TREENERILT HARRASTAJALE: Riina Suhotskaja Kajari: Usun, et kui midagi väga soovida või tahta, on kõik võimalik ja saavutatav

 (4)
Energiline ja särav Suhotskaja Kajari
liikumisaasta, aeroobikatreenerErakogu

Riina Suhotskaja on omal ajal teinud spordi ajalugu, olles 100 ja 200 meetri jooksus mitmekordne Eesti meister. Nüüd koolitab ta Eestis aeroobikatreenereid ja juhendab juba üle 20 aasta ise aktiivselt iga päev tunde. Nii pole see kaunis särav naine iial paigale jäänudki ja tema puhul peab paika ütlus: liikuvale kivile sammal ei kasva. Nii kannab see habras imeilus naine endas justkui mitme inimese energiat ja tahtejõudu ning ka ajahammas ei hakka talle peale.

Kuidas möödus Su lapsepõlv, kui palju ennast liigutasid? Millal trenni sattusid?

Lapsepõlvest on ainult positiivsed mälestused. Mul on head ja toetavad vanemad. Isa on mul nõudlik, aga suure südamega mees. Emalt õppisin puhtust ja korraarmastust. Samas ta kunagi ei käskinud mul koristada ega ka nõusid pesta. Kuna minu ema oli kokk lasteaias, sai ta varem koju ja meil oli alati soe toit laual. Nii ma harjusin ka korralikult kolm korda päevas sööma. Vanematelt sain head geenid ja kuna ma olin väga energiline, siis polegi mul kaaluga probleeme olnud. Sain väga palju vabalt väljas mängida ja puude otsas ronida. Nii oli kogu aeg huvitav ja ema ei saanud mind õuest koju.

Kõik muutus 1980. aastal. Vaatasin kergejõustikuvõistlusi - täpsemalt Moskva olümpiamänge. Mäletan, et olin saadet vaadates teises klassis ning sellest ajast jäi spordipisik hinge sisse. Septembris tuli treener, Epp Maasik, kehalise kasvatuse tunnis värbama õpilasi trenni ja sportlase teekond võis alata. Kergejõustikutreeningutelt saingi üldfüüsilise baasi. Ütlesin kohe esimese asjana Epule, et soovin saada olümpiavõitjaks. Nii hakkasingi professionaalse treeneri käe all trennis käima, meie klassist käis Epu juures kogunisti 12-14 tüdrukut ja seega oli väga lõbus. Trennid olid niivõrd mängulised, et kunagi ei tundunud raske. Mina muidugi viilisin ka. Kui oli vaja joosta meie kooli juurest Mustamäe hüppetornini, siis mina jõudsin tavaliselt kõige varem tagasi, hõõrusin põsed punaseks ja hingeldasin. Mulle ei meeldinud pikk distants - 3 kilomeetrit oli minu jaoks limiit. Mul on kogu aeg olnud alalhoiuinstinkt. Kui olen väsinud, siis alati puhkan ja võtan aja maha. Kogu minu sportlasekarjääri jooksul pole mul suuremaid vigastusi olnud. Kuni 1997. aastani tegelesingi pühendunult kergejõustikuga.

Seotud lood:

Milles treeningutes silma paistsid?

Ma polnud väga mitmekülgne. Alguses meeldis mulle kaugushüpe, aga minu hoojooks oli väga kaootiline ja ma tõukasin iga kord erinevast kohast. Varakult avastati, et jooksen väga kiiresti ja minu trumpaladeks said 60 meetri ja 100 meetri sprint. Aastast aastasse võitsin võistlusi ja olin kogu aeg oma vanuserühmas Eesti parimate seas. Mulle väga meeldis võistelda ja laagrites käia. 10 aastat olin Eesti täiskasvanute koondises. Mu esimene võistlus Eesti koondises oli Riias, kui olin 15-aastane, siis ma küll kaotasin, kuid olin 100 meetri jooksus ka kõige noorem. Esimene suurim kaotus oli mulle väga valus, kuid samas õpetas palju. Olin mitmekordne meister 100 -s meetris ja olnud ka meister 200 -s meetris ning 4 x 100 m distantsil kuulus meile Eesti rekord. Mul oli suur unistus joosta uus Eest rekord 100 m distantsil, aga kahjuks jäi sellest napilt puudu. Tagantjärgi oleks võinud ju veel paar aastat trenni teha, aga eks igal asjal on oma algus ja lõpp. 17 aastat on pikk aeg. 1997 .a. lõpetasin sportlasetee.

