Kas vigastused tähendavad spordi tegemise lõppu?
Füüsiline aktiivsus tõstab meeleolu, parandab enesehinnangut, suurendab keskendumisvõimet, parandab südame ja veresoonkonna töö efektiivsust, aeglustab vananemisega kaasas käivaid negatiivseid protsesse, vähendab luude hõrenemise riski ja on üleüldiselt meeldiv viis aega veeta.
Kõikidele positiivsetele mõjudele vaatamata loobub üha enam inimesi spordi tegemisest juba oma kahekümnendates eluaastates. Harvardi ülikooli uuring leidis 2016. aastal, et pea 50% inimestest, kes on lõpetanud spordiga tegelemise, on seda teinud tervislikel põhjustel.
Kahjuks tõuseb sportlikest eluviisidest loobujate osakaal vanuse suurenedes, olgugi et füüsiline koormus ja treening on üks väheseid tegevusi, mis hoiab keha ja mõistuse noorena.
Vigastusi ei sa alati vältida
Vigastusi tuleb ette, juhtugu need tööl, kodus, koolis või trennis. Ilmselt on iga inimene vähemalt korra elu jooksul saanud vigastada ja tundnud selle mõju. See on tugevalt takistav, meeleolu alandav ja ebameeldiv kogemus, aga õnneks võib öelda, et reeglina on see mööduv nähtus ja peatselt saab meeldivate tegevuste juurde tagasi pöörduda. Vigastusest taastumine sõltub selle raskusastmest, inimese üldisest treenitusest, tervislikust seisundist ja motiveeritusest taastuda. Kui õnnetus on juhtunud, on esimesed reaktsioonid hirm, viha ja ootusärevus – mis saab edasi?
Vigastus ja sellega kaasnevad psühholoogilised mõjud nagu ärevus, depressioon ja viha mõjutavad suuremal määral inimesi, kelle jaoks treeningul on igapäevaelus suurem osakaal. Igaüht mõjutab see erinevalt, mõnda motiveerib enda kallal rohkem töötama, teised aga teevad mitu sammu tagasi ja tunnevad, et ei soovi enam jätkata. Üldiselt kaasneb vigastusega viis emotsionaalset staadiumi, mille inimene läbib.
1. Ehmatus ja šokk, reeglina ei olda vigastusest häiritud ega selle pärast mures.
2. Eitatakse vigastuse olemasolu või selle ulatust.
3. Tuntakse enda või kellegi teise süüd ja toimub emotsionaalne langus.
4. Adapteerutakse ja mõistetakse taastumise vajadust.
5. Keskendutakse taastumise protsessile, aktsepteeritakse olukorda ja plaanitakse, kuidas sellest välja tulla.
Üldiselt tehakse otsus spordist loobuda kolmandas staadiumis. Raske on näha valgust tunneli lõpus, kui ollakse emotsionaalses madalseisus. Aja möödudes soovitakse aga tervisliku spordi juurde naasta ja vana vigastus võib hakata end uuesti ilmutama. Toimub järjekordne langus motivatsioonis ja leitakse vabandusi, miks mitte jätkata. Ei leidu piisavalt aega, soovitakse keskenduda teistele asjadele, tuntakse, et ollakse selle jaoks liiga vana. Sellisel juhul oleks kindlasti soovitatav leida endale abiline, füsioterapeut või personaaltreener, kes sellel teekonnal aitab. Nendel asjatundjatel on vastavad teadmised, kuidas treeninguid modifitseerida, et saaksite jälle sportimise protsessist murevabalt mõnu tunda.
Kuidas keha tegelikult vigastustega toime tuleb ja mis aitab taastuda? Loe lähemalt ajakirjast Sport
