"Spordisäde": Jaak Mae avaldas enda moto - ole kasvõi viimane, kuid ära katkesta
Liikumisaasta raames toimetas Vikerraadio "Spordisädeme"-nimelisi saateid, kus tuntud sportlasi intervjueerisid Tallinna 21. Kooli 5. klassi lapsed. Intervjuus Jaak Maega selgus, mis oli ta moto võistlustel, miks ta hakkas üldse spordiga tegelema ja milliste vahenditega ta kunagi suusatas.
Maele meeldisid väikese poisina esialgu hoopis jalgratast sõita. Maapoisina proovis ta läbi veel mitu õues tehtavat spordiala, kuni 4. klassis leidis ta enda jaoks murdmaasuusatamise.
Ajad olid teised - kui tänapäeval on nädalas üldjuhul vaid kaks kehalise kasvatuse tundi, siis kolmkümmend aastat tagasi oli neid - vähemalt Aegviidus - neli tükki. Alates 4. klassist käis Mae trennis ka 3-4 korda nädalas.
Esimestel aastatel sõitis ta puusuuskadega. Need pidasid võrdlemisi hästi vastu ja tihti sõitis Mae nendega kehalise kasvatuse tunnis ka klassikarada sisse, tol ajal veel uisutehnikat ei harrastatud laialdaselt. Mida külmem rada oli, seda lihtsamalt kulges ka klassikatreening. Puusuuski lõhus Mae siiski omajagu. Nimelt püüdis ta eakaaslastega teha suusahüppeid, kuid suusapaar ei pidanud tihtipeale maandudes vastu. Õnneks leidus Jaagul tuttavaid, kes said siis vahepeal laenata teisi suuski.
7. klassi poisina, kui Mae suutis juba riiklikel võistlustel olla omavanuste seas eesotsas, läks suhtumine treeningutesse tõsisemaks. Noor suusataja tundis, et tahab just selle alaga tippu jõuda. Isa eeskujul sporti teinud noormees läks peagi Otepääle ja gümnaasiumi lõppedes veetis ta ka paar kuud Norras. Koostöö Mati Alaveriga algas peatselt ja kestis üle 20 aasta.
Mae tunnistas raadiosaates, et nii mõnigi kord tekkis tal tüdimus treeningutest, kuid "väljaminek oli raskem, kui treening ise". Teisisõnu - rajal olles enam igav ei hakka, tuleb vaid väljuda mugavustsoonist.
Oma karjääri jooksul olümpial pronksmedali ja 5. koha ning MM-il hõbeda saavutanud Mae ütles, et tema moto võisteldes on lihtne, kuid tõhus - ära iialgi mõtle katkestamisele, lõpeta pigem viimasena. Loobuda ei tasu kunagi.
