Pagarisaates kolmanda koha saanud Ain Karutoomi jalgpallurikarjääri lõpetas Sergei Pareiko

 (2)
"Eesti parim pagar" ühisvaatamine
Ain KarutoomFoto: Pressimaterjal

Endisele vutimehele Ain Karutoomile (52) meeldib hirmsasti süüa teha ja hiljuti näitas ta oma oskuseid telesaates “Eesti parim pagar”. Kui praegu maitsestab mees peenemaid roogasid kuusevõrsesoolaga, siis Jalkat huvitab, kuidas toitusid tema ja teised jalgpallurid 1980ndatel ja 1990ndate alguses.

Panna cotta, paneeritud räimed, pilaff, pitsa – kui Ain Karutoom toidust räägib, jääb üle ainult keelt limpsata ja ennastunustavalt noogutada, juba kirjeldused tunduvad maitsvad. Endise õigusmõistja ja praeguse kohtunike kehalise ettevalmistuse treeneri suurimad kired on just jalgpall ja kokkamine. Kui jalgpallis õnnestus tal 1988. aastal Tallinna Normaga Maarjamaa meistriks tulla, siis teisel alal jäi tiitlist õige napilt puudu. Ta jõudis telesaates “Eesti parim pagar” küll kolme finalisti hulka, kuid võit jäi lõpuks kättesaamatuks nagu kaaviar tavainimesele. Karutoom, kes toidus hakkas erilisi maitseid taga ajama umbes kümme aastat tagasi, pettunud pole. Varemgi erinevatel kokkamiskonkurssidel osalenud endine väravavaht jätkab samas vaimus ning pakub edaspidigi suviti oma koduaias pitsat ja laatadel mitmesuguseid roogasid.

Pannil, potis ja ahjus põnevaid palu loov Karutoom üritab oma toiduteostes jälgida tervislikku joont. Teadliku toitumise nõuandeid jagab ta vajaduse korral ka kohtunikele. Peale Norma ka Tallinna Sadama au kaitsnud puurilukk meenutab aga, et 1980ndate keskpaigast kuni järgnenud kümnendi alguseni olid Eesti vutis asjalood teisiti. Jalgpallurid sõid kõike.

Seotud lood:

“Mäletan, et otse peale mängu läks esimesena käiku Komeedi komm,” muigab 2005. aastal Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna lõpetanud mees. “See aitas energiat taastada. Kui näiteks kuskilt Viljandist mängult tagasi tulime, siis tegime poe juures peatuse ja ostsime piima, saia ja doktorivorsti. Umbes nagu kooliekskursioonil, aga muud ei olnud ka võtta. Kui me olime treeninglaagris, siis saime toidutalonge. Käisime Pirita TOPis ja mingisugustes vanalinna söögisaalides söömas. TOPis sai näiteks praetud suitsuvorsti, mehine praad, mis praegu on pubitoit. Anti talong ja pidid sööma, lihtsalt nii oli. Hea meel, et üldse süüa sai. Mingisugust teadlikku toitumiskava oli siis jalgpalli juures väga vähe – ikka söödi suppi, praadi ja magustoitu. Põhiline strateegia oli selline, et hommikul söö nagu kuningas, lõunal nagu prints, õhtul nagu kerjus. Ka 1993/1994. hooajal, kui ma Tallinna Sadamas mängisin, oli nii, et hommikul enne mängu viidi sadamasse sööma, sõime kartulit ja kotletti, vahepeal kapsarulli.”

Üldiselt läksid ajaga asjad siiski paremaks. Suurt rolli mängis selles aastatel 1991–1994 Normat ja 1994–1995 Sadamat juhendanud Valeri Bondarenko, kes oli Moskvas õppides üht-teist kõrva taha pannud ning hakkas toitumisele suuremat tähelepanu pöörama.

“Bondarenko oli väga teadlik sellest, kuidas toituda ja treenida,” meenutab Karutoom. “Tema meetodid olid tollal uuenduslikud. Kui ta Normasse tuli, siis ei olnud poest midagi saada, aga ta ikka teadvustas, mida meil vaja teha on.”