Mida sport õpetas?

Selge on see, et kõikidest olümpiamängude võitjaid ei saa. Nii ka minust, kuid armastus spordi ja liikumise vastu jäi. Sport õpetas inimestega suhtlema, kaotustest üle saama, mitte alla andma ja andis enesekindlust. Sport andis julgust edasi pürgida. Ka pärast sportlasekarjääri lõppu õpetab sport kriisiolukordadest välja tulema: Mõtled järele, analüüsid ja lähed edasi, sest ükski lõpp ei ole maailma lõpp. See kasvatas iseloomu ja nii ei anna sporditaustaga inimesed kergelt alla. Trennis käimine kasvatab ka tahtejõudu. Ma olen alati julgenud suurelt unistada ja kogu aeg on olnud elus eesmärgid. Ka nüüd on mu elus eesmärgid, mille poole ma püüdlen, mida ma tahan. Elul peab olema mõte, kogu aeg peab olema huvitav.



Kuhu tee Sind edasi viis?

Keskkooli ajal teadsin, et tahan saada kehalise kasvatuse õpetajaks, sest ka ülikooli ajal saab trenni teha. Läksin 1989.a. Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuri õppima ning siis ei olnud enam nii palju aega trennile keskenduda. Elu muutus kardinaalselt ja tulemused hakkasid langema. Kolmas ja neljas koht ei motiveerinud mind enam vanal viisil edasi treenima.

Millal avastasid enda jaoks treeneritöö ja aeroobikamaailma?

Juba 1993. aastal alustasin aeroobikaga, see hakkas mulle tohutult meeldima ja olen siiamaani treener. Seega on treeneristaaži üle 20 aasta. Arvan, et kahte jumalat korraga teenida ei saa. Kui tahad mingil alal tipus olla, siis pead sellele alale viimase juuksekarvani pühendama. Sain aru, et pean midagi ära jätma ja nii valisin aeroobikamaailma.

Kuidas Su aeroobikatee algas?

Forelli Spordikeskuses tegin oma esimese tunni. Treener oli haigestunud ja palus mul teda asendada. Inimestele minu tund meeldis ja nii saingi tõuke. Tellisin tuttavatelt aeroobikavideosid ja hakkasin käima koolitustel. Alguses ei olnud väga kerge, sest mul pole tantsutausta. Kõik, mis puutub lihastreeningusse, oli aga mulle lihtne. Nii on lihastreeningud siiani mu lemmikud. Alguses tuli ennast vaja arendada muusikatunnetuses, koordinatsioonis ja tantsulises pooles. Lisaks võtab tõeliselt professionaalselt õpetama õppimine aega. Ega ka spordialadel tule kõik kohe alguses välja. Näiteks tennisegi õppimine võtab aega palju aastaid ja oluline on saavutada kohe algusest peale hea tehnika- baas. Kuid ma usun, et kui midagi väga soovida või tahta, on kõik võimalik ja saavutatav. Loomulikult on hea kui sul on annet ja suur töötahe.

Kuidas valitud tee jätkus, mida on Sulle andnud treeneritöö? Kus oled õpetanud?

