Võib saada kõige hullem. Kusagil hoomatavas tulevikus võib vee alla jääda pool Pärnut ja osa Tallinnast, kõnelemata madalamatest rannikualadest mujal Eestis. Eesti peab loovutama oma maa-ala vaenlasele, kelle vastu ei aita piirivalve ega kaitsejõud.

Selle häda kõrval tundub suusaspordi võimalik hukk pseudoprobleemina. Kui pea on ohus, siis kiilaspäisuse pärast ei muretseta.

Rahvusvaheline suusaliit (FIS) on heas mõttes bürokraatlik asutus nagu teisedki temalaadsed. Meil on seal oma mees. Tiit Pekk seisab murdmaakomitee MK-sarja ala alakomitee eesotsas. Murdmaakomiteed ennast juhib endine Norra suusaäss Vegard Ulvang, kes on Peki hinnangul tõeline kliima soojenemise fänn.

“Ta võiks sellest lõputult rääkida. Vegard arendab Norras sellealaseid projekte, tema — või siis meie — nõuanded on FIS-ile ainult soovitusliku iseloomuga,” informeerib Pekk.

Ulvang ise nendib Eesti Päevalehe küsimuse peale otse: “FIS pole kliima soojenemisest tulenevaid ohte enda jaoks teadvustanud. Kahjuks.”

Praegune FIS-i reeglistik keelab võistelda kõrgemal kui 1800 m merepinnast, leides, et sportlastele on see liialt kurnav. (Vahemärkuseks: Peruu jalgpallurid pole FIS-ist midagi kuulnud ja peavad ametlikke mänge ka 3000 m kõrgusel).

“Teoreetiliselt võiks MK-etapid tõepoolest hädavajaduse korral ühes kohas pidada. Praktiliselt kindlasti mitte: sponsorid ja televisioon poleks asjaga üldse päri,” hindab Pekk, kes ei pea kliima soojenemisest tulenevaid raskusi utoopiliseks.

“Olen liiga noor mees, et mu mälus leiduks eri aastakümnete lumekihi paksuse ja temperatuuri muutuste dünaamika. Loetust tean, et igast kümnest talvest kolm on suusatamiseks jaoks ebanormaalsed. Tean sedagi, et ühe-kahe aastakümnega ei muutu suuremat midagi, kliima muutused avalduvad pikas perspektiivis,” arvab Pekk.

Kui Pekki võib kliimamuutuste suhtes pidada parajuslaseks, siis suusakoondise peatreener Mati Alaver laseb Põhja-Soomes Olosel telefonist teemat kuuldes lahti ohjeldamatu naeru.

“Ma saan muidugi aru, miks selle teemaga tegeldakse. Lehte huvitavad lugejad, suusaalasid televisiooni tähelepanu,” pakub Alaver. “Miks see kliima just soojenema peaks? Olen lugenud ka teoreetilisi arutelusid kliima külmenemisest. Nii või teisiti: lähemate aastakümnete suhtes on see temaatika tolmu keerutamine. Probleemid asuvad mujal.”

Alaveri hinnangul läheb suusaaladel hästi. “Uued lumelaua- ja vigursuusatamise alad tõmbavad publikut, järelikult ka televisiooni. Kui mingi spordiala tahab ellu jääda, ongi peaprobleem televisiooni tähelepanu.”

Kaupmehed Kesk- ja Põhja-Euroopas kurtsid eelmisel soojal talvel suusavarustuse läbimüügi pöörase vähenemise üle. Alaver küsib vastu: “Tea, kuidas ketaste läbimüük ka oli?” Suusaprofessor pole kettaheite vastaline, Kanteri ja Tammerti kodustel duellidel on ta sagedasti kohal.

Otepää MK-etapi peakorraldaja on algusest peale olnud Alar Arukuusk. Ta on põrganud kokku käreda pakase, ägeda vihmasaju, tormituulte ja kõige sagedamini lumenappusega. Taanduda on tulnud aga just pakase ees, mis sundis korra sprindivõistluse ära jätma.

“Ma ei julgeks põhjapanevaid järeldusi kliimamuutuste kohta teha. Kes iganes hakkab MK-etappi ka korraldama, lumetussüsteem peab valmis olema. Kuus lumekahurit on miinimum, meil oli viimasel talvel 12 lumekahurit. Kui külma on, saadakse hakkama. Kuidas tulevikus, seda näeb…,” arutleb Arukuusk.

Venelastel polnud eelmisel talvel Rõbinskis MK-etapiks valmistudes rohkem kui kaks lumekahurit. Sõjavägi pandi jääd raiuma ja purustama, et raja põhja täita, meenutab Pekk. Arukuuskki viib jutu alternatiivsetele lumetootmisvõimalustele. Üks võimalus on nimelt jää purustamine.

Ent üks suur oht jääb. Otepää MK-etapi korraldamine läheb maksma üle kümne miljoni krooni. Seda juhul, kui külma on ja tehislumi peab päästma. Kõrgtehnoloogia appikutsumine ajab võistluse omahinna nii kõrgeks, et see ei tasu end enam ära. Eriti, kui omamaised suusatajad tasemel pole. Mõned asjaolud viivad võistluse meie õuelt varem kui kliima soojenemine.