SPORTLASELT HARRASTAJALE: Endine kahevõistleja Ago Markvardt: Kui sul on peale trenni positiivne emotsioon, siis on Su valitud koormus tõenäoselt ka tervisele sobiv.

 (7)
Foto: Rene Suurkaev
Foto: Rene SuurkaevFoto: Rene Suurkaev

Endine tuntud kahevõistleja Ago Markvardt andis Liikumisaasta 2014 puhul intervjuu, et anda omagi panus Eesti rahva tervise ja teadlikkuse parandamisele ning inspireerida inimesi mõistlikumalt treenima. 1994. aasta Lillehammeri olümpial sai ta auväärse viienda koha, 1997. aasta Trondheimi MM-il aga neljanda koha. Markvardt oli esimeses Eesti koondises, kes tegi ajalugu ja läks 1992 aastal taliolümpiale esindama taasiseseisvunud Eestit sinimustvalge lipu all.


Mida soovid Eestimaa harrastajatele alanud Liikumisaasta 2014 puhul ja mis on Su sõnum harrastussportlastele?

Soovin kõigile head liikumisaastat! Iga inimene võiks püüda leida endale sobiva ala või sobivad alad. Ala, mis tõeliselt inspireerib ja meeldib On väga palju põnevaid liikumisvorme, alates rulluisutamisest, suusatamisest kuni ujumiseni. Samas rõhutan seda, et kõik, kes aktiivselt trenni teevad või mõne harrastusega tegelevad, siiski tunnetaks, mida nad teevad. Ei tasuks endale seatud eesmärkidega hulluks minna ega tohiks üle jõu käivaid eesmärke võtta. Veri-ninast-väljas rügamine pole pikas perspektiivis jätkusuutlik valik. Tuleb olla endaga aus. Esmalt kuulata oma keha ja teha trenni mõnuga. Samas tuleb eristada laiskust ja liigset innukust. Vahel ongi mõnel inimesel väga raske esimene samm teha ja välja minna, aga see on teine teema. Sel juhul tasub ennast siiski ületada ja õue minna ning end mõõdukalt liigutada. Kindel on see, et tagasi tulles on enesetunne palju parem. Kui aga tervis „jupsib", siis oleks kasulik vahepeal koju jääda. Samas on enamasti ka tervisehädade korral mõistlik jätkata pärast kriitilise aja möödumist kergemate treeningutega. Mõõdukas kehaline aktiivsus on enamikele inimestele kasulik ja loob heaks terviseks vundamendi.

Seotud lood:

Mida liikumine Sulle annab?

Liikumine annab väga palju. Esiteks saan liikumise ajal korrastada oma sisemaailma. Kui välja lähen, saan olla oma mõtetega üksi. Kui on raske olla, siis loob liikumine mulle alati hea enesetunde ning motiveerib. Väljast tagasi tulles tunnen ennast alati tunduvalt paremini. Kui teha trenni järjepidevalt, siis see muutub harjumuseks ja pole enam ränk kohustus, vaid suur rõõmu allikas ja tasakaalustaja.

Sul on seljataga silmapaistev sportlasetee. Kas mõnest Sinu õppetunnist võiks ka harrastajatel abi olla?

Tuleb jälgida enesetunnet. Vägisi minekul pole mõtet. Kõik algab enese keha tundma-õppimisest ja neist märkidest arusaamine ning tunnetus ongi võtmesõnad. Tuleb osata ka loobuda plaanidest - jätta asju ära vastavalt vajadustele. Kui ikka haigusevimm sisse poeb, ei saa samasuguseid asju teha kui tervena. Oluline on ka peale treeninguid piisavalt puhata ning taastumisele tähelepanu pöörata. Inimese organism on nagu maja ehitamine. Kõigepealt tuleb luua baas, nagu hoone puhul ehitatakse esmalt vundament. Ilma „vundamendita“ pole mõtet ka spordis „seinte“ kallale minna.

Kuidas soovitad treeningutega alustada, kui on olnud pikem paus? Mida soovitad algajatele harrastajatele ja tugitoolisportlastele?

