INTERVJUU: Rattur Hannes Hermaküla: perega on jube mõnus rattarallidel osaleda
Mitmest etapist eelmisel aastal osa võtsite ja millised olid
tulemused?
Osalesin neljal etapil - kahel korral üksinda ning kahel korral
koos abikaasa ja kahe pojaga. Juhtus mõndagi põnevat. Näiteks
esimest korda läks mu võidusõidurattal kumm katki. Elva
Rattarallil aga kukkusin koos vanema pojaga. Meid viidi Tartusse
haiglasse, kuid õnneks pääsesime tõsisemate vigastusteta. Perega
sõites kasutasin oma vana mägiratast ning panin noorema poja
pakiraami kohale spetsiaalsesse tooli istuma. Perega on jube mõnus
rattarallidel osaleda. Saavutatud kohad jään võlgu, kuid minu
eesmärk polnudki säravaid tulemusi püüda. Olete rattaspordis ikka pere esinumber?
Vanem poeg Erik on 12-aastane ja rattasõidus ta mulle veel vastu ei saa. Küll pean tõdema, et eelmisel aastal edestas ta mind 6,3 kilomeetri pikkusel Rabajooksul kahe minutiga. Erik käib jalgpallitrennis ja on oma klubi kapten. Minu hinnangul on tal hämmastav vastupidavus ja seetõttu on talle pandud hüüdnimeks Mootor.
Mitu kilomeetrit eelmisel aastal rattaga läbisite?
Jään täpse vastuse võlgu. Pakun, et 500-1000 kilomeetrit. Tavainimese mõistes on tegemist korraliku näitajaga, tõsised harrastajad sõidavad aga tublisti rohkem. Lähen tihti joostes või rattaga sõites tööle. Paraku kimbutas mind vahepeal kannavigastus.
Milliste ratastega sõidate?
Mul on kaks jalgratast. Siiani on mul alles 1992. aastal USA-st ostetud mägiratas Diamond Back. Taga on pakiraam ja lastetool. Kutsun seda ise hellitavalt kulunud panniks.
Fuji võidusõiduratta soetasin neli-viis aastat tagasi. Kuna kaalun ligi 100 kilo, otsisin tugeva raamiga ratast. Siiamaani on ratas hästi vastu pidanud. Enne seda kasutasin 1977. aasta Schwinni sõiduvahendit. Tegemist oli tõelise uunikumiga, Hawaii Express tahtis seda minult ära osta. Uueks omanikuks sai siiski sõber.
Millised eesmärgid olete tänavu endale seadnud?
Tahaks võimalikult paljud Filter Maanteekarikasarja etapid koos perega läbida.
Mida te rattaga sõites kõige rohkem naudite ja kas on midagi, mis teile põrmugi ei meeldi?
Naudin kiirust ja vabas õhus liikumist. Üldse ei meeldi meie liikluskultuur, mis läheb minu hinnangul järjest hullemaks. Eesti autojuhid pole nii viisakad kui näiteks USA-s. Ka mägedest üles saamine on minu jaoks hirmus piinarikas. Tavaliselt spurdin enne mäge grupist ette ning siis jõuan teistega samal ajal üles.