Kristina Šmigun-Vähi pärast Torino edu: Hetk on imeilus, tundeline. Isal hakkavad medalit nähes pisarad voolama

Tsiteerime ajakirjanik Jaan Martinsoni raamatut "Kristina", kus Eesti läbi aegade parim naissportlane Kristina Šmigun-Vähi rääkis 2010. aastal ilmunud hittraamatus avameelselt oma tunnetest pärast suurt edu Torino olümpiamängudel.

"Olin kujutanud ette, mis hakkab juhtuma. Nii juhtubki. Ma ei mõtle, mida teen. Kõik tundub nii õige. Huilgan ja langen lumele. Liigutan käsi ja jalgu. Olen seesama väike tüdruk, kes kunagi ammu lumeingleid tegi. Nüüd aga olümpiavõitjana. Tänan endamisi maailma ja taevast ja kõiksust, Kristina unistus on viimaks täitunud.

Olin suutnud kujutada võidutunde palju vingemaks kui see päriselt on. Raske seletada. Kui ihaldatud medal on lõpuks käes, siis... ei tundugi see enam nii ülivõimas.

Unistused on reaalsusest suuremat.

Seisan pjedestaalil ja vaatan medalit. Ah see ongi, mille nimel olen pingutanud kogu elu? Teinud põrgulikku tööd päevast päeva.

Autasustamine, jooks läbi meedia kadalipu, dopngukontroll, ja alles mitme tunni pärast saan isaga hooldeboksis kokku. Hetk on imeilus, tundeline. Isal hakkavad medalit nähes pisarat voolama. Minagi nutan. Kallistame teineteist lõputult ja sõnatult. Mina, tema tütar, olen täitnud ka tema unistuse. Olen täitnud tema unistuse. See on meie kuld. Meie kõigi kuld."