INIMENE JA LIIKUMINE: Jürgen Ligi: Minu aastad on liikumisaastad lapsest peale

 (8)
Jürgen Ligi
Jürgen LigiFoto: Rauno Volmar

Liikumisaasta lõpeb üsna pea, kuid inimene püsib pidevas liikumises. Liikumisaastaga liikumine ei lõpe, vaid loodetavasti jätkub, mõtestatumalt ja emotsioonirikkamalt kui varem. Räägime Jürgen Ligiga aktiivsest eluviisist, eeskujudest ja tervisespordist.

Härra Ligi, kas fakt, et käib Liikumisaasta on Teile treeningutel või võistlustel ka kuidagi silma jäänud?

Minu aastad on liikumisaastad lapsest peale, pusin peamiselt omaette ja eluviisi organiseerimise sihtgrupp ma pole. Küll aga võistlesin triatlonis, duatlonis ja üle pika aja ka ühel jooksul - Viljandi linnajooksul, milleks vajan muidugi organiseerijaid.

Vaid 20-aastasena läbisite te Käärikul 1500 meetrit 3:50,4-ga. Täna loen ühe käe sõrmedel üles mehed, kes selle aja üle jooksevad. Kas omal-ajal näiteks TSIK-i ei olnud soov minna?

Küllap oleksin elevile läinud, kui oleks kutsutud, aga ma polnud mingi jooksja tüüp, tulemustes olin ootustest parem, mis selgub ju tagantjärgi. Härma kooli vaevalt oleks mõistlik olnud maha jätta ja kodus oleks seda öeldud, nii nagu laideti maha mõte minna ülikooli kehakultuuri. Pealegi olin alatasa vigane, spordile panustamine olnuks paras tragöödia.

Teie jooksuaastad olid maailmas pigem brittide – Coe ja Ovetti aastad. Oli Teil staadionil inspireerivaid eeskujusid?

Enn Sellik, aga vahetult siiski kadunud vend Priit. Tema mõjutas mind pea kõiges ja jooksus oli see ühene. Ta ise jõudis kiiresti noorte ja juunioride paremikku, küpses varem ja oli staierina küllap andekam, ja mina püüdsin vaid temast tugevamini treenida. Aga mu hullust toitsid ka paljud raamatud, millest isikuloolised lugesin läbi Jim Ryunist, Ron Clarke'ist, Lasse Virenist. Neid oli ka vene keeles, mis lõi iidolite ja sündmuste ümber veel mingi erilise salapära.

Seotud lood:

Mõjutasid omaaegsed treenerid ja treeningrupid mingil määral ka Teie elufilosoofiat, kujundas iseloomu?

Ilma kahtluseta. Kombinatsioonis toonase ametliku heroiseeriva ajupesuga tekitas see usu, et inimvõimetel pole piire, tuleb lihtsalt teistest rohkem vaeva näha ja treeningrekordeid lüüa. Treenerid innustasid, aga hoidsid kokkuvõttes asja mõistuse piirides. Aga olin maksimalist ja vigastused olid siiski selle tulemus, et tagasi ei hoitud piisavalt ja varustus oli võimatult kehv.

Kust see palju räägitud liikuv mõtteviis inimesele siis eelkõige tulema peaks?

Kodust, lapsepõlvest, koolis ja trennist, avalikust eeskujust, väärtustest, mida ümbruskond signaliseerib. Ei saa öelda, et muudkui signaliseeriks.

Teie kui isa – olete Te oma poegi teadlikult aktiivsele eluviisile suunanud?

Poisid on võitnud igat värvi medaleid judos, ujumises, korvpallis, triatlonis, duatlonis. Tunnen end süüdi, et utsitasin neid pisikesest peale ja ei pidanud mõõtu, aga ka lohutust, et nad on sportlikus eluviisis kinni, neil on võistlusspordi ajast sõbrad ja nad on täismeestenagi parajad härjad.

Mis Teid abikaasaga endiselt trenni viib?

Abikaasale see lihtsalt meeldib lapsest peale, ta pole kunagi teinud võistlussporti, aga treenib väga korralikult. Nüüd tunneb rõõmu ka suusaklubi seltskonnast ja satub vahel ka jooksutrenni. Mõlemad muidugi oleme vormisõltlased, aga mind aheldab rohkem võistlusspordi traditsioon. Kes head vormi tundnud, ei loobu sellest ilmselt kergelt. Sport on ka mets, õhk või vesi, mu meelest on päeva ja linnakorterile hädavajalik vaheldus, ja ka seltskond.

Lugesin kunagi raamatut Leninist, tõsi küll nõukaaegset. Tema suurepärase töövõime taga olevat regulaarne treening. Regulaarse kehalise koormuse ja töövõime vahel on Teie puhul mingisugune seos?

Lenini treenimised oli legend, inimestesse sisendati selliste kangelastega terve ja tugeva keha tähtsust ja inimese kõikvõimsust. Enda kohta ma ei tea, pole proovinud kehva vormi ega või kindel olla, kas tugeva treenimisega kaasas käiv füüsiline väsimus ja režiimile kuluv aeg on töövõimele kokkuvõttes parim. Aga töövõime argumendist sõltumata on nõrkusi ja vaheldust inimesele vaimselt vaja ja parem olgu ta selline kui mõni hullem või tööga sarnane. Füüsilise vastupidavuse ja jõu vahet mittetreenijatega pole mu meelest kah vaja kahetseda.

On eestlane Teie arvates sportlik rahvas?

Ise sporti tehes ja ürituste järgi tundub, et on. Aga ülekaalulisuse kasv pole peatunud, gümnaasiumiealised paistavad pigem nõrgad ja kohmakad ning ka väärtused on vastuolulised. Naised hoolitsevad enda eest vist paremini, moodsa mehe kuvand aga ei kohusta mehi naistele meeldimiseks füüsiliselt pingutama. Traditsioonilist mehelikkust peidab ja kujundab ümber ka mood. Tuleb ära harjuda. Aga ei oska innustuda. 

Lõpuks, pannes Teid treeneri rolli, mis oleks need nõuanded, mis te uueks aastaks tervisesportlastele kaasa annaksite ?

Ma ei võtaks seda rolli, ei taha kellegi eest eesmärke püstitada ega koormusi määrata. Aga tervisespordi alfa ja omega on aeroobne töö - jooks, suusatamine, ratas, ujumine kepikõnd, ning mitmekesisus. Ma ei soovitaks sama ala mitu päeva järjest, vaid nende vaheldust. Sõltub kõik inimese seisundist, aga ka jõu- ja venitusharjutused peaksid menüüs olema, nad ei asenda, vaid toetavad aeroobset treeningut, eaga nende olulisus kasvab. Ka vigastuste vältimisel, mis sama oluline kui harjutamine ja millest peaks rohkem rääkima kui dieetidest ja kaloritest.