ONLINE INTERVJUU: 188-kilone Baruto: tunnen ennast oma kehakaaluga mugavalt
Kuidas sai Sinu sumotee alguse? Kust tuli see sumopisik ja kuidas see edasi arenes? Lihtsalt väga huvitav oleks teada kuidas üks eestlane sellise alaga tutvust teeb.
Sumo tee sai alguse judo kõrvalt 10. klassis. Pea-alana judot tehes tekkis võimalus ka hobi korras sumoga tegeleda. Olid mõned võistlused ja vaiksed treeningud - siis oli see selline lahe meelelahutus. Kes oleks sel ajal osanud arvata, et see ükskord põhialaks saab
Milline on tippsumoka päevamenüü? Et vorm oleks jätkuvalt stabiilne.
Päeva menüüs on meil palju liha ja kala. Meil erineb menüü turniiri ajal ja siis, kui turniiri pole. Turniiri ajal sööme hommikul kergemalt ja õhtul rohkem. Siis, kui turniiri pole, on vastupidi. Menüü on enamuses üles ehitatud nii, et kui ühel päeval on liha, siis teine päev on kala. Koos ühel päeval nad eriti ei eksisteeri. Sööme kaks korda päevas - kell 12.00 ja 18.00.
Kuidas sa Baruto nime said või kuidas seal sumotoridele need nimed üldse antakse?
Nime pani mulle mu esimene treener siin Jaapanis.
Oleks huvitav teada, kellega sumotoridest kõige rohkem läbi käid?
Käin läbi ainult enda klubi maadlejatega.
Kus Teil on lubatud kanda särki, lipsu, pintsakut jms.? Asashoryu olevat Havail aloha T-särgiga vahele jäänud - kas kimonot ja rekvisiite (hakama, haori jne.) tuleb kanda ka Eestis?
Siin Jaapanis pean ma käima kimonoga kogu aeg. Eestis võib, aga ei pea, nii et eelistan kodumaal ikka tsiviilriietust.
Kas sa analüüsid enne ja pärast oma matši konkreetset vastast ja oma tegutsemist, ka võidu puhul, mis läks õigesti ja mida tegid ise valesti ja mida tehti Sulle, mida sa ei oodanud või ei osanud kaitsta ja pidid kaotuse vastu võtma? Kas vaatad videost, millised on vastaste nõrgad ja tugevad küljed, lemmikvõtete arsenal?
Videosid ma üldjuhul ei vaata. Kuna see niinimetatud ülemine grupp, mis tähendab, et kõrgliiga mehed ei vahetu nii tihti. Igal aastal pead enam vähem ühe ja sama mehega tegema kuus matši. Pluss veel ühistreeningud ja laagrid. Sa tead, kuidas iga mees enamvähem maadleb ja milleks võimeline on. Üllatusi on iga turniir.
Kas Sa oled endale leidnud hea spordipsühholoogi või lihsalt hea nõuandja, kes suudab Sind enne lahingut meelestada sportlikult tapja instinktile ja tekitab sinus vajaliku adrenaliini, et oled valmis yokozunaks saama, olema ja mitte võtma edaspidi vastu rumalaid kaotusi, kus Harumafuji taolised rikishid keerutavad Sind välja või panevad jala taha kasutades kavalust.
Olen oma elus ja sportlaskarjääri jooksul ise hakkama saanud ja pole otsest psühholoogi abi vajanud.
Kaotusi rumalaks pidada on rumal - iga päev annan endast kõik, et saaks võidu. Paraku iga päev pole minu päev. Väiksed ja kiired on paraku minu miinus, aga eks ka neil ole tuline tahtmine mind võita ja ka nemad annavad selleks 100 protsenti.
Kas Jaapanis on sumomaadluse juures (just jaapanlaste seas) ka märgata teatud põlvkondade nihet - noored ei taha enam asjaga tegeleda, fännavad muid asju? Kui jah, kas selleks, et traditsiooni elus hoida, on vaja mingeid uusi eeskujusid?
Sumo on noorte seas mitte eriti populaarne, aga on populaarsust kogumas. Kindlasti kõik ootavad jaapanlasest kangelast, aga teda pole praegu kusagilt tulemas.
Kui tippspordi kunagi lõpetad, kas Sa hakkad kaalus alla võtma ka? Millised on need head ja pahed sellel spordil Sinu tervisele?
Eks iga sport jätab tervisele jälje, kui sa oled teda hingega teinud. Kaalust plaanin loomulikult alla võtta, aga mitte väga palju. Tunnen ennast oma kehakaaluga mugavalt.
Kas on tõesti nii, et vajad märtsis vähemalt 12 või 13 võitu? Või ei mõtle sa sellele, vaid keskendud ainult võitmisele?
Üritan mitte mõelda igasugu muid mõtteid ja keskendun oma maadlusele ainult.