Olen väga õnnelik, et ma leidsin eriala ja töö mida ma armastan. Üks suur unistus oli teha
eestikeelne aeroobikavideo, mis õnneks ka täitus 1996. aastal. Tagantjärele mõtlen, et kust ma selle julguse võtsin? Nüüd on neid kokku neli ja praegu teen kaasa ka treener, Kaja Tuisu, loodud www.Koduaeroobika.ee veebilehel.

Aeroobika on maailm, kus treener saab ennast kogu aeg edasi arendada. Praegu on Eestis koostöös Eesti Olümpikomiteega võimalik saavutada I-V kategooria aeroobikatreeneri tunnistus. Nii, et: kellel on soovi ennast edasi arendada, peaks stiimulit olema küll. 2012. aastal sain ka mina aeroobikatreener V kutsekvalifikatsiooni tunnistuse. Võttis aega 18 aastat ja olen enda üle uhke.

Alates 2000. aastast olen Eesti Võimlemisliidus aeoobikatreenerite koolitaja. See paneb mind igal aastal ennast veelgi rohkem pingutama ja kontrollima. Teiste koolitamisel on väga oluline olla teistele treeneritele eeskujuks ja õpetama õiget tehnikat ja terminoloogiat. Treeneritöö õpetab arvestama teiste inimestega, olema tolerantne ja kannatlik ning märkama nende vajadusi ja loomulikult süstima positiivset ellusuhtumist ja enesekindlust. Nüüdseks olen saanud olla praktiliselt kõikides suuremates Tallinna spordiklubides aeroobikatreener. Palju olen käinud Eesti teistes linnades külalistrenne andmas. Olen saanud nõustada ja aidata luua mitmeid uusi klubisid. Olen õnnelik inimene, et leidsin enda jaoks maailma parima töö!

Kas Su praegune elu meenutab aega, mil olid tippsportlane? Jaga palun, mis on Sulle toitumise puhul oluline?

Mu praegune elu on tõepoolest nagu tippsordis. Mul on igal hommikul ja õhtul ja trennid. Lõuna ajal magan kui võimalik, et taastada energiat. Pean jälgima ka seda, et ma toituks korralikult ja mitmekülgselt. Selleks, et ma üldse jõuaks trenni teha, ei tohi ma söögikordasid vahele jätta. Lihtsalt pean teadlikult sööma.

Mul on olnud päevaplaan väga regulaarne juba lapsepõlvest peale kuni praeguse ajani. Nii on mul on alati olnud päevas kolm toidukorda: hommiku-, lõuna - ja õhtusöök ja mul pole kunagi olnud harjumust vahepeal näksida. Ka toidukordade vahelised pausid pole iial liiga pikaks veninud. Hommikul on mul reeglina tugev söök: näiteks- müsli või kohupiim. Alati on kohustuslik ka vähemalt üks banaan ja kohv. Kui on aega, siis teen ka pannkooke või omletti. Lõuna varieerub, kuid kindlasti on laual kas supp või praad. Lõunasöök ei lõpe kunagi ilma magustoiduta. Magustoit on mulle kohustuslik - on tunne, et see annab mulle energiat ja head tuju. Õhtul söön ma väga hilja, sest minu tööpäevad lõpevad lihtsalt nii hilja. Seega õhtustan 20-21 vahel ja laual on tavaliselt kas soe kana või kala koos salatiga. Eelistan seega ka õhtul sooja toitu. Kindlasti ei puudu õhtulgi lõpust väike magus pala, sest kulutan nii palju energiat ja vajan seda taastumiseks.

Mul on õnneks ka geenidega vedanud ja olen rõõmus, et saan süüa kõike, mis meeldib. Ma ei ole kunagi pidanud lugema pakendite pealt kalorite kogust ja kui tuleb isu siis võin ka friikartuleid süüa. Ma ei kujutaks ette, kui kogu aeg peaks jälgima, mida suhu pistad. Ma võtan, vastupidi, puhkuseperioodil - või kui ma olen haige -  2 kilogrammi alla, sest lihased kaaluvad rohkem, kui rasv. Mul on püsinud üks kaal praktiliselt 20 aastat, kuna mu ainevahetus on kiire ja elustiil sportlik, 54-56 kilogrammi. Isegi peale lapse sündi taastusin kiiresti.

