TREENERILT HARRASTAJALE: Inspireeriv paaristants: Terje Hakman-Salokorpi ja Jocke Salokorpi.

 (2)
TREENERILT HARRASTAJALE: Inspireeriv paaristants: Terje Hakman-Salokorpi ja Jocke Salokorpi.
Terje Hakman-Salokorpi ja Jocke SalokorpiFoto: Tanel Meos

Jocke: Me peame oleme isekad: see on Sinu elu! Kui sa ei tee seda, mida tunned, et pead tegema, siis on sul teistele ka vähem anda.

Terje ja Jocke on teinud kõike oma elus pühendumise ja kirega ning nii on nad mõlemad valitud teedel kaugele jõudnud nii spordis, tantsus kui ka aeroobikas - üleüldiselt liikumisemaailmas, kuid tänasel hetkel polegi need välised märgid niivõrd olulised. Peamine saavutus mõlemale on kontakt iseendaga ja liikumine sügavamale endasse sisemisel hingerännakul. Nad on koos Tallinna Ashtanga Jooga Kooli asutajad ja Asthanga teele pühendumine muutis mõlema elu täielikult ja varasemad teemad jäid kõrvale ning jäigi ainult üks tee - südametee. Nende toetavas peres kasvatavad säravate silmadega elurõõmsad lapsed: 3 aastane Ingelise ja 5 aastane Max Jesper.

Mida soovite Liikumisaasta 2014 puhul Eestimaa harrastajatele?

Terje: Ütlen inimestele: „Tee, mida soovid. Lihtsalt leia endale südamelähedane liikumisviis. Siis elu muutubki ja see muutus püsib".

Jocke: Tähtis on tegeleda sellise alaga, mis tõepoolest väga meeldib, sest see, mis ei meeldi, pole jätkusuutlik. Kes aga juba liigutavad oma keha, meelt ja vaimu - neilegi on mul tähtis sõnum: „Otseteed ei ole“. Soovitan leida tee, mis Sulle meeldib ja valitud suunas siis kirglikult ning pühendunult edasi kõndida, kuid samas olla väga kannatlik. Kui oled kannatlik, siis tulevad ka tulemused, shortcut`e pole olemas. Kui teha vaid kõrge intensiivsusega hullumeelseid treeninguid, pole see pikas perspektiivis tervisele hea. Palju targem on alustada madala pulsiga treeningutest, näiteks jala käimisest. Paljud, kes alustavad, soovivad kohe resultaate. Nii alustavad nad liiga kõrgel pulsil, liiga suurte koormustega ja teevad hoopis endale liiga. Õpetan meie koolis inimestele: vähe korraga, kuid läheme süvitsi. Jooga on eluviis, treening, mida võib teha igapäevaselt ja ongi mõistlik teha natuke rohkem, kui laiskus lubab, kuid see on teine aspekt. Seega soovitan kõikidel võtta kavasse regulaarsed treeningud, kuid alustada tuleks lihtsalt. Kui keha areneb, siis võid teha ka 90- minutilisi trenne. Kui alguses pole kuskile kiiret, võid teha 20 min päevas, 3 korda nädalas.

Seotud lood:

Terje: Mõnikord kohtad teel liiga tublisid inimesi, kuigi olen Jockega nõus, et ashtanga joogat võib teha iga päev, siis peale pikka pausi võiks siiski rahulikumalt alustada. Mõni inimene tuleb Asthanga joogasse ja alustab kohe peale 20-aastast diivanil istumist 4-5 korda nädalas. Nii võivad inimesed endale liiga teha. Ka joogatundi tulles võiks esmalt õppida oma keha kuulama ja tunnetama. Mu sõnum neile, kes veel tugitoolis istuvad, on: „Toolis istudes me ei noorene ega muutu lihtsalt tervemaks." Passiivne eluviis kiirendab närtsimist ja liikumine hoiab tõepoolest noorena. Kui inimene 20 aastat ennast ei liiguta, siis pole tal mõtet hiljem pärast viriseda, et ta ei tunne ennast suurepäraselt ja on haige. See on olnud tema enda looming ja valik. Nii võtan ma samamoodi iseenda eest vastutuse ja ütlen sama endale. Kõik inimesed võiks selle üle korraks mõelda.