1979. aastal praeguse uudisteankru Priit Kuuse isa Eeriku juures jalgpalliga alustanud Karutoomi kutsuti 1983. aastal ka Tallinna Sporti (tollal Tallinna KSMK), kuid mehe napsas endale hoopis kroonu, kus ta tuli aasta hiljem Leningradi sõjaväeringkonna karikavõitjaks. Järgmisel aastal sõjaväest naastes mängis mees kuni 1991. aastani Normas, kuhu kutsus teda legendaarne Uno Piir. Kuna Karutoom hakkas vaikselt pingile vajuma, otsustas ta tõsisema vutiga lõpparve teha ning siirdus 1992. aastal tollal esiliigas mänginud Tallinna Sadamasse. Tema ja teiste kogenud mängijate toel (“kiirused olid väikesed, seal oli lihtne, lugesin esiliigat nagu aabitsat”) jõudis klubi kiirelt meistriliigasse ja Karutoom sai taas kõrgsarjas väravat valvata. Sadamas profilepinguga pallinud väravavahi kandadele hakkas aga astuma noor ja võitluslik kollkipper Sergei Pareiko.

“See oli selge, et annet oli talle antud,” ütleb Nissi ja Turba koolides varem kehalist kasvatust, kuid nüüd ajalugu õpetav mees. “Kui ise oled üle 30aastane ja sul on ees 18–19aastane hea reaktsiooniga Pareiko, kel on uskumatu anne ja kehalised omadused, siis on selge, et jääd pingile. Kui mul leping ära lõppes, ei tahtnudki enam jätkata.”

Ain Karutoome retsept: grillitud peedi salat rukola ja kitsejuustuga

Kõigile maiastele soovitab Ain Karutoom mahedat salatiretsepti.
“Punapeet on väga hea sportlastele ning samuti neile, kel on probleeme kaalujälgimisega,” kommenteerib mees. “Peet annab vähe kaloreid, stimuleerib immuunsüsteemi, parandab vereloomet, mälu ja keskendumisvõimet. Lisaks on tal veel mitu kasulikku omadust.”

kolm-neli väikest pestud koorimata peeti
üks väike pakk muredat feta- või kitsejuustu
väheke rukolat
palsamiäädikat
oliiviõli
rosmariini
meresoola

Keeda pestud koorimata peete neli-viis minutit ja kurna. Lõika peedid sektoriteks, nirista üle oliiviõliga, puista peale jämedat meresoola, rosmariini ja grilli ahjus. Tõsta grillitud peet taldrikule, lisa rukola, lisa juust, nirista üle palsamiäädika ja oliiviõliga.

Kohtunik nagu laskesuusataja

Omal ajal puurilukuna Eesti kõrgeimas seltskonnas pallinud Ain Karutoom vastutab praegu selle eest, et õigusmõistjate füüsiline vorm oleks oivaline. Nimelt on mees jalgpalliliidus kohtunike kehalise ettevalmistuse treener ning tema valvsa pilgu all parandavad vutimängude ohjes hoidjad oma võimeid. Pikalt arbiitrina tegutsenud Karutoom tõdeb, et kohtunike ja tippatleetide lõhe jääb järjest väiksemaks.
“UEFA ootab, et kohtuniku rasvaprotsent jääks alla 15, see on põhimõtteliselt profisportlase mõõt,” pajatab mees. “Kohtunik peab olema profirežiimil sportlane. Ma ei usu, et Eesti parimate kohtunike kehalised võimed jäävad alla näiteks Eesti tasemel kergejõustiklastele. Spetsiifika on muidugi teine, aga kohtunik peab olema nii heas vormis, et mõte ja silm oleks selge ka siis, kui pulss on laes. See on veidi nagu laskesuusatamine, et sa ei saa kõike välja panna, sest sul on tiirus selget silma vaja. Aga et silm säiliks, on vaja suurepärast vormi.”

Viisakad väravavahid

Tallinna Sadama ajast on Ain Karutoomile eriti eredalt meelde jäänud üks seik kolleeg Tõnu Vanakesaga, kes toona mängis Normas.
“Varustusega oli tollal ju nii, et raha ei olnud,” nendib Karutoom. “Ma mäletan, et kui mängisime Normaga, siis Tõnu Vanakesa andis mulle, vastasvõistkonna väravavahile, väravavahikindad, et ma saaks mängida. See näitab, et ta on suur inimene ja suur sportlane. See oli väga ilus žest.”