Delfi Bahamal: kuidas läks Martin Müürsepal VIP-ide pokkeriturniir?
Bahama Mama
Katan endas peituva pokkerilooma riidega ja alustan tänast kannet mõne pildikesega Nassaust. Bahama Ühenduse pealinn elanikkonnaga ca 280 000 hõlmab terve New Providence'i saare, mis vahest üllatavalt, üks saarestiku väiksemaid. Meie hotell, Atlantis, asub samuti saarel nimega Paradise Island, mis nii Aegna suurune ja ühendatud Providence'iga kahe hiiglasliku sillaga. Meie ühikast pääseb kesklinna jala, vee - ja tavataksoga. Kuna oma silm on kuningas ja kuningat ekspluateerida on efektiivseim pikema jalutuskäigu ajal, otsustasime üleeile linnas käies Martini, Taneli ja Aarega sinna nimelt jalutada.
Mainitud sillad ise on kaarekujulised kolossid, mis kõrguvad väina kohal ja pakuvad turistile panoraamvaadet Nassau lahele, sadamale, meie saarele. Kõik on peopesal - kaunid hooned, luksuslikud kruiisilaevad ja räpased dokid.
Esimene, mis suurele saarel jõudes silma torkab, on autode rohkus. Neid on siin vist kaks iga elaniku kohta. Neid on liikuvaid ja mitteliikuvaid, vanu ja uusi (peamiselt küll vanemaid). Eriti põnevaks teeb asja see, et liiklus siin on kuninganna alamatele kohaselt vasakpoolne, 80 protsenti nähtud autodest aga ameeriklased ja seega nn."meie rooliga". Kus aga palju autosid ja kitsad tänavad, seal ka ummikud. Rajud. Hea, et jala liikuda saame.
Tänavate kvaliteet on üldiselt rahuldav, kuigi väga uusi katteid silma ei hakanud. Ilmselt on stabiilne kliima see, mis nad liigsest purunemisest hoiab. Hullem on olukord kõnniteedega, üldiselt on nad kitsad ja kohati puuduvad üldse. Tuututavate vanade autode vahel teeaukudes ukerdada pole just meeldiv. Kesklinna arhitektuuris domineerib peamiselt vana armas koloniaal. Tänavad on ääristatud 2-3 korruseliste majadega, mille katuse alla mahuvad ära ka tugipostidega ääristatud kõnniteed. Poekesed, pangad, kohvikud. Kui sellelt peatänavalt kaotada autod ja neoonreklaamid, võib külaline end vabalt tunda 19.sajandi alguses ja ette kujutada hobukaarikuid ja pimedat orjaööd.
Neid maalilisi tänavaid liiga palju aga pole, sest kesklinn on väga väike, vaid kaks kvartalit sadama, kiriku ja parlamendihoone vahel. UNESCO pärandit hardalt hoidva tallinlase jaoks on seda napilt. Peamised kohalikud vaatamisväärsused, nagu kirik, ninni- ja nänniturg (siit saab kõike, salakaubana riiki toodud Cohiba sigaritest kookospähklini, D&G jälkidest võltsingutest rääkimata) ning orjandusmuuseum, saavad vaadatud sekundiga, mis hea, sest jätab rohkem aega neljanda - kõrtsi jaoks.
Leidsimegi sadama kandis ühe sellise ja nautisime inimesi vaadeldes elu, jalad soojas merevees. Neid on siin värvikaid - kunstlilledega kaunistatud õlgkübaratega vanemad prouad, soliidses eas victoria-ajastu mehed, rastapatsidega reggae-tüübid jne. Politseinikud kannavad uhkeid valgeid mundreid, mis mulle meenutavad Mihhalkov Vanema „Onu Stjopat", koolilapsed kärtspunaseid vorme. Värve on tõesti palju ja mõnus neid vaadata. Aega meil oli, tundsime end laiskade ja toredalt integreerunutena ning võtsime järgmised õlled. Õlleturul teevad ilma ameeriklased ja mehhiklased, sekka mõni suurem globaalne bränd. Kohalikest kvalifitseeruvad „Kalik" ja „Sands". Mõlemad on kerged, ameerika tüüpi õlled, tšehhide tummist mekki ei maksa siit otsida.
