Lugemisaasta puudutas Teid otseselt. Kuidas on liikumisaastaga?
Loen ja liigun loomulikult igal aastal iga päev. Eks koha peal lugedeski liigub mõte ja kujutlus oma sisemaastikel. Füüsiliselt liikudes võib ka mitmel viisil vaimu rakendada. Oli see vist Andres Ehin, kes ütles, et mõtelda on mõnus ja just jalutades tulid talle pähe igasugused vaimukad ja vallatud mõtted, mida võis luuletustes rakendada. Ega liikumisaasta minu liikumisviise oluliselt muutnud, kõik läks ikka sissetallatud radadel edasi.
Mida sõna “liikumisharrastus” teie jaoks tähendab?
Spordile olen juba ammu joone alla tõmmanud, tulemust punnitav vananev keskealine parajalt paks mõjub naljakalt. See ei tähenda, et teinekord ei võiks rahvalikul viisil kuidagi sportlikult võistelda. Ka kehakultuuri kui minu meelest vormikindlat ja regulaarset treeningut ma ei harrasta. Kõik see liikumine kui kehaline tegevus on ikka konkreetselt mingi töö teenistuses. Tuleb saagida, raiuda, lappida ja tassida puid; kütta ahje ja pliiti; rookida lund ja niita nii palju muru, kui hädatarvilik; pühkida korsten, truubid ja lõõrid; paadiga sõuda ja tassida kalakaste; heita spinningut, sumbata roostike ääres ja astuda tüütute kivide vahel; teha igasuguseid käsitöid majapidamises.
Kui oluline osa kultuurist on kehakultuur?
Ei ületähtsustaks seda osa, vaid toonitaks, et kehakultuuri mingi imaginaarsem ollus on kultuuris peidetud kujul, pole otse adutav. Trummi ja pasuna saatel peetud mai- ja pangajooksud ning Tartu maraton näitavad massi ehk kvantiteeti, aga mitme eesmärgiga rabamatkad, seeneretked või kalalkäigud annavad liikumisele meditatiivsema ja spirituaalsema mõõtme, mis ei pruugi ju päris puududa minugi pärast kas või õlletoobrite juures. Igatahes on kultuuri tähendusväli nii avar, et see hõlmab igasuguseid kehakultuuri viise.
Räägime maailma kõige tähtsamast asjast – jalgpallist. Vaapo Vaher on öelnud, et jalgpalli ümber on mingi kultuurikiht, mingi aura. Mis aura see on?
Eks see religiooni aura ole. Igasugused kultuurikihid on jalgpallis (mängudes, klubides ja koondistes, meedias, teles ja reklaamis, kogu ilma jalgpallikorralduses) miljonite niitidega põimunud ja sadade miljonite jaoks justkui religiooniks ülendunud. Inimesed hingavad, joovad ja söövad, teevad sugu, püüavad edasi elada ning mängivad ja vaatavad jalgpalli. Miks ei võiks just jalgpall olla see inimesi planeedil enim ühendav tegevus – ürgse mängutungi kvintessents ja küllap ka on. Jalgpallita oleks Kolmas maailmasõda ammu lahti ja inimkond otsaga kurat teab kus. Jalgpalli on püütud igatepidid defineerida, pakun, et see on üks inimkirgede ja -tungide universaalne ja sümboolne sulam esteetilises ja võitluslikus vormis, mis kõigile arusaadav, kes vähegi mõista püüab.