EOK president Neinar Seli: Miks on Eesti kõige populaarsem spordiala rahastamine? Konkurents on ju meeletu, võitjaid vähe
Spordi rahastamisega on lugu sarnane, tegelikult veelgi hullem – keegi ei tea, kuidas peaks sporti rahastama nii, et saavutaksime oodatava tulemuse – terve rahvas, palju võite.
Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Eesti Olümpiakomitee (EOK)kaudu noorte- ja tippspordile raha jagamise kord on põhjendamatult keeruline ja ebatõhus. Alaliidud näevad kurja vaeva, et täita pabereid ja jõuda igale poole õigeks ajaks.
Rahastamine on Eesti kõige populaarsem spordiala, kus on meeletu konkurents ning välja jagatakse vaid mõni üksik medalikomplekt.
Eesti sportlased konkureerivad kogu maailmaga. Meil on palju andekaid atleete, kes tahaksid ja saaksid seda teha. Kirge võita on Eestis rohkem kui võimalust võita. Võimalust võiduni jõuda. Selleks, et midagi saavutada, on vaja treenida. Selleks, et treenida, on vaja raha.
Eesti sportlaste ettevalmistus peaks olema võrdne teiste riikide tippsportlaste võimalustega – juhul, kui tahame saavutada sarnaseid tulemusi. Spordis ei saa saavutada head tulemust poolprofessionaalsel tasemel – ilma abi- ning taustajõududeta. Iga medali hind on hindamatu.
Samm olümpiamedalite suunas
Riik on aastaid toetanud tippsportlaste olümpiaks ettevalmistumisi hasartmängumaksu laekumisega. 2014. aastal oli summa täpselt 1 911 271,45 eurot. Sellel aastal on tekkinud maksu kogumise muutusest tulenevalt esimese 3 kuuga alalaekumine 170 000 eurot.
Sport on Eestis riiklikult niigi alarahastatud, ilma alalaekumisetagi.
Eesti sport nõuab selget spordipoliitika muutust – sport ei vaja mitte vahemehi või -organisatsioone, vaid raha. Sportlaste eesmärk ei ole mitte rikastuda riigi arvelt, vaid tuua kogu rahvale kõige kirkamaid medaleid. Sportlased vajavad kindlustunnet, et nende pingutust hinnatakse ja see on Eesti riigile tähtis.
Sporti ei saa teha 3 kuu või isegi aasta perspektiivis – olümpiatsükkel on 4 aastat ning meil on mitmeid sportlasi, kes on medaleid koju toonud erinevatelt olümpiamängudelt. Eduka sportlase karjäär kestab vähemalt 20 aastat või enamgi. Paljude vanemate kartuses, et kui laps teeb tipptasemel sporti, võib ta tulevikus majanduslikult hätta jääda, on tõetera sees. Kõigist ei saa hiljem riigikogu liikmeid, kuigi see on üks ja päris asjalik võimalus.
EOK, mis on kogu Eesti spordi katusorganisatsioon, toetab valituse soovi korrastada spordi rahastamist igakülgselt. Meie – EOK – ettepanek on kaotada Hasartmängumaksu Nõukogu, muuta hasartmängumaksu seadust selliselt, kus varasemalt nõukogule laekunud summad eraldatakse olümpiaettevalmistus- ja muude spordiprojektide toetuseks. Raha peaks laekuma igakuiselt olümpiakomiteele, kes eraldab need spordialaliitudele projektide toetuseks tuginedes objektiivsetele andmetele ning laiapõhjalisele ekspertarvamusele.
Möödunud aastal võeti Eesti Spordi Kongressil ning tänavu veebruaris ka riigikogus vastu Eesti pikaajaline spordistrateegia. Kahjuks ei ole seda võimalik tänase rahastamismudeliga kuidagi ellu viia: toetussummad on väikesed ja ebastabiilsed. Kui suudame viia ellu EOK ettepaneku, saab sport esmakordselt Eestis rahalise kindlustunde. Spordis on võimalik teha siis ka pikaajalisi plaane. Olümpiatsüklist pikemaltki.
Miks sportlased ja treenerid jäävad pensionita
Selle muudatusega ei pea spordiringkonnad enam lootma ebakindlatele vahenditele, mis tulenevad riigieelarve seaduse kolmandast lugemisest. Me suudaksime lahendada probleemid, mis on tingitud võistkonnaalade rahastamisega nende rahvusvahelisel edukusel, saame suurendada vahendeid meie spordimeditsiini arengusse, kaasates teadlasi uute lahenduste leidmisele arengu vajaduseks. Riigi abiga suudaksime viia dopinguainete kasutamise vastase võitluse uuele tasemele.
Sportlaste, kohtunike ja treenerite töö tasustamine on seni olnud tabuteema: nad saavad oma tasu stipendiumitena ehk sotsiaalmaksu maksmata, mis välistab pensionid, ravikindlustuse jmt tagatised. Eesti Olümpiakomitee ettepanekute järgi tehtud muudatuse tulemusel laheneks ka treenerite ja kohtunike töötasude maksmise probleemid. Nad vastutavad samamoodi meie laste arengu eest kui teised pedagoogid.
Stabiilse rahalaekumise korral ei jääks toetuseta ka meie tehnikaspordiga tegelevad alaliidud. Tehnikasport on populaarne ja toob alati palju pealtvaatajaid kokku, kuid riigieelarvest ei ole nendele aladele just palju vahendeid eraldatud.
Alaliitude poolt korraldavate suurvõistluste kaudu on võimalik tutvustada ka meie riiki ülemaailmses meedias. See pole ainult emotsioon, kaasaelamisest saadav nauding, vaid ka reklaam Eestile kui võimalikule investeerimiskohale ja palju muud.
Rohkem kui kümme aastat on räägitud sellest, et Eesti spordi rahastamist tuleb muuta. Teeme selle siis lõpuks ära!
