Move Weeki Eesti koordinaatori Tiina Kiislari sõnul saadetakse videod peagi üle Eesti laiali ning ta loodab, et igas koolis leiab videos näidatud liikumisharjutus tee õpilasteni. Vaata videot siit:

2014 on Liikumisaasta. Seetõttu rääkisime video staari Märdiga veidi eestlaste liikumisharjumustest ja sellest, kuidas saada lapsi ja ka vanemaid liigutama ja mitte ainult, vaid sellest ka rõõmu tundma!

Mis on „Liikumisminut“ ja mis on selle eesmärk?
„Liikumisminut“ on meie kunstilise tiimiga kokku pandud üheminutiline kerge, tantsuline, liikuv aeroobne klipp, mile taustaks on tore eesti lugu. See peaks olema jõukohane igas vanuses liikujale ja on play-it-forward (anna edasi) süsteem. See on suunatud eelkõige nooremate vanuseklasside õpilastele, et nad liigutaksid end vahetunnis või miks mitte koguni tunni ajal, kui keha vajaks virgutust peale pikka istumist. Liikumisminuti läbiviimiseks on mitu varianti. Videolt võivad liigutused ära õppida vanema kooliastme õpilased, kes omakorda võiksid neid õpetada edasi noorematele klassidele, võimalus on muidugi klipp ka seinale kuvada ja nii liigutused selgeks õppida.

Kuidas tundub, kas tänapäeval liiguvad lapsed vähem ja istuvad rohkem kui varem?
Mäletan enda esimesi aastaid koolipingis, kus tunnis pidi korralikult istuma ja nii kui kell käis, siis kõik jooksid koridori ja siia-sinna, õpetajatel ja kasvatajatel oli jama, et neid koos hoida. Praegu olen ise pedagoog mitmes lasteaias ja koolis, ja peab tõdema, et õpilasi on tunnis päris raske hallata ja tasa hoida, aga vahetunnis on siuke vaikus, sest kõik istuvad oma telefonis või tahvelarvutis. Selles mõttes on ajad muutunud küll.

Kuidas saaks nii teha, et lapsed tunneksid liikumisest rõõmu ja ei teeks seda sunniviisiliselt, nt kehalise tunnis?
Loomulikult on tänapäeval võimalused suuremad, tehakse erinevaid treeninguid ja nii, ma ei ütle, et liikumist vähem on. Aga mis asja veel parandaks on lapsevanemad. Ma tean, et kõigil on kohustus käia tööl, teenida raha, et lapsel oleks uued asjad jne. Samas ei võta tükki küljest ära oma armsa lapsega jalutada, teha pargis väike tiir. Suhtumine hakkab ikka vanematest ja kodust. Kui kõige lihtsam on last rahuldada nii, et anda kätte ipad ja lasta tal mängida, siis sellest hakkab kõik see mugavus peale.

Kuidas õpetaja roll siin muutunud, et lapsed liigutaksid ja et naeratus püsiks näol?
Olen mõelnud, et õpetajad peaksid leidma neid punkte, mis lapsi haaraks. Õpetajad peaksid olema kreatiivsemad ja otsima lahendusi, kuidas lapsed liikuma panna. Alustame sellest, et mitte lasta koha peal vastata, vaid tahvli ette kutsuda ja nii ka lapse esinemisvajadust rahuldada. Mina üritan need liikumistunnid, mida mina läbi viin, võimalikult põnevaks teha, et lapsed saaksid ikka piisavalt liikuda ja otsin huvitavaid lahendusi. Et ei tekiks kohustus seda teha, vaid tekiks rõõm, et teha seda veel ja veel ja veel.

Kuidas aga vanemad inimesed liikuma saada?
Mina arvan, et see liigub ülesmäge, võib-olla olen optimist, aga kui vaatan neid, kes minu juurde pöörduvad, just need, kes istuvad päevad läbi kontoris arvuti taga, siis üha enam leiavad nad tee minu ja teiste tantsutreenerite juurde. Kuihuvi ikka on, siis tuleb seda ja motivatsiooni hoida. Järjekordselt pole siin midagi muud kui lastega, tuleb leida üles see võti, milega nad lahti muukida, et neid liikumise juures hoida, et ei tekiks rutiini. Sest see on mingi ajani tore, aga millalgi tahaks midagi teistmoodi. Muid ahvatlusi on nii palju. Tuleb leida põnevaid lahendusi ja väljundeid.

Mis on kõige toredam viis liikumiseks?
Maitseid on erinevaid. Mul oleks vale vastata, et mitte tantsimine. Mina propageerin seda kui meelelahutust, kust saab nii füüsilise kui ka emotsionaalse koormuse, samas kui olen iga päev 20 tundi tantsuga hõivatud, siis oma vabal ajal jalutan koerte või armsate inimestega pargis, looduses. Tegevusviise on nõnda palju, tähtis on igast asjast rõõmu tunda ja mitte võtta seda kui kohustust. Nagu Mary Poppins ütles: „Igas asjas on üks suhkrutükk, mis teeb...“.