Miks maratonid ja triatlon?

Idee hakkas peas küpsema juba eelmise aasta novembris, kui läbisin Tartus peetud poolmaratoni ilma igasuguse ettevalmistuseta alla kahe tunniga (1:56). Pean veel ära mainima seda, et jooksupäeva hommikul oli mul hääl ära ja uneaeg jäi sõbranna sünnipäevapeo tõttu väheseks. Leidus inimesi, kes pidasid mind hulluks ja tunnistan, teatud argumendid olid neil olemas.

Oma loomu poolest olen aga kangekaelne ja tahan alatasa midagi enesele tõestada, ehkki vahepeal pole tarvidust. Jooks ise oli valdavalt edukas, paha ei hakanud kordagi ja suutsin korrigeerida tempot vastavalt enesetundele. Üle ei pingutanud kindlasti, järgneval hommikul tundsin end hästi...hea küll, ülestõusmine voodist polnud just mu senise elu kõige graatsilisem tegevus.

Kuid mõned aastad tagasi vähehaaval kustunud jooksusäde oli taas naasnud. Teatud roll selles oli ka mu keskeas oleval isal. Veel kuus-seitse aastat tagasi tegin talle jooksurajal mõnuga pähe. Ühel hetkel sai tal sellest vist villand (või algas see kurikuulus "keskeakriisi" periood) ja iga aastaga läks ta aina paremasse vormi. Praegu teeb ta mulle vähegi pikemal maal (üle 5 kilomeetri) jooksurajal või jalgrattatrassil pähe. Kaua võib taluda kaks korda vanema mehe üleolekut enda kunagistel trumpaladel?

Senine liikumise taust

Kaalun praegu 94 kilogrammi, mis on mu pikkuse (195 sentimeetrit) kohta enam-vähem sobilik raskus aktiivseks liikumiseks. Need kilogrammid pole puhtalt lihased, jõusaaliguruks end nimetada ei saa. Kuid Saku one-pack'i ees ka ei ole.

Mõned aastad tagasi käisin erinevates trennides: kergejõustikus, korvpallis ja karates. Kuna olin kärsitu iseloomuga, siis naljalt üle kolme aasta üheski trennis ei püsinud, otsisin alati uusi väljundeid. Kergejõustikutrenn, tagantjärele mõeldes, oli see-eest kõige huvitavam ja vaheldusrikkam, sain katsetada end mitmel alal, enim meeldisid keskmaa- ja pikamaajooksud.

Viimastel aastatel olen spordiga tegelenud vähem, sukeldusin vahepeal kaunitesse kunstidesse ja muutusin veidi laisemaks. Spordipisik säilis see-eest alati, võimaluse korral mängisin ikka sõpradega palli ja kehaline kasvatus (kui akrobaatikaveerand välja arvata) oli püsivalt lemmiktund kooliajal.

Mida olen siiani ära teinud, mis on tegemata

Tudengina olen õppinud igasugusele toidule "jaa" ütlema. Eriti, kui see on kiirelt valmistatav, täidab kõhtu ja enam-vähem maitsev. Teisisõnu, eelmisel aastal sõin palju makarone ja pelmeene.

Menüü on nüüdseks muutunud. Olen suutnud eemaldada joogivalikust kaloririkkad vedelikud ja sisestada toiduvalikusse ohtralt liha- ja piimatooteid ning puuvilju-pähkleid. Poolfabrikaate naljalt laual ei leia, burgereid ja hot dog'e ammugi mitte. Makarone söön endiselt, kuid harvem.

Trenni alustasin alles nädal aega tagasi. Võitlesin alates jaanuarist põskkoopapõletikuga, millest sain lahti alles veebruarikuus. Olen käinud jooksmas ja ujumas, jõusaal veel ootab ees. Tõstan koormusi nädala kaupa, siiani pole raskeid treeninguid veel läbi viinud.

Lähiajal kavatsen ära mõõta enda keha rasvaprotsendi ja teha paar sportlikku testi, et teada saada, millises seisundis ma parasjagu olen. Kavatsen võtta ühendust ka mõne treeneriga, kes aeg-ajalt annaks nõuandeid, et treeningud ühekülgseks ei muutu.

Usun, et suudan selle aasta lõpuks läbida ära kaks maratoni (üks neist on SEB Tallinna maraton, teine veel selgumisel) ja triatloni. Viimase osas veel otsustan märtsikuu jooksul, kui pika distantsi ma ette võtan.

Järgmine blogipostitus juba nädala pärast!