KOMMENTAAR: Sotši olümpiamängud rikuti enne, kui nad jõudsid alata

 (42)
Kristiina Šmiguni pressikonverents
Foto: Ilmar Saabas

Eile hilisõhtul käis mu peast läbi vaid üks küsimus: „Miks?“. Miks tulevad sellised süüdistused välja nüüd, vahetult enne olümpiat?

Miks murdis Neinar Seli end jõuliselt Eesti Antidopingu nõukogusse novembrikuu lõpus? Miks ei vaibu WADA jaht Andrus Veerpalule? Miks vandusid spordiametnikud, et neil pole uute dopingujuhtumite kohta mingit uut infot, kui EOK asepresident Kristina Šmigun-Vähi ütles enda avalduses meediale, et ta on olnud teadlik sellest juba paar kuud? Miks meenutab kogu see olukord 2011. aastat, kui Suusaliidu peasekretär Jüri Järv pani avalikkuse survel ameti maha?

Vandenõuteooriaid on palju, fakte praegu pigem napib. Kurvaks teeb kogu olukorra aga tõdemus, et tuhandete inimeste usk puhtasse sporti on kadunud. Võite kutsuda neid naiivseteks Maalideks ja Antsudeks, kuid ma mäletan siiamaani hetke, mil vanaema juures sai lausa kaasa karjutud Kristina Šmiguni lõpufinišile suusavahetusega sõidus. Siinkirjutajagi enam ei tea, mida või keda uskuda. Olen kuulanud tööalaselt ära veenvalt kõnelenud Veerpalu kaitsetiimi liikmed ja neile oponeerinud spordieluga hästi kursis olevate kõvad harrastussportlased, omad argumendid on mõlemal poolel.

Sotši olümpiamängudelt ootasid eelnevalt vaid paadunud optimistid Eestile medalit. Esikümne koht on juba võrdlemisi suur kordaminek. Olümpiamängude melu ja ootused on aga kõigest 24 tunniga varjutatud mitme dopinguuudisega. Šmigun-Vähi (kes valitses ETV-s end väga hästi ja jättis siira mulje) mitme aasta tagusest dopinguproovist on leitud „halb analüütiline leid“ ja WADA peasekretär David Howman püüab, maksku, mis maksab, tõestada Veerpalu süüd dopingu tarvitamises. Jääb selline mulje nagu käiks nõiajaht Eesti spordikuulsustele.

Seotud lood:

Ma ei taha mõeldagi, mis on järele jäänud Eesti spordi mainest kui lahtised otsad lõpuks vastatud saavad. Isegi kui Šmigun-Vähi ja Veerpalu WADA dopingukütid seljatavad, jäävad pea unustamatud plekid Eesti suusatamisele külge. Võrdluseks võib tuua Soome ja Venemaa: uued sportlased on tulnud peale, kuid Larissa Lazutina ja Mika Myllylä dopingujuhtumid seostuvad endiselt mõlema riigi profisportlastega.

Meedia kui äriettevõtte seisukohast võttes, on tegemist „kullaauguga“. Kuigi Veerpalu saavutas Spordiarbitraažikohtus veenva võidu (WADA märkus, et mingid ained Veerpalu organismid olid, põhinesid JA põhinevad siiani väga kaheldava väärtusega testil) ning Šmigun-Vähi pole veel mitte milleski süüdi mõistetud, kihab kuulujutu- ja arvamusveski täisvõimsusel. Teema läheb Teile korda, isegi kui kommentaaride tonaalsus väljendab osaliselt tüdimust.

„Naiivse Maali“ jaoks on olümpiamängud aga rikutud. Kui Aivar Rehemaa või Peeter Kümmel peaks tegema Sotšis enda elu võistluse, ei saa üle ega ümber mõttest: „Kust tuli selline sähvatus?“. Norralaste personal teeks endast olenevalt kõik, et levitada kahtlusi eestlaste heade esituste suunas, sest Torino ja Salt Lake City olümpial neilt juba „rööviti“ paar kuldmedalit ära, ka pärast Libereci MM-i 2009. aastal oli Eldar Rönning jahmunud: mismoodi on võimalik, et 38-aastane eestlane suudab ühel võistlusel aastas särada ja jätta tublisti trenni teinud norralased kaugele maha? Kui osutada nool Bente Skari järsu tippspordist taandumise suunas, on Skandinaavia viikingid aga vait või leiavad kiiresti teise jututeema.

Mida kiiremini selged, ühemõttelised, läbipaistvad ja ausad vastused ilmsiks tulevad, seda parem. Neinar Seli peab aru andma. Anatoli Šmiguni ja ta tütre Šveitsi advokaadi kommentaarid aitavad kaasa. Eesti Antidopinguagentuuris on vaja suukorvid ära võtta. Sotši olümpiamängud on mööduv nähtus, kuid Eesti suusatamise maine kestab veel pikki aastaid.