Mardisalu blogi: Bahama ja pokkeriturniir, viies päev
Bahama - 5. päev
Veealune linn
Eile ja täna on Nassau kuidagi eriliselt kodune. Sügiseselt hall ja sajab, pisut soojem küll ehk kui Eestis aga siiski. Kopenhaageni ilmakonverents on ilma sõna otseses mõttes pea peale pööranud. Kohalike sõnul pole nii madala temperatuuriga ja sajust seisu siin kandis ning sellisel aastaajal aastakümneid olnud. Siinsed külmavaresed kannavad kindaid, villastest mütsidest ja sulejopedest rääkimata. Mõtlesin, et mu kaasavõetud talisman, villased sokid, oleksid turul kõva valuuta. Ju on miski taeva ja vanajumala välja vihastanud, et ta end vaeste eestlaste peal ka siin, Bahamal välja elab. Piiskop Põder?
Pokkeriga ei lähe kohe kuidagi. Janar mängis 5000 dollarilise sisseostuga Heads-Up'i, kuid pidi 1/8 finaalis alla vanduma Sorel Mizzile Kanadast. See konkreetne mäng on olemuselt väga agressiivne ning väga tugevate närvidega meestele. Janaril on loomupäraselt olemas kilode kaupa mõlemat, kuid jällegi.... Ilmselt jättis Mojo ta maha või tuleks süüdistada piiskop Põderit?!
Kuna pokkerist suuremat rääkida hetkel pole, kasutan võimalust ja katsun teile maalida mõned pildid Atlantisest, hotellikompleksist kus elame ja oleme. Segan värvid ja läheb mökerdamiseks.
Meeldetuletuseks. Legendi Veealusest Linnast on meieni toonud suur Vana-Kreeka filosoof Platon. See jutustab loo ajast, mil jumalad elasid veel meie, inimeste keskel. Merejumal Poseidonil oli tehtud investeering perspektiivsesse maalapikesse keset suurt merd, kus haljendasid niidud ja vulisesid ojad, kus puud olid katkemiseni täis eksootilisi puuvilju ja värvikirevaid laululinde, et nende vahelt lehti polnud näha, mereande võis merest tõsta ämbriga, õhk oli hele koplis kappavate tiivuliste hobuste hirnatustest ning majade ümber määgisid armsad uted. Kõlab nagu paradiis.
Veel elasid seal ilusad inimesed, kellest ühte, Kleito nimelisse neidu Poseidon ka ennastunustavalt armus. Neiu ilmselt kaua ei mõelnud, kes siis ei sooviks enesele isiklikku jumalat (tänapäevases mõistes Amer Platinumi) ja hüppas Poseidoniga teki alla. Järelkasvu osas kujunes see romaan tõeliselt produktiivseks, paarile sündis lugematu arv lapsi ning esimese poja, Atlase auks, andiski Poseidon saarele nimeks Atlantis.
Ühiskond arenes kiirelt nagu Eesti peale taasvabanemist. Teadus, äri, kaunid kunstid, tehnika ja muud elualad arenesid pöörase kiirusega ja Atlantis sai Moody'selt järjest kõrgemaid reitinguid.
Mida aga arvesse ei võetud on see, et Poseidon oli ju jumal ja koolis polnud tal tarvis käia. Iga koolis käinu poleks aga linna ja riiki vulkaanile ehitanud. Läkski nii nagu minema pidi ja ühel päeval peale vulkaanipurset neelasid vetevood kogu Atlantise ehitussektori ja kõik muu pealekauba. Jäi vaid legend Veealusest Linnast, mis tänini laste, teadlaste ja veidrike meeli köidab. Siin Nassaus tuleb nimekirja lisada muidugi veel kõik muud inimesed, sealhulgas pokkerinäod.
