Mitmekordne Eesti võrkpallimeister avaldas luuleraamatu
Kahe kodumaa motiiv kordub tema luuletustes sageli, praegugi elab Maia Dilaktorskaja Peterburis, linnas, kust ta maailmasõja järellaines Königsbergi kaudu 1946. aastal Tallinna jõudis, kirjutab Volley.ee.
Maia Dilaktorskaja sündis 6. märtsil 1933 tollases Leningradis ja harrastas algul edukalt ujumist, võrkpallur sai temast alles 17 aasta vanuses. Tallinnas lõpetas ta 19. keskkooli ja keemikuna TPI. Kuulus Dünamo, TPI, Kalevi ja Kaubamaja naiskonda, Eesti meistriks tuli 165 cm pikkune sidemängija ja silmapaistev kaitsemängija vahemikus 1955-71.
Töötas kaua Punases Retis insenerina ja treenis ligi kakskümmend aastat ka tehase naiskonda. Tema abikaasa Stanislav Dilaktorski, alguses samuti ujuja, tuli 1968. aastal Kalevi võrkpallimeeskonnaga NSV Liidu meistriks.
Järelsõnas luuleraamatule kirjutab Maia Dilaktorskaja: „Värsse kirjutasin lapsepõlves, hiljem nappis aega ja polnud ka õiget tahtmist. Üheksakümnendatel hakkasin fikseerima sündmusi ja olukordi, eesti poliitikute väljaütlemistest sain teada, et olen migrant ja välismaalane, ema muutus okupandiks. Armastasin ühte suurt Kodumaad, aga praegu jagan end kahe linna vahel: Piiteris elab tütre ja õe pere, Tallinna on maetud mu ema, poeg, mees...“
Eesti kodakondsuse sai hästi eesti keelt rääkinud Maia Dilaktorskaja 1993. aastal, Eesti pass anti talle kolm aastat hiljem. 1998. aastal loobus ta Eesti passist ja siirdus elama Peterburi. Äsja külastas ta taas kauaaegset kodulinna, kohtus sõpradega ja tutvustas oma luulet. Ühe eksemplari kogumikust pälvis volle.ee.
„Kaks kaid“ on Maia Dilaktorskaja esimene luulekogumik, pühendatud emale ja õele. Kogumiku esimene luuletus on aga ... korvpallur Jaak Lipsost.