Peale pikemat pausi ei tasu alustada kohe suure hurraaga ja kõrgete koormustega. Paljud harrastajad unustavad üldse vundamendi ja alustavad liiga intensiivselt ja nii võidki olla ühel hetkel nagu tühjaks pigistatud sidrun, kel jõudu ja motivatsiooni pole. Harrastajatele meenutan, et ei tasu puhta kullana võtta kõike, mida treeningu ja tervisespordi kohta kirjutatakse. Nutikas on alati uurida mitut allikat, lugeda raamatuid pidada, nõu spordiarstidega . Ei tasu kindlasti võtta kellegi teise plaani ja programmi ning see üks ühele üle, maha kopeerida. Me kõik oleme niivõrd individuaalsed ja erinevad.
Alustada tuleks madala pulsiga, näiteks kõndimise või kui kehakaal lubab, siis sörkjooksuga. Hea viis aru saada, kas treening on õige intensiivsusega, on see, et inimene ei tohiks kohe hingeldama hakata. Kel tunnetus veel vilets, võiks kasutada pulsikella. Asju tuleks rahulikult võtta. Alguses võiks teha ühtlasel mõõdukal pulsil pika kestusega treeninguid ja seda julgelt pikemal perioodil. Näiteks jalutada metsas 1-1,5 tundi madala pulsiga. Organism hakkab rasvu põletama umbes 45.minutist, nii et kui trenni kestvus on liiga lühike või pulss liiga kõrge, toimuvad organismis teistsugused protsessid.

Treening peab olema mitmekesine. Siin on erinevaid lähenemisi. Mõnikord võib olla inimese esimene valik näiteks jalgrattasõit, kuid juurde võiks teha ka teisi alasid, mis meeldivad: näiteks rulluisutada ja ujuda. See sõltub loomulikult ka inimesest ja tema isiklikust eesmärgist. Mõnel ehk ongi eesmärk ainult suusatada, kuid kui pole silme ees tippvõistlusi, võiks enda üleüldise heaolu ning suurepärase enesetunde nimel teha erinevaid asju. Eestis on kasvõi kergliiklusteid niivõrd palju, et igal pool on võimalik trenni teha. Soovitan alguses ka kepikõndi, seal töötavad nii käed kui jalad. See on parem kui teha monotoonselt jooksmist või käimist. Tasub olla ka endaga aus ja valida seda, mis just sulle meeldib. Mõnele meeldib üksi harrastada, teistele seltskonnas. Paljudele on lihtsam kahekesi minna kui üksinda. Kahekesi utsitatakse üksteist tagant. Mõnikord veab paariline teise välja. Selline koos- treenimine võib olla jätkusuutlikum ja lõbusam.
Kui on soov kehakaalu langetada, siis on liikumisest palju abi. Seda tuleb teha loomulikult koos õige toitumisega. Toitumine on väga individuaalne teema ja seda võiks iga inimene isiklikult spetsialistelt uurida. Kui olin tippsportlane, siis ei olnud mul mingit probleemi süüa ära purk moosi ja kaal oli alati normis, kuid olid ka suured koormused. See, mis minu puhul töötab, ei toimi kindlasti paljude teiste puhul. Inimeste organismid, võimekus, ainevahetus ja piirid ongi erinevad.

Mida peaks tähele panema teadlikud aktiivsed harrastajad? Mis on Sinu sõnum neile?

Silmaklapid tasuks peast ära võtta ja vaadata laiemalt ja küsida julgemalt nõu. Eesmärgid tasub üle vaadata ja uusi teadmisi ammutada. Kui oled näiteks juba vanuses 35-40, siis ei tasu enam tippsportlase plaane pähe võtta. Paljud harrastajad teevad trenni rohkem kui tippsportlased - on liiga tublid. Soovitan konsulteerida spordiarstide ja treeneritega ning teha koormusteste. Ja peamine: õppima oma keha kuulama ja tunnetama.

Kuidas Sina trenni sattusid? Kuidas algas Su enda sportlasetee, ava palun veidi lapsepõlve ja nooruse lugu?

