KATKEND RAAMATUST | Joel Lindpere. Kas ma tõesti tahtsin kohtunikud kasti lüüa?

 (5)
Joel Lindpere Flora särgis. Foto: Joosep Martinson/EPL arhiiv
Joel Lindpere kuulus FC Flora ridadesse aastatel 2000-2007.Foto: JOOSEP MARTINSON/EPL ARHIIV

Värskelt on poelettidele jõudnud Eesti jalgpallikoondise ekspoolkaitsja Joel Lindpere elulooraamat. Delfi avaldab raamatust ühe katkendi, mis räägib 107-kordse internatsionaali ühest skandaalseimast seigast Eesti klubijalgpallis.

Raamatu "Joel Lindpere: Mina otsustan mänge. Paha poiss, kes ei puudunud kunagi trennist" esmaesitlus toimub täna Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatus kell 18.30, kui Lindperet intervjueerib raamatu autor Indrek Schwede. Teisipäeval kell 18 toimub esitlus Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatus ja kolmapäeval kell 18 Pärnus Port Artur 2 keskuses.

Katkend raamatust:

Minu suhetel kohtunikega on olnud mu karjääris tähtis roll. Olin suupruukimise eest väljakult eemaldatud ka enne Bulgaariasse minekut, kuid tagasi tulnud, läksid asjad eriti teravaks.

2006. aasta aprillis kaotasime Floraga TVMK-le 1 : 4. Jäime oma kaitsjate lollidest vigadest kaotusseisu 0 : 4. Teise poolaja keskel tekkis mul pusklemine Vladislavs Gabovsiga, kes lõi mind selja tagant. Lükkasin teda käega vastu nägu. Saime mõlemad punase kaardi. Augustis viigistasime meistriliigas TVMK-ga 1 : 1. Õhtuleht (07.08.2006) kirjutas: „Joel Lindpere külastas kohtunike tuba ning virutas sealt väljudes jalaga tükkideks Coca-Cola laste liiga tarbeks mõeldud väljakutähised. „Kohtunikud on t**apead, muud ma ei ütle!” poetas Eesti koondislane vastuseks intervjuusoovile.

Seotud lood:

Väljus paari minuti pärast riietusruumist ja lisas: „Vaadaku kohtunik videost üle,kas Mikk Haavistu (TVMK kaitsja – toim) mängis karistusalas palli käega! Kõik.”” Samas artiklis asus minu poolele Pasi Rautiainen, kes tunnistas, et tal on Eesti kohtunikest kõrini. Ta pani neile süüks üleolevust, provotseerimist ja oskamatust mängijatega suhelda.

Mis siis tegelikult juhtus? Läksin andma nurgalööki ja seljaga kohtuniku poole olles ütlesin Zahovaikole: „Mine kasti.” Seda kuulsid ka meie meeskonnakaaslased. Tahtsin, et kõik oleksid trahvikastis. Minu öeldud „mine kasti” tõlgendasid aga kohtunikud hoopis teisiti. Olin teel nurgalipu poole, kui mu selja taga kerkis punane kaart. Algaja äärekohtunik ütles: „Kuulsin küll, et tahtsid meid kasti lüüa!”

Rabelesin keskväljakul palju. Polnud vahet, kas seljas oli Flora roheline või mõne teise klubi teist värvi särk. Ei saanudki nurgalööki anda. Midagi polnud teha, kaotasin enesevalitsuse. Pärast mängu lõin koridoris mõned laste asjad tükkideks ja murdsin jõuga kohtunike ruumi, sõimasin ja ropendasin, mis pole ilus tegu, aga emotsioonid lõid valla ja olin kurb.

See polnud kõik. Septembris kaotasime Eesti karikavõistluste 1/16-finaalis Levadiale 0 : 1. Õhtuleht (12.09.2006) kirjutas: „Sisenenud A. Le Coq Arena staadioni fuajeesse, sõimas Joel Lindpere mängu neljandat kohtunikku Jaan Roosi järgmiste sõnadega: „M***inägu, k*se endale näkku, debiil!”“

Minu arvates polnud neljas kohtunik tasemel. Olin kaotusest ja kohtunike tegutsemisest ärritunud, ju ma midagi omaette kirusin ning tema ütles kõrvalt, et olgu ma rahulik. Sellises olukorras ei pea ta üldse midagi ütlema ega kuidagi reageerima. Ta peaks ise rahulik olema.

Enam ma ei suutnud, plahvatasin täiega ...