Jocke: Inimkeha on mõeldud liigutamiseks, inimene peab liikuma, et olla terve.

Kuidas jõudsid liikumise juurde? Milliste aladega oled tegelnud lapsepõlves ja teismeeas?

Loe veel

Jocke: Tegelesin erinevate aladega: jooksin, hüppasin kõrgust, sõitsin rattaga. Mulle meeldis end proovile panna juba noore poisina. Nii sõitsin sageli enda lõbuks rattaga punkti x –jooksin seal ja siis sõitsin seejärel tagasi. Koostasin endale intuitiivselt iseseisvalt treeningkavasid juba varases lapsepõlves. Alustasin tõsisemalt spordiga kuueaastaselt. Mu alaks sai lauatennis, käisin ka palju võistlemas. Sattusin sellesse maailma, kuna mu isa oli treener ja minu vanem vend oli juba silmapaistev lauatennisist. Sportlike ootuste ja lootuste tõttu kolisime Rootsist perega Soome. Soome linnapea soovis mu venda oma võistkonda ja tegi perele ettepaneku. Mu vend on lauatennist väga tõsiselt teinud ja ka minu sportlasetee oli algusest peale venna jälgedes lauatennisega seotud. Jätkasin tõsiselt sulgpalliga. Elus tuli peagi hetk, mil pidin otsustama, kas minna Ameerikasse vahetusõpilaseks või liituda sportlasteel Helsinkis professionaalse sulgpalli eritreeningute rühmaga. Kuid otsustasin Ameerika kasuks ja lõpetasin seega oma tõsisema sportlasetee, kuigi võistlesin edasi ka Ühendriikides. Kogu elu olen tegelenud ka kergejõustikuga: cross-country jooksuga. Ameerikas on gümnaasiumisport sama tõsine teema kui tippsport - kultuur on niivõrd teine. Seega olid mul USA-s jätkuvalt iga päev trennid. Enne Ühendriikidesse minemist hakkasin 1990.aastatel 16-aastastelt ka lumelauaga sõitma. Peale Ameerikat kolisin Jämsä ja käisin pea iga päev Himosel lumelauaga sõitmas. Sõpruskonnaga olime väga sageli mäel. See oli nagu elustiil, - sõpruskonna hingus. Kuigi tegelesime sellega tõsiselt, me võistlemas ei käinud. Lihtsalt tol ajal polnud veel vastavaid võimalusi ja võistlusi.

Terje: Proovisin lapsena väga paljusid alasid. Lasteaias tegelesin iluuisutamisega, algkoolis soovisin leida endale hingelähedast harrastust. Nii proovisin tennist ja ujumist. Käisin ka maletrennis. Siis jõudsin ma klaveritundi ja klaveritunni kaudu jõudsin ma rütmilisse tantsu-trenni ja selle juurde jäingi pikaks ajaks kuni 16. eluaastani. Tants oli mulle selge äratundmine ja kindel valik. Edasi käisin mõnda aega rütmilistes võimlemises ja hiljem aasta showtantsus. Märksõnadeks on olnud siiski tants, tants, tants.

Mis teie liikumise ja treeningute teel edasi sai?