Mul on 2 venda: Vanem, Tiit, on 5 aastat vanem ja keskmine, Peep, on 3 aastat vanem. Vennad proovisid tol ajal laskesuusatamist. Kolmandas klassis tekkis minus tunne, et võiks ka trenni minna. Koolis oli seina peal kuulutus, kus otsiti poisse kahevõistluse ja suusahüpete peale. Nii ma läksin ja jäingi tehtud valikule lõpuni truuks. Alguses olid mul ka paralleelselt rahvatantsu trennid. Nii sain ka tantsupeol käia. Tantsutrenn andis hea üldkoordinatsiooni ja rütmitunnetuse. Algklassides olin mitmel rindel aktiivne. lisaks näiteks laulsin ja sain käia laulupeol ja tegelesin ka palju muuga. Sügavuti ja pühendunult jäin aga ühe alaga tegelema veidi hiljem ja läksin aina sügavamale. Mõnes mõttes treenisime ennast ka trennidevälisel ajal. Nii läksime sageli peale trenne kohe õue mängima, sõitsime ratastega, suusatasime. Oli aeg, mil sai multikaid vaadata vaid üks kord päevas ja kindlal kellaajal.

Millal Su esimesed võistlused tulid? Milline oli Su treeninggraafik?

8-9 aastaselt hakkasin trenniga aktiivselt tegema. Samas vanuses jõudsin ka võistlustele. Minu esimene võistlus toimus Tallinnas ja oli mulle väga oluline. Mäletan, et sõitsime bussiga Elvast Tallinnasse ja oli ikka uhke tunne küll pealinna tulla. Ees ootasid ka suured mäed. Me käisime trennis ca üle päeva.
Mu enda tütar Margaret (14) tegeleb ujumisega. Ta alustab 6:45 basseinis ja peale kooli jätkab taas basseinis. Talle pole jäänud vaba aega, et mängida sõpradega, aega, et niisama väljas joosta. Tal on ainuke vabam päev pühapäev. Ta on tippsportlane ja meie toetame teda valitud teel väga. Tütrel on juba rohkem Eesti meistri tiitleid kui minul. Meie treeningkoormused omal ajal olid siiski väiksemad, kuigi eks meilgi läksid treeningud mingi hetk raskemaks. Nädalas võis see välja näha näiteks nii: 3 päeva trenni ja siis puhkasime, või 3-4 päeva trenni ja üks puhkepäev. Eks meilgi oli omal ajal tugev tamp. Näiteks ei teinud me kunagi trenni nädalapäevade järgi. Tippsportlasel on treeningtsükkel, mis on vaja ära teha ja kuidas need päevad lähevad , pole oluline. Kui oled pühendunud sportlaseteele, on Sul justkui „oma kalender“. Tippsportlase kalender on nelja-aastane ja kui juhtub, et trennipäev on jaanipäev, siis peabki trenni tegema ja kui vaja, siis ka jaanipäevale järgneval päeval. Sama kehtib ka riigipühade ja muude tähtpäevade puhul - neid ei olegi. Meilgi oli tugev distsipliin. Lõdvem periood oli siis, kui hooaeg lõppes, et organism saaks taastuda. Eks see tipptulemuse saavutamine ongi habras piir kõrgete koormuste ja piisava puhkuse vahel.

Mida Sa pead oma sportlasetee suurimateks saavutuseks? Kindlasti on nooremaid lugejaid, kes pole kursis kõikide Sinu tipphetkedega.

Kõik on läinud arenguetappidena ja iga uus „trepiaste“ on avanud ukse järgmisele tasemele ning järjepidevus ongi mind viinud sihtideni, mis on olnud pidevas muutumises. Kogu mu sportlasteekond ongi olnud väikeste ja suuremate saavutuste ja languste jada. Väga tähtsad hetked mulle on olnud näiteks esimese võistluse võitmine, Eesti meistritiitli võitmine, Liidu meistrivõistlused, Liidu "Dünamo" koondisesse pääsemine, Liidu koondisesse pääsemine, esimest korda välismaale sõitmine, juunioride maailmameistrivõistlused. Absoluutselt kõik need sündmused on olnud omal ajal suurimad tipphetked. Nii jätkus see jada. Eriline hetk oli Eesti koondisega 1992. Albertville`i olümpiale pääsemine. Kuid kaks kõige säravamat ja olulisemat elu tippsündmust on Lillehammeris 1994. aasta olümpial saavutatud viies koht ja Trondheimil 1997. aasta MM-i neljas koht.