Tervis on tähtis, aga üle pingutama ka ei peaks. Me ei tohiks olla oma keha orjad. Kui inimene ise tunneb end õnnelikuna, siis ei ole kaal elus kõige tähtsam. Trenn annab hea tuju ja positiivset emotsiooni. Kui minu poeg magas öösiti halvasti, siis enne trenni olin pahur ja väsinud, aga peale trenni tundsin vastupidi energiat ja uut elujõudu! Proovige regulaarselt käia trennis ja süüa mitmekülgselt ja tervislikult.

Mida soovitad Liikumisaasta 2014 puhul algajatele?

Tuleb alustada iseendast, leida motivatsioon ja eesmärk, miks tahetakse üldse trenni teha. Kui oled selle endale selgeks teinud, siis on lihtsam alustada. Oluline on teada, mida Sa tahad, millised on sinu eesmärgid? Kas soovid saavutada unistuste kehakaalu või parema tervise, soovid olla vähem väsinud ja stressis? Ükskõik, mis see põhjus on, oluline on see välja öelda. Nii võib Sind liikuma motiveerida ka soov leida uusi sõpru, tulla rutiinist ja mugavustsoonist välja.

Kui oled iseendast alustanud ja eesmärgi leidnud, siis mõtle ausalt, millist spordiala soovid või tahad teha. Kas sulle meeldib üksi metsas joosta või rulluisutada, tahaksid proovida trenni jõusaalis või rühmatreeninguid või tahad võistlusmomenti. Võib-olla sulle sobivad korvpall, tennis? Või meeldis sulle näiteks lapsepõlves mõni ala, mida sa pole kunagi julgenud ette võtta? Julgustan Sind seda vanagi unistust üle vaatama. Ka 40- aastaselt on võimalik õppida ära rulluisutamine, kõik on enda tahtmises ja ajast kinni.

Leia endale spordiklubi, mis jääb su töö ja elukoha lähedale: Mõistlik logistika on samuti oluline. Ka treeneril on suur roll, et sulle nõu anda ja tehnikat parandada, sind motiveerida. Sa ei peagi kõike üksi tegema, on spetsialiste, kes sind õpetavad ja juhendavad ning õigele teele suunavad. Pole mõtet karta abi ja nõu küsida.

Aga mis on Su sõnum samal puhul edasijõudnutele?

Kui tunned et sul on motivatsiooni ja energia langus, siis tule mugavustsoonist välja ja proovi mõnda uut ala. Sa võid alati vahetada ka keskkonda, valida nii uue spordiklubi kui ka treeneri. See annab tõuke edasi minna. Proovi elus ja trennis erinevaid asju. Kui oled tõesti edasijõudnud, siis hakka veelgi teadlikumalt treenima: Kogu informatsiooni, telli uusi professionaalseid ajakirju nagu „Jooksja ja Tervis +“. Hari ennast ja vii kurssi treeningutemaailmas toimuvaga.

Lõpusoovid-märksõnad-soovitused Eesti liikumisharrastajatele?

Mida vanemaks olen saanud, seda enam mõistan, et tark ei torma. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Regulaarne liigutamine on oluline. Proovi teha kõike südame ja hingega. Leia igas päevas midagi ilusat enda jaoks. Selleks, et heas vormis olla, ei pea elus kõigest loobuma. Liikumine algab ka kõndimisest ja jooksmisest, kuid ära unusta ka puhata ja luba endale ka head ja paremat! Võta ennast sellisena nagu oled ja muutu ise kui soovid, et elu muutuks. Elu on liiga lühike, nii et võta ise härjal sarvest kinni. Usun, et kui midagi väga soovida või tahta, on kõik võimalik ja saavutatav.