Jocke: Lõpetasin keskkooli ja soovisin õppida sporti ja teha ka samal alal tööd. Soovisin sisse saada Soome Rakenduslikku Kehakultuuriinstituuti. Sellesse kooli pääsemiseks käis tihe rebimine ja enamik proovijaid jäi ukse taha. Kuid läbisin konkursi ja õppisin seal tervisespordi juhendajaks ja rekreatsioonikorraldajaks. Pärast seda algaski mu töö treenerina. Lisaks teostasin koormusteste ja nõustasin inimesi. Hing aga ei andnud rahu ja peagi jätkasin õpingutega. Astusin sisse ülikooli kehakultuuriteaduskonda ja õppisin kehalise kasvatuse õpetajaks. Õppisin nii kaua, kuni mind kutsuti tööle SATS spordiklubide ketti. Esmalt soovisid nad, et hakkaksin spinningu (siseratta rühmatreeningute) trenne juhendama. See läks mul niivõrd silmapaistvalt ja edukalt, et ühe SATS spordiklubi firmajuht helistas Helisingist ja kutsus mind avama uut spordiklubi- SATS Eliel. Peagi hakkasin ise SATS Eliel juhtima ja koordineerisin kogu selle klubi rühmatreeningute poolt. Kuigi jagasime SATS Eliel kontekstis vastutust ühe teise inimesega, olime siiski oma sektorite juhid. Nimelt juhtis tema põhja-Soome poolt ja mina juhtisin Helisingi ja Turu poolt. Peagi olin kogu keti rühmatreeningute juht. Tegelesin loometööga ja lõin rühmatreeningute tooteid Skandinaavia maadele. Treening kui toode on kontseptsioonitund, kus teatud perioodi vältel korduvad kavad. Valisime ise muusika, koolitasime treenerid ja treeningprogrammid kestsid 3 kuud. Olin kolme tootega seotud:
a) SATS Easy siserattatund
b) SATS Puls
c) SATS Powerstep.
Hakkasin trenne juhendama 1998. aastal ja aastal 2000 helistas mulle tollane Les Millisi juht ja küsis kas sooviksin hakata ka Les Millsi koolitajaks See oli loogiline jätk teemale, millega olin juba kätt proovinud, nii sai minust BodyCombati koolitaja. Hiljem sai minust ka BodyPump treenerite koolitaja. Koolitasin esimese treenerite BodyCombat treenerite grupi. Koolitasin ka RPM-i. Kokkuvõtteks sellest eluperioodist võib öelda, et sain teha väga huvitavad tööd Les Millsiga ja tegin seda mitu aastat. Kuid seegi teema ammendas minu jaoks 2007. kandis ja edasi viis mu tee Asthanga jooga juurde ja kord sellele teele asudes pole enam olnud tagasiteed.

Terje: Edasi viis mu tee Ülikooli, nii sain 1995. aastal tantsujuhtimisse sisse. Tantsu leidsin enda jaoks 10-aastaselt ja sellest ajast peale vastasin küsimusele „kelleks sa saada tahad?“ „soovin saada tantsuõpetajaks.“ See oli südame valik ja olen olnud tantsule truu. Seoses ülikooliga hakkas tulema minu juurde ka aeroobikamaailm. Aeroobikatee algus oli Tiina Pargi korraldatud võistlus „Hüppa vormi“ ja Kaisa (Teimann) Marran lõi tantsurühma "Max X". Ta valis ka minu truppi ja nii sai kokku inspireeriv punt: Mari Simm, Ivar Lett, Kaisa Marran, Alo Siiak ja Kristjan Kurm. Tol hetkel oli moes funk ja ka hip-hop hakkas Eestisse jõudma. Meie kõige kuulsam number oli tossukankaan. Selle ajastu kohta tegime päris vägevat ajalugu, olles täiesti teistsugune rühm ja käisime näiteks ka Soomes võistlemas ja saime teise koha, sest kokku oli lepitud, et soomlased peavad võitma (kuna tegu oli Soome hip-hop võistlusega). Kuigi meil oli hea tase, oli see kõik peamiselt lõbu pärast. Kaisa läks siis põlveoperatsioonile ja siis kutsus mind step-aeroobika juhendajaks. Nii saigi minust kiirelt treener. Kaisa koolitas mind välja ja läksin kohe spordiklubisse Balance Club step-aeroobika treeninguid juhendama. See oli Eesti mõistes esimene kaasaaegne spordiklubi. Seal käis palju välismaalasi ja kohal oli tollane Eesti eliit. Minu treeneritee jätkus erinevate stiilidega ja ka klubisid tuli juurde. Pärast ülikooli võeti mind Status Club'i tööle, mina ja Kaisa olimegi esimesed kaks treenerit Status Club'is. Sel perioodil sain ka oma esimese rahvusvahelise treeneri koolituse ja FAF litsentsi (FAF- Fitness Academy of Finland). Nii olime Kaisaga ühed esimesed litsentseeritud aeroobikatreenerid Eestis. Paralleelselt esinesime sel perioodil palju tantsutrupiga Max X - muuhulgas ka laevadel. See oli väga lahe aeg ja meil oli ka väga tore trupp ja eks see hea seltskonna peal koos püsiski. Nii lavastasime kõik tantsud koos, veetsime vaba aega koos, õppisime ülikoolis koos. Soome läksin aastal 2000 ja asusin FAF –i tööle. Tõin peagi FAF –i Eestisse ja esialgu oli peamiseks koolitajaks Kaisa Marran ning Tiina Ranin Soomest ja hiljem liitusid koolitajatiimiga ka Terje ning paljud teised Eesti parimad aeroobika- ja jõusaalitreenerid. Mingi hetk saime aru, et Soomest pidevalt sõita Eestisse treenereid koolitama pole mõtet ja Kaisa võttis projekti üle. Nii tekkis EFTE (Estonian Fitness Trainer Education). Nii koolitasime Eestis aeroobika rahvusvaheliselt tunnustatud treenereid algul FAFi ja hiljem EFTE alt. Soomes hakkasin taas ka aeroobika - treeninguid juhendama ja peagi olin ka SATS - ketis tööl. Jockega tutvusin tööalaselt aastal 2002, kuid ühine tee sai alguse alles aastal 2005. Mina olin Espoos treenerina tööl ja naljakas fakt on see, et Jocke mõtles, enne kui olin teda näinud ja temaga suhelnud, et Terje on mees, sest norra keeles on Terje mehenimi. Alustasin SATS - ketis tööd aeroobikatreenerina ja lõpetasin Espoos SATS Iso Omena klubi mänedžerina. Oli kiire karjäär ja põnev aeg. Sellesse ajastusse mahub ka erinevate tundide ja treeningute tootearendus ja koreograafialooming. SATS Puls oli ja on mulle eriti südamelähedane toode, mida arendasin. Vahetult peale Soome kolimist valiti mind ka Marco Bjuströmi Step Up tantsukooli tasuta kohale. See oli Soomes siis üks tuntumaid tantsukoole, kuid tundsin, et ma ei jaksa enam nullist tantsijakarjääri alustada. Nii haaraski mu elu peagi aeroobika ja fitnessi maailm. 2005 lõpus tulin Eestisse Fittest klubisse üheks omanikuks, müügijuhiks ja treeneriks. Kuid elus ei hüüa muutused tulles ja kõik võttis uue pöörde, kui läksin 2006 aastal joogalaagrisse.