Kui Platoni õpetuse järgi on asise maailma loonud Meister, demiurg, siis võib üheselt väita, et Nassau Atlantise demiurg on suur Ühendriikide meelelahutuskontsern MGM, kes seda saart ja kompleksi siin arendab (eestlastele tuttavam, identne projekt asub neil muuseas Dubais). Teeb ta seda muljetavaldavalt. Hotell asub nagu juba ühes varasemas kandes kirjutasin, väikesel Aegna suurusel saarel - Paradise Island - mis kitsa väinaga pealinnast eraldatud. Tuhandeid hotellikohti, kümneid restorane, baare, kauplusi, kohvikuid, salonge ning seda rida võiks jätkata. Saarel on oma täismõõtudega golfiväljak, 8 tenniseväljakut ja jõusaal, mis sama suur kui Solarise keskus. Tegin isikliku ka omanähtud kasiinode osas, kohalik on hiiglaslik. Teised meie tiimi liikmed aga, kes Vegasega rohkem sina peal, ütlesid jälle, et siinne kasiino on nende õigetega võrreldes ikka väikseke.
Kuid kõige fantastilisem on siiski Atlantise veepark. Kümnetel hektaritel laiutavad kümned eri suuruses basseinid. Osad neist on ujumiseks ja suplemiseks, teised jällegi erinevaile mereelukatele pilgu heitmiseks. Või vastupidi, mina ei oska öelda. Käige korra delfiinidega ujumas ja teil tekib rida küsimusi.
Basseine inimestele on mitmesuguseid. Lastele, täiskasvanutele, liivaranna ja hüppetrampliinidega, ohtralt on võimalusi vette langemiseks, vette kukkumiseks ja vette liuglemiseks. Osad atraktsioonid on veepinnaga võrreldes sellises kõrguses, et nõrgema närviga mehe nagu mina jaoks peitub siin ka ohtralt võimalusi allalaskmiseks. Leppisime Kanal 2 tiimiga kokku, et nad mu üritust ka filmivad - eks siis ole näha kas lasen alla või lasen alla.
Neid basseine ühendab kunstvooluga „jõgi", mida mööda külastaja saab veepargi territooriumil tiiru teha. Tiir ise kestab ca 40 minutit ja selleks antakse külastaja käsutuses kummirõngad, millesse istutakse ning vesine seiklus saabki alata. Väga mõnus, peab tunnistama, ühtaegu võtad päikest, ujud ja vaatad seda miljardi-imet. Jõgi on üldiselt rahuliku vooluga, vaid mõnes paigas lisatakse seiklusse väike annus adrenaliini kui kummirõngas kärestikul üles-alla hüpleb või siis kui koobastest ja käikudest läbi liugleb. Nüüd reetsingi selle kõige põnevama osa.
Veepargi alla ja sisse, ühendustega otse hotelli on ehitatud tunnelite ja koobaste rägastik, mida mööda inimene nii kuival jalal, kui väiksemal määral ka eelpool mainitud rõngastega liigelda saab. Ning mitte, ainult liigelda, sest ka vaadata on seal paljut, sest need käigud viivad su sõna otseses mõttes mereelukatega täidetud basseinide keskelt ning alt läbi. Kokku elab neis ülisuurtes akvaariumites rohkem kui 3000 kala, imetajat ja muud maailmamere asukat. Tekib sõnulseletamatu ja müstiline tunne, kui suures klaaskuplis viibides jälgid raiparve su ümber oma maagilises korrapäras elegantselt lendlemas. Suur, sügav, sinine, vaikne, müstiline. Ja hüpnotiseeriv. Ärge muretsege, kaua ei lasta teil siiski endasse vaadata, sest varem või hiljem jõuab sündmuskohale hai või kaks ning pilt kui eemalt ja kiirusel kalapoiss sinu poole kihutab, raputab sinult viimasedki letargiaraasud.
Kindlasti ei rääkinud ma paljust, kuid eks piiluge www.atlantis.com ja saate asjale paremini pihta. Üks pilt on antud kontekstis tõesti kõnekam kui sada sõna.
Hakkan tänaseid toimetusi sättima ja pean lõpetama. Kõigepealt sülitan aga rõdult alla, hall on, tuju ka, deprekas. Peaks vist rummikoola tegema. Suures mängus on veel 24 mängijat tules, kõik ammu rahades. Kui mu mälu mind ei peta, siis 24'nda välja kukkuja saab miski 75 000 dollarit. Ilmselt see aga kedagi ei motiveeri, peaauhind 3 sidrunit võimaldaks ju siia jäädagi. Lähen aitan haciendat valida.