Kas tippsport on tervislik?

Peab uskuma, et tippsorti saab teha tervislikult, kuid eesmärgid peavad olema paigas, mille nimel seda tehakse. Ei tohi unustada, et maailmas on peale tippspordi ka väga palju muud. Toonitan, et haridust ei tohi tippspordi tõttu omandamata jätta.

Kust ammutasid inspiratsiooni ja jõudu, et sellisel kõrgel tasemel treenida?

Kõike asju tehes peaks säilima positiivne emotsioon ja hea tervis. Kui sul on peale trenni positiivne emotsioon, siis on Su valitud koormus tõenäoselt ka tervisele sobiv. Minu jaoks on alati olnud võtmesõnaks „heaolu“ - et ma tunneksin ennast hästi ka peale trenni. Nii on väga oluline, et mul on jätkuvalt suurepärane enesetunne, et tunnen optimismi ja rõõmu. Nüüdki lähen sellepärast jooksma, sest mul on pärast lihtsalt mõnus olla. Asju ei peaks tegema vägisi. Tuleb arukalt treenida.

Kumba on raskem treenida - keha või iseloomu?

See sõltub inimesest. Arvan et mõlemat on võimalik treenida. Iseloomu on võimalik muuta järjepidevusega.

Mida soovitad tänapäeva lastele või täpsemalt neile selle artikli lugejatest lastevanemate kaudu?

Väljas viibimine on noortele väga oluline. Lastele on oluline olla esialgu lihtsalt kehaliselt aktiivne. Mängisin omal ajal pea iga päev värskes õhus erinevaid mänge. Noorusest mäletan, et igal võimalusel oli õue minek. Mängisime mädamuna, luurekaid, rahvastepalli ja see panigi mulle hea üldfüüsilise vundamendi. Kasvõi puu otsa ronimine on kehaline liikumine, et sa sealt alla ei kukuks. Iga laps püüab leida selle võimaluse, kuidas mitte alla kukkuda ja enese- alalhoiuinstinkt on igaühel olemas.

Tänapäeval keelatakse lastele igasuguseid asju: ei tohi ronida, kukkuda, turnida, kuid see takistab üldfüüsilist arengut. Eks ka lapsed on erinevad, kuid nende keeldude tõttu võivadki kasvada kobamad inimesed, kes pole oma kehaga kontaktis ja täiskasvanuna saadud vigastused on palju raskemad ja paranevad aeglasemalt. Kui oled noorena juba omad vitsad kätte saanud, siis ei topi sa oma nina igale poole. Mina pigem pooldan seda, et lased lapsed õue ja lased neil seal vabalt toimetada. Ka töö tegemine on lastele väga arendav. Lastele võiks kätte anda kõik labidad ja rehad. Kui seda piisavalt varajases eas teha, tehakse suurima rõõmuga tööd.

Kokkuvõttes võiks lihtsalt lastel lubada loomulikult areneda ja mängida. Lapsed peavad oma kogemused saama ja asjad järele proovima: näiteks aru saama, mis on tuli, mis on terav nuga. Kõik need nähtused ja esemed õpetavad ise. Ükski lapsevanem ei suuda oma last hoida igavesti vaid vati sees. Ja sel on sageli teised, rängemad tagajärjed. Üldfüüsiline aktiivsus langeb ka arvutimängude ja tehnoloogiamaailma sissetungi tõttu. Seetõttu on tavaline mängimine väljas väga oluline, et laps saaks normaalselt areneda. Kui rääkida lastest, kes käivad trennis, siis liialt varajane spetsialiseerumine on ühest küljest hea, kuid samas on oht, et kehaline areng võib minna liiga ühekülgseks. Juba väga noortelt lastelt hakatakse ootama tulemusi ja nii hakkavad treenerid suunama oma lapsi ühes või teises suunas ja unustatakse tervikpilt. Üldkehaline ettevalmistus on oluline ja lai mõiste, seda ei tohiks unarusse jätta ka lasteaias ja algkoolis. Kehalise kasvatuse tunnid peaks lapsi arendama. Kui puutud kokku lastega, on kohe näha, kes on saanud turnida puu otsas, kes mitte. Esialgu piisab laste kehalisteks arenguhüpeteks võimalusest teha, mida nad ise soovivad: mängust, jooksumängudest, ronimisest.

See küsimus on pühendatud lastele, kellel veel kogu maailma teed lahti: Kuidas valida omale sobiv spordiala? Kuidas näiteks saada heaks suusatajaks?

Esiteks peavad suusatamine ja lumi meeldima. Hästi suur peab olema ka lapse enda tahtmine, järjepidevus, võimekus koormusi taluda. Noortele on oluline ka vanemate tugi. Oluline on hea treener - inimene kes suudab noored suunata õigele teele ja märgata, mis on nende tugevad ja nõrgad küljed. Kui lapsele üks või teine ala ei sobi, siis peaks treener julgelt lapsele soovitama teisi alasid, kuid seda ei juhtu just sageli, sest eesti laste valim on suhteliselt piiratud. Nii kipub pigem olema, et kõik spordialad võitlevad võimakate laste eest. Keeruline on saavutada seda, et häid jaguks igale alale. Tihtipeale on andekas inimene andekas mitmel alal. Kui laps on saanud õigel ajal koordinatsiooni ja rütmitunnetuse paika, siis on paljud spordialad talle lihtsamad. Edu on sõltuvuses sellest, kas inimene tõesti tunnetab ja tunneb, mida ta oma kehaga teeb või lihtsalt püüab teha. Pead mõistma, kas liigutused, mis tehakse, on õiged. See sõltub ka väga palju treenerist - kas ta suudab edasi anda nüansse, kuidas teha mõnda liigutust.

Kuidas ennast praegusel ajal vormis hoiad?

Jooksen ja sörgin põhiliselt - talvel suusatan. Liikumine on mullegi saanud elustiiili osaks. Ma ei tee iga päev trenni. Teen nii, kuidas mul võimalusi ja tahtmist on. Kindlat treeningplaani mul pole. Liigutan nii palju, et mu enesetunne hea oleks. Teen trenni näiteks selleks, et kehakaal normi piires oleks. Jälgin, mida suhu pistan, tarbin alkoholi minimaalselt- elan tervislikult. Püüan süüa mitmekesiselt, tasakaalukalt, kuid mingeid erilisi piiranguid ma endale ei sea ja pole toiduaineid, mida tingimata väldin. Lihtsalt püüan mitte üle süüa ja mõõdukalt regulaarselt liigutada.

Kas liigutate ja treenite palju ka koos perega? Kas soovitad Eestimaa harrastajatele ka perega rohkem aktiivseid tegemisi ette võtta ja koos sportida või matkata?

Jooksen näiteks elukaaslase Tiinaga koos, liigutame päris palju ühiselt. Nii püüame koos jalgrattaga sõitmas käia. Teinekord jalutame, mängime koos golfi, käime koos suusatamas ja teeme palju muud. See ühine koostegemine ongi perega kõige olulisem. Näiteks golf kui harrastus on meeletult aeganõudev. Võib võtta praktiliselt 7 tundi, et teha üks golfiring. Püüame elukaaslasega ärgata võimalikult vara ja selle ringi ära teha, et saaks hiljem koos lastega midagi vahvat ette võtta. Koostegemiseks peab alati aega otsima ja laveerima, kuid see on seda väärt, sest see kvaliteetaeg. Soovitan ka teistele peredele veelgi rohkem koos liikumist harrastada, kui ainukesed hetked koos on diivanil TV taga võib igavaks minna. Nädalavahetustel võiks iga pere midagi koos teha - kasvõi muru pügada, niita, jalgratastega sõita või metsas jalutada.

Sinu lõpusõnad?

Soovin kõikidele vägevat ja inspireerivat Liikumisaastat 2014, julget, kuid tarka peale- hakkamist ning mõnusaid ühiseid treenimisi koos perega ja teadlikkust anda lastele mitmekülgseks arenguks parimad võimalused.