Õlled rüübatud, otsustasime seltskonnaga ette võtta Bahama Mama. Värvikas, vürtsikas, soe ja siidjas, „higipärleis", magusalt kirbe, mmmm.... Värisesin erutusest, kui esmakordselt talle kõrre sisse pistsin. Bahama Mama on hea kokteil, rummipõhine, julgen täitsa soovitada.
Atlantise otsustasime tagasi vallutada veedessanti kasutades ja koju tagasi veetaksoga läksimegi. Teekond ca 10 minutit, mille jooksul Ya-Man Bahamal aega veetnud on või seda praegu tegevatest rekastest ja ilusatest lugusid pajatas. Saime teada, et Nicolas Cage müüb oma ilusat villat ja kus elas Charlie Chaplin või kus suvitab tänini Sean Connery. Samuti saime teada, et Eddie Murphy ja Tiger Woods on sageli üht konkreetset villat kasutanud (mida iganes see siis tähendab).
VIP-turniir
Pokkerist ka natuke. Vanasõna, mis sätestab, et pokkerimängijat ei võta ka surm vastab täiesti tõele. Meie auguliseks lastud piraadilaevad heiskasid eile uuesti purjed ja asusid taas õnne otsima.
Martin alustas 5000-dollarilise sisseostuga heategevuslikku turniiri, mille võidufondist suur osa läheb AIDS'i vastase võitluse toetamiseks. Peamiselt võtsid sellest turniirist osa pokkeriprofid ja Bahama turniirile saabunud kuulsused, kelle hulgas siis ka meie nr.13. Martin loositi telelauda ja seltkond seal oli vägev - Boris Becker, Slash (Guns n' Roses), Kelly Rowland (ex Destiny's Child ja täna edukas soolo), räppar Nelly, USA TV-host Montel Williams, „Tony Almeida" telesarjast 24, Playboy Playmate 2009 jne. Ühesõnaga särav kaader sai üles rivistatud AIDS'i vastu võitlemiseks. Kõige vähem võitlusindu oli Slashil, mees mängis vähe ja sulas ruttu ära.
Kahjuks polnud liiga pikka pidu ka Martinil. Peale paari tunnist mängu, kui ka kaart üldse jooksnud polnud, sattusid Martinile kätte K-J, millega ta end vastaste tõsted kinni makstes sidus. Pöördel jäi talle vastu üks mees, Montel Williams ja tema A-K oli parem. Hiljem Martiniga arutledes juurdlesime peamiselt selle üle, kas ta ehk liiga tormakalt ei käitunud. Martin arvas, et ehk nii oli, kuid et ta ei osanud vastast nii hea kaardi peale panna, Montel oli kahel korral koputanud, mis just liiga suurest musklist ei pajata.
Aga tõelisi tegusid teeb Janar. Janar hakkas eile mängima 5000 dollarilise sisseostuga Head-Up'i. Kahest esimesest vastasest sai ta jagu, nende ridade kirjutamise ajal mängis ta Kanada profi Sorel Mizzi vastu. Me siin hoiame talle kõik pöialt.
Ilm on siin endiselt imelik, eile oli korralik ja päikseline ilm, täna jälle pilves. Uue nädala alguses lubatakse koguni 2 päeva vihma, kõik ikka selle põhjast tulnud külmalaine süü. Ilm on hukas, nagu laulab Justament, nii siin, kui teil kodus. Põen juba seda, et kas tõesti Otepää MK jääbki külma tõttu ära....
Täna õhtul ootavad kõik elevusega Pokerstarsi pidu, peamisteks atraktsioonideks seesama Kelly Rowland, nüüd juba laval ning loomulikult a lot of Bahama Mamaz.