Nii et, peagi avanesid uksed jooga ja Astahanga maailma?

Terje: 2004 läbisime mõlemad koos Jockega SATS jooga treeneri koolituse ja hakkasime SATS-klubides joogatunde juhendama. 2006 jõudsime Helsingi Asthanga jooga kooli ja alustasime seal õpinguid.

Jocke: Nii sai mulle ja Terjele Asthanga harrastamine regulaarseks 2005. - 2006. talvel. Need olid pöördelised ajad. Hakkasime üha enam huvituma traditsionaalsest Ashtanga vinyasa jooga süsteemist ja ennast teadlikult arendama ja täiendama. Pühendusime sellele teele täie innu- ja teadliku kirega. 2006. juulis läksime legendaarse itaallasest Asthanga jooga õpetaja Lino Miele juurde laagrisse ja võin julgelt öelda, et need kaks nädalat muutsid meie mõlema elu. Mäletan, et ütlesin Linole, meie õpetajale, et see laager muutis meie elu ja Lino vastas rahulikult: „OK.„ See muutus tähendas meile palju. See muutis nii minu kui Terje suunda.

Terje: Teisel jaanuaril 2007 avasime endisesse Marati majas Fittestis Body & Mind klubi. Kavas olid muuhulgas näiteks BodyBalance, Pilates ja Asthanga Jooga ja ise andsime kõiki tunde. Teisi Asthanga õpetajaid Eestis veel polnud ja nii alustasime Asthanga jooga kultuuri tutvustamisega Eestis. Minul jäid peagi kõik intensiivsed tunnid ära, näiteks BodyCombat. Ashtanga Jooga tundide õpetamise kõrvale jäi vaid hingelähedane Nike Rockstar Workout tantsutunnid ning jätkasin ka NIKE Dance treenerite koolitamist Eestis ja Lätis.

Jocke: Minu tingimus Eestisse tulemiseks oli see, et Fittest Klubi avaks keha ja meele treeningute klubi, kus saaksin õpetada Ashtanga Joogat, BodyBalance`it ja funktsionaalset treeningut. 2007. aasta suvel pühendusin Ashtanga jooga harjutamisele tervelt ühe kuu koos Terjega Indias Mysore linnas Ashtanga Yoga Research Instituudis. Selle kuuajase 6 korda nädalas joogatamise eesmärk oli minna sügavamale oma Asthanga jooga harjutuses ning näha ära ka Ashtanga jooga maailmale tuttavaks teinud guru ja õpetaja Patthabi Jois. Me mõlemad vajasime seda muutust elus.

Terje: Kõik tuli õigel ajal.

Jocke: 2007. olime Indias kuu aega ja detsembris läksin üksi uuesti ja olin kolm kuud. Mul oli seal nii sügav sisemine äratundmine, kutse, selge teadmine, et Asthanga jooga ongi see, millele ma soovin oma elus keskenduda. Valisin sellele pühendumise tee ja see viis väga palju sügavamale. Mul oli huvitaval kombel algusest peale hea tunnetus, mis on Asthanga jooga ja mis ei ole. See oli südameteele jõudmine - jõudmine oma rajale. Tulime tagasi ja siis muutsime keha meele Fittest klubi Asthanga kooliks.

Terje: 2008 sügisel sündis Asthanga OÜ, mida mõlemad Jockega juhtisime koos Vivi Salusaarega.

Jocke: Siis jätsime kõik muud treeningud, teemad ja asjad ära ja otsustasime koos keskenduda ainult Asthanga joogale. Meie koolil läks hästi, ja käis väga palju inimesi. Tundides oli vahel 53 inimest ja mõnikord pidin juhendama aknalaualt ja kõrgemalt asendeid näitama, sest põrandapind oli rahvast täis. Kuid mingil hetkel tundsime, et see, mida me teeme, pole õige, et kuigi on palju inimesi saalis, ei tunne me kõiki inimesi ega tea nende lugusid. Mõnedega oli kontakt ja mõnedega mitte, kuid meie Terjega soovisime kõigiga kontakti. 2013. kolisime Asthanga joogakooliga ja 2013 sügisel avasime uue saali Koidu tänavas. See on hubane ökosisustusega, roomattidega, savikrohviga joogasaal. Meile mahub korraga umbes 17 inimest saali. Nüüd on kõik, kes meie juures käivad, tuttavad. Oleme nagu pere, teame iga inimest ja koht on tõepoolest väga hubane kodune ja mõnus. Ideaalne algus päevaks. Hommikul käib palju inimesi ja kell 6 võivad esimesed joogatajad juba algust teha. Vahel teeme peale tunde vegan - pannkooke. See kõik on teekond, elustiil.

Palun ava neile, kes pole hommikuksi treeninguid proovinud, mida selline päeva alustamine annab, mida muudab, kuidas tõstab elukvaliteeti?

Jocke: Hommikune trenni tegemine annab väga palju. Suurepärane on see, et esimene asi päevas, mida teed, on midagi head iseendale. Nii saad kontakti oma keha hingega ja oled kohal mitte ainult tunnis, vaid terve päeva. Kui inimene ärkab hommikul üles, siis väga paljud pole endast ja oma ümbrusest üldse teadlikud. Mulle meeldib inimestelt küsida: „kas olid hommikul teadlik, et panid jalad maha?“ Üldjuhul inimesed pole teadlikud ja nii on nad juba esimestest hetkedest päeval kadunud. Hommikune Asthagana treening toob inimesed kehasse tagasi ja teeb meid endist teadlikuks. Kogu võti ongi kohalolemine. Nii tead ning tunned, mis vajadused sul tegelikult on ja olles kontaktis endaga lihtsalt tead, mida pead elus tegema, mida muutma. Saades konkatki hingamisega, võimaldab see minna sügavamale. Hommikul teeme puhastavat treeningut (harjutust). Treeningu mõju on see, et see puhastab meie emotsionaalset keha, füüsilist keha ja kogu meie meelt. Nii oleme kogu päeva kohal, me pole enam nii emotsionaalsed. Mina teen trenni iga päev. Eckhart Tolle on öelnud: „Kui sa ei näe ilu enda ümber kogu aeg, siis mitte sellepärast, et su ümber pole ilu, vaid see on sellepärast nii, et Sind ei ole kohal“. Nii ei näe inimesed imesid, sest neid ennast pole siin.

Terje: Ja hommikuseks trenni tulemiseks on hea argument ka see, et siis on trenn tehtud. Päeva jooksul võib väga palju muutuda ja väikeste laste emadel on kogu aeg kiire. Mina teen Asthanga joogat just nii palju, kui mahti saan. Minu jaoks on see ennekõike aeg olla iseendaga, et ma ei pea kellegi pärast muretsema. Liikumine peab olema sama loomulik osa inimese elust kui söömine ja magamine. Kui teen hommikul trenni, siis süüvin iseendasse ja saan parema kontakti, tajun väga selgelt mis on mu elus üle ja mis puudu. See kontakt iseendaga on suureks toeks ja parimaks kingituseks ja teejuhiks. „Kohal olles“ tajun ümbritsevat maailma teisiti. Näiteks mõistan, kui olen eiranud mõnda oma vajadust. Asthangaga päeva alustamine rahustab ka närvisüsteemi, nii reageerime teistele vähem.

Jocke: Kui inimene on ego tasandi režiimil, kus on peamine ülesanne vaid ellujäämine, siis sellel tasandil opereerides ongi väga palju asju, mis meie elu mõjutavad. See teeb elust väga hirmutava kogemuse. On olemas jõud, mis soovivad meid hoida teadmatuses, kui läheme teadmatuse ja hirmu teele, siis ongi meie ainsaks sihiks elus püsimine ja olelusvõitlus. Kui me oleme kinni ego-tasandil, siis me ainult reageerime jätkuva jadana olukordadele teadlikult või mitte. Kuid kui inimene teeb joogat, ei reageeri me enam nii olukordadele ja saame elust ilusama ja sügavama kogemuse, mõistame, kes me tegelikult oleme. Paljud asjad, mis on egotasandil suured probleemid ja mis põhjustavad suuri võitlusi egotasandil, nüüd lihtsalt mööduvad. Sa lihtsalt enam ei reageeri situatsioonidele, vaid näed asju avaramalt. Elu läheb kordades lihtsamaks ja kõik probleemid lahenevad iseenesest, sest probleeme enam ei olegi.

Terje: Käisin koreograafiateaduskonnas õpetamas ühe semestri tantsujuhtidele ka Asthanga joogat. Pärast Asthangaga sügavuti minemist taipasin, kui halvasti ma tantsijana olin varem sisemiselt oma keha tunnetanud. Enne oli väline pool oluline ja ka väliselt paigas, aga siis sain aru, et Asthanga avas mulle veelgi sügavama tunnetuse sissepoole ja sisemisse tantsu. Asthanga jooga sobib ka kõikidele tantsijatele, sest selle läbi õpid oma keha veelgi enam austama, hoidma ja tajud, mis on sulle tegelikult hea, nii jõuad oluliselt sügavamale.
Jocke: Märkan seda, et praegusel ajal tulevad meie kooli juba 17-18-aastased noored inimesed, otsima midagi sügavamat. 40 -selt on see loomulik protsess, aga maailmas on toimumas nihe. Juba väga noored on leidnud tee Astahnga jooga juurde. Saan peagi 40 ja 17-aastaselt veel selleks teeks valmis ei olnud. Mõtlen, et mida teevad need, kes on 17-aastased, 40 -selt? Tõenäoselt on nad väga kaugele jõudnud.

Kuidas te jõudsite teraapiaõpingute teele, millele jäi kõndima ainult Terje?

Jocke: Läksin õppima Holistilise Teraapia Instituuti, millest tänaseks on saanud Holistika Instituut. Seal oli väga huvitav. Rääkisin sellest ka Terjele. Tegin esimese aasta ära ja sisemine tunne oli, et see kõik on suurepärane, aga pole siiski minu tee.

Terje: Teraapia teel teadmiste omandamine algas mul tõsisemalt koos poja Max Jesperi ootamisega. Max Jesperi ootamine muutis ka väga palju mu elu ja ega see aeg kerge ei olnud, mil Eestisse tagasi kolisime. Hakkasin raseduse ajal instituudis loengutel ja praktikumidel käima ja läbisin 3,5 aastaga kogu terapeudi koolituse. Tänaseks olen töötanud üle 2 aasta holistilise terapeudina. Mina seevastu tundsin ära, et see on minu tee. Holistiline teraapia tegeleb inimesega tervikuna - keha, meel ja vaim kui üks tervik. Teraapia on väga mitmetasandiline. Teraapia peamine eesmärk on üles leida blokeerunud tunded ja nendega tegeleda. Blokeerunud tunded on tihtipeale midagi, millest inimene ise ei tea. Nende valusate varjukülgedega tegelemine nõuab suurt julgust ja kõrget motivatsiooni. Kuid see vaev tasub ära, sest ainult nii saab emotsionaalne tervenemine alata. Endale ausalt otsa vaadates saab tulla muutus.

Jocke: Ka Asthanga jooga filosoofia alus on vaadelda keha, meelt ja vaimu kooskõlas, see kõik on omavahel seotud.

Mida soovitate inimestele, kel on tahtmine alustada Asthanga jooga teega ja teie kooli õppima tulla?

Jocke: Oleme seal teie jaoks. Inimene ei pea end mitte mingil moel ette valmistama, ega midagi enne õppima. Meile on oluline, et inimene saaks võimalikult hea kogemuse.
Terje: Meie uksed on avatud kõigi jaoks: nii noortele, vanadele, algajatele kui ka edasijõudnutele. Kui kellegi on näiteks põlv haige, pole see vabandus, et mitte tulla. Suhtume inimestesse eelarvamuste - ja hinnangutevabalt. Paljud inimesed arvavad ekslikult, et nad peavad kohe väga hästi painduma ja venima,et tulla joogasse.
Jocke: Kuid see painduvuse ja liikuvuse paranemine toimub lihtsalt joogatee käigus.

Terje: Võid läheneda oma kehale meele kaudu, võid mõjutada oma meelt keha kaudu. Kõik on seotud, kõik on tervik.

Milliseid muutusi olete märganud inimestes, kes käivad teie juures Asthanga koolis regulaarselt tundides?

Jocke: Fakt on see, et kõikidel toimuvad väga suured muutused nii füüsilisel kui ka teistel tasanditel. Nii muutub paljudel näiteks suhtumine elusse, muutub toitumine. Kui inimene saab kontakti iseendaga, muutubki kõik. Lisaks toimuvad silmnähtavad muutused keha tasandil, liikuvus paraneb, väga palju jõudu tuleb juurde, tasakaal paraneb. Kehatunnetus läheb teravamaks, pilk selgemaks. Tunnetuse kasvamine ongi üks suurimaid võite, mis juhtub, võrreldes tavaliste trennidega. Me teeme joogas väga palju tööd selle nimel, et inimesed õpiksid tunnetama oma keha ja asanaid hästi tajuma. Taustal pole segavat muusikat ja iga inimene keskendub endale ja soortitusele, sellele, kuidas ta midagi teeb. Kuna see on protsess, siis võib inimene ühel hetkel hakata märkama, mida ta kogu aeg valesti on teinud - kas elus või treeningsaalis - ja samas leiab endast üles väe seda kõike ka muuta. Suured elulised muutusid hakkavadki pihta väikestest sammudest.

Terje: Kui inimene saab kontakti endaga, ei pea ta lugema ajakirjast ega otsima infot väljast. Inimene tunneb kõike ise ja ennast kuulates liigumegi seestpoolt väljapoole. Huvitav boonus Asthangaga tegelemisel on see, et hingamisteede haigused lihtsalt ei hakka enam külge - ei köha ega nohu. Kogu immuunsussüsteem paraneb.

Milliseid muutusi olete märganud enda toitumises seoses joogaga?

Jocke: Toitumise puhul hakkasin mina ja hakkavad ka teised märkama, kuidas mingi toit sind mõjutab. Sa ei pruugi vabaneda kõikidest tahtmistest ega soovidest, aga sa muutud teadlikumaks. Olen olnud taimetoitlane alates 2006 suvest. Joogalaagris oli meil 2 nädalat vaid taimetoit ja mõtlesin, et proovin veel natuke ja siis veel natuke. See proovimine viis selleni, et olen siiani taimetoitlane. Need muutused on tulnud minu puhul väga loomulikult. Näiteks eelmise aasta oktoobris tundsin, et ma ei taha enam üldse loomse päritoluga toitaineid süüa. Tunnetasin, et lehmapiim, mida ma olen joonud, on mõeldud siiski väiksele lehmale, mitte mulle. Olen ka toortoitumise perioode väga pikalt kaasanud ja julgen väita, et me kõik peaksime oluliselt rohkem sööma toortoitu. Oleme elusorganismid ja toit, mis on elus, on seega meile õige asi. Eesti kliima tõttu on raske saada värskeid kvaliteetseid asju aastaringselt, seega võiks inimestel olla toortoitluse perioode hooajati ja neid võiks läbi tunnetada, mitte ennast mõistuspäraselt sundida. Kui tunnen, et on vaja organismi puhastada, siis joon palju ka toormahla. Seetõttu mõjub jooga ka hästi kaalu langetamiseks, kuigi see pole eesmärk, see lihtsalt töötab väga hästi ja kaal on alanenud pea kõikidel, kes meie kooli tulevad.

Terje: Joogatee on toonud mu ellu teadlikkust. Näen selgelt, mis on minu panus ja kuidas saavad asjad alguse. Minu jaoks on oluline küsimus, mida ma toetan ja mida ma ei toeta. Näiteks ma ei toeta tööstuslikku toidu tootmist ja säilitusainete lisamist. Mulle on see tehislik kasumile suunatud maailm võõras ja näiteks ei osta ma tavapoe komme oma lastele, sest seal oli liiga palju valget suhkrut, lisaaineid ja glükoosisiirupit. Kõik algab väikestest valikutest. Eriline lihasõber pole ma kunagi olnud. Joogateele minnes mõistsin alles sügavamalt, miks mu keha seda ei soovi. Lapsed on imelised. Eks igal lapsevanemal läheb mingil perioodil fookus ainult lastele, kuid fookus peab ka endale jääma. See pole kellelegi hea, kui ennast ära kaotad. Asthanga joogatreening aitab mul fookust taas iseendasse tuua ja see on väga oluline nii suhtele, lastele kui ka mulle. Kui lapsed sünnivad, tuleb elus väga suur muutus. Ka neid perioode tuleb loomulikult võtta, kui maailm keerlebki imiku ümber, aga hiljem soovivad ka lapsed oma aega ja säravaid „keskmes“ olevaid teadlikke vanemaid. Kõikidele emmedele on hommikune trenn ideaalne, et mitte ennast ära unustada ja kaotada. Kuid eks see sõltub lapsest, kas ema tulla saab. Mõni laps magab, teine mitte. Jooga on õpetanud mulle ka aktsepteerimist. Peale Asthagna trenni tunnetab keha nii peenelt, et tead täpselt, mida soovid, mida mitte. Elu läheb ausamaks ja seeläbi on kõik õnnelikumad.

Milliseid elutarkusi soovid veel jagada harrastajale Liikumisaasta 2014 puhul?

Jocke: Me peame oleme isekad: see on Sinu elu! Kui sa ei tee seda, mida tunned, et pead tegema, siis on sul teistele ka vähem anda. Näiteks kui sa soovid olla hea ema või isa, pead Sa käima oma südameteed ning tegema seda, mis Sulle tõepoolest meeldib, olema aktiivne. Endale mõtlemine polegi laias plaanis isekus. See on ainus tee, kus sa oled tasakaalus ja sul on midagi teistele anda. Isekas on hoopis oma elu ohverdada teistele ja see annab küll inimestele hea tunde - saan aru sellest loogikast. Kuid kui sa tegelikult soovid midagi inimestele anda, pead sa ise toimima, tasakaalus olema - ise särama. Selleks, et ise särada, peab lihtsalt endaga tegelema. Et teha muutusi, võid elu võtta mänguliselt. Soovitan alguses näiteks teha endaga