Avalik kiri Eesti spordiüldsusele: ajakirjanike maniakaalne sebimine on tülgastav

 (269)
Andrus Veerpalu pressikonverents 2011. aastal
Andrus Veerpalu pressikonverents 2011. aastalFoto: Vallo Kruuser

33 avaliku elu tegelast saatsid Eesti spordiüldsusele seoses meie murdmaasuusatamise ümber puhkenud dopinguskandaaliga avaliku pöördumise, mille Delfi avaldab alljärgnevalt täismahus.

Treenerikutse äravõtmine ei võta Alaverilt ära tema asjatundlikkust suusaspordis.

Armsad Eesti suusaemad ja -isad! Nii alustas oma sõnavõttu manalamehest kahevõistleja Tõnu Haljand pool sajandit tagasi, kui ta Grenoble olümpia-aastal Võru Kandles kahevõistluse võiduauhinna vastu võttis. Siinses kirjas avaldatud mõtted ei piirdu siiski eelmiste põlvkondade meenutamisega, vaid me tahame rääkida Eesti spordiüldsusele just praeguse põlvkonna muredest.

Väike- ja suurriikide tippspordil on enamikel spordialadel suuri erinevusi. Suusatamine on üks neist aladest, kus pärast pikka ja tohutut pingutust otsustavad võidu sajandiksekundid. Seejuures on tähtis pisimgi detail! Nende pisidetailideni jõudmine, mõistmine, hindamine ja arvelevõtt eeldab väga kulukat võimekust. Määravaks saavad sportlase füsioloogilis-meditsiinilise seisukorra pidev ja põhjalik hindamine, saavutustele suunatud elukorraldus, aga ka atmosfäär ja taust, mis kindlustab psühholoogilise tasakaalu nii treeninguks kui ka tipptasemel võistlemiseks. K õ i g e sellega arvestamine läheb nii kulukaks, et väikeriigi võimalused saavad suurelt ületatud.

Seotud lood:

Enne iseseisvuse taastamist lähtusid eesti suusatajad nn vähesega leppimise printsiibist. Nõukogude Liidu koondvõistkonda pääsemine tundus nii utoopiline, et selleks ei pingutatudki. Oli üksikuid ”sähvatusi” juunioride tasemel ja mõned muud rõõmustavad saavutused, näitena Mati Alaveri sõbra ja treeningukaaslase Arne Sireli tulemused. Seda stereotüüpi asus Alaver 90. aastate alguses lõhkuma, aga põrkus kohe tavapärasele takistusele – rahapuudusele. Sealt edasi tekkis suletud ring: raha saab siis, kui on tulemused, aga tulemusi ilma rahata ei tule!

Kummaline, et mitte öelda tülgastav, on ajakirjanike maniakaalne sebimine leidmaks ebatervet uudishimu rahuldavaid fakte suusatajate ja treenerite eraelust, mis põhiseadusest lähtuvalt peaks olema puutumatu.

Dopinguainete kasutamine, mida 70. teise pooleni nimetati taastumist soodustavaiks, oli levinud valdavalt, mõnel juhul isegi harrastussportlasteni välja. On raske öelda kuipalju on tänaseks kasutus vähenenud, aga kaugel sellest, et oleks suudetud panna piir. Piltlikult väljendades oleks tegemist justkui mitmepäise muinasjutulohega, kellel pärast järjekordse dopinguaine või vahendi avastamist ning nende keelamist, ilmuvad uued, et neid taasavastada. Olukord, kus kõikehõlmav kasutuskontroll ei toimi, ongi valemängule lootes soodne oma tulemust parandada.

Niisiis sport on mäng, millel peavad olema üheselt arusaadavad ja kontrollitavad reeglid. Olukord, kus ikka ja jälle lahvatavad sooritusvõimet parandavate keelatud ainete kasutamisega seotud skandaalid, näitab, et need reeglid on ebapiisavalt kontrollitavad. Vaatamata väga suurtele tegutsemiskuludele ei suuda antidopingu agentuur WADA kehtestada totaalselt kontrolli ”valemängijate” üle . Siin ei saa süüdistada WADA-t, ilmselt on põhjus kehtiva süsteemi vildakuses tervikuna.

Kui Norras tasuti Therese Johaugi dopingukahtlustuse kohtukulud suusaliidu poolt ja Venemaal kaitstakse omi ”viimse veretilgani”, siis Eestis tundub Seefeldi juhtumist lähtuvad süüdistused ja häbistamine üle võlli minevat.

Tagajärgedega võitlemine mistahes väärnähtuste lahendamisel osutub tagajärjetuks, kui ei otsita ega vaeta põhjusi. Nii ka spordis. Põhjusi lahates tuleb alustada stimuleerivate ainete uurimisest ning nende katsetamisest. Kõik see on püha ja puutumatu teadustöö, mis on tänaseks jõudnud geenimanipulatsioonide lävepakule. Kahjuks toimub uurimistulemuste avaldamine ja teatud ainete keelatuks tunnistamine sammulise hilinemisega. Sportlaste vahelejäämine ja ristilöömine on selle ebaõnnestunud protsessi õnnetu tagajärg.

Loe veel

Senised kogemused näitavad, et valemängu täielik blokeerimine mistahes elualal, olgu esimese ettejuhtuva näitena kas või majandusvallast pärit riigihanked, ei ole võimalik, sest see nõuaks sageli lausa eesmärki pärssivaid kulutusi. Lisaks võiks tõdeda, et valemäng on inimlik ja jääb nii sportlastele kui ka treeneritele meelitavaks nii kaua, kui “valemängimise” vahendeid on palju ja nende avastamine kaootiline.

Lõpetage hukkamõistvate hinnangute andmine ajakirjanduses enne ametliku otsuse langetamist.

Mitmed legaalsed treeningumeetodid on ligilähedased veredopingule, näiteks omades küllaldasi rahalisi vahendid võib pikemalt kasutada alpimaja või veel parem hooaja jooksul või pikemalt enne võistlusi treenida mägedes paari tuhande meetri kõrgusel. 1967. aastal enne 1968. aasta Mexico OMi loodi Prantsusmaal Font Romeus spetsiaalne baas – CNEA (Centre national d'entraînement en altitude 2200 m). On avalik saladus, et nn veredopingut on kasutatud juba 1970. aastatest. Laiemalt levinud uudiseks kujunes see Moskva OM-i pikamaajooksudes, kus andis palava ilma tõttu mõnel juhul vastupidise ehk sooritust pärssiva efekti.

Dopingukasutamise juhtude raskusastme hinnang on riigiti erinev ja erinev on ka avalikkuse suhtumine. Kui Norras tasuti Therese Johaugi dopingukahtlustuse kohtukulud suusaliidu poolt ja Venemaal kaitstakse omi ”viimse veretilgani”, siis Eestis tundub Seefeldi juhtumist lähtuvad süüdistused ja häbistamine üle võlli minevat. Meil tasuks mõelda, mis juhtus Mika Myllyläga. Soomes on aegade jooksul erinevate dopinguainete kasutamisega vahele jäänud 11 suusatajat, kelle hulgas ka kaks eestlastele väga hästi tuntud ja väga sümpaatset kuulsust – Eero Mäntyranta ja Harri Kirvesniemi.

Verejanulist rahuldust tundub pakkuvat tagantjärele kriminaliseerimine, mida võiks nimetada õiguspraktika reeglite jalge alla tallamiseks. Jääb mulje, et tegu on terrorismina kvalifitseeritavate, raskete ühiskonnaohtlike kuritegudega. Mõnede arvates lausa inimsusevastase kuriteoga! Võiks ju siis ohtlike kuritegudena tagantjärele kriminaliseerida ka paljud rekordid, näiteks Marita Kochi naiste 400 m, 46,7, mille Stasi protokollid on tunnistanud dopingu abil saavutatuks ja mis on 1985. aastast tänaseni ületamatu.

Kallid rahvuskaaslased! Tõmbame siinkohal Eesti suusapordi ühele ajajärgule joone alla! Laseme sel ilusal spordialal kogu tema ilus ja valus jätkuda ning uusi algusi otsida.

Taas hetkesisu jõudnuna, tõdeme täna kahetsusega, et meie sajandi alguse suusapidu ei kestnud kaua. Märk saadi külge, kahtlused kerkisid. Tänavune Seefeldi MM tõi uue katsumuse. Mati Alaveri juhendatud Team Haanjast on saanud dopingu patuoinas. Tavakssaanud kohese ristilöömise asemel peaksime aga pisut vaatlema Eesti suusatamist kui tervikut ning siis alles asjaosalisi selles.

Kõrge kvalifikatsiooni saavutamiseks tuleb suusatreeneril teha määratult tööd. Tegijal tuleb raisata aega ja energiat ka nn tagalatoetusele, administreerimisele ja rahaliste vahendite leidmisele. Vaatamata sellele on Alaver tõusnud parimaks suusavõitlusspordi tundjaks Eestis. Alates Veerpalust on ta suutnud õpetada enamuse Eesti klassikasuusatajad sõitma Hans Grossi kuue- ja seitsmekümnendatel väljatöötatud tehnikapeensustest lähtuvalt. Treenerikutse äravõtmine ei võta Alaverilt ära tema asjatundlikkust suusaspordis.

Kummaline, et mitte öelda tülgastav, on ajakirjanike maniakaalne sebimine leidmaks ebatervet uudishimu rahuldavaid fakte suusatajate ja treenerite eraelust, mis põhiseadusest lähtuvalt peaks olema puutumatu. Sama veider on sügavalt hukkamõistvate hinnangute andmine ajakirjanduses enne ametliku otsuse langetamist. Tahaks juhtida ka tähelepanu ka tänapäeva Eestis levinud tavale, kus probleemsetele ilmingutele, antud juhul Eesti suusaspordile, treenreile ja suusatajaile, antakse hinnanguid erakondlikust vaatevinklist. Tava on taunitav ja tuleks koheselt lõpetada.

Kallid rahvuskaaslased! Tõmbame siinkohal Eesti suusapordi ühele ajajärgule joone alla! Laseme sel ilusal spordialal kogu tema ilus ja valus jätkuda ning uusi algusi otsida.

Avalikule kirjale on alla kirjutanud kolmkümmend kolm inimest: ettevõtjaid, spordi- ja suusaveterane, avaliku- elu ja kultuuritegelasi, kes allikrja andnuna tunnistavad ja teavad, et sarnaselt mõtlevad tuhandeid Eesti spordisõbrad.

Lembit Dalberg, Raivo Jeenas, Jüri Jõepera, Hasso Jüris, Peeter Järvelaid, Jüri Kanger, Eimo Kangur, Johannes Kass, Johannes Kert, Margus Konnula (Contra), Jaan Kundla, Ennu Laasner, Agu Lamp, Kari Lamp, Indrek Lasseron, Laur Lukin, Enn Mainla, René Meimer, Heino Märks, Agu Palo, Heldur Peterson, Kaido Pihlakas, Margus Purlau, Jüri Raudsepp, Aksel Saal, Valdur Talts, Kait Tamra, Aarne Timusk, Jüri Trei, Ülo Tulik, Enn Tupp, Ain-Ivar Tupp, Ivar Valge.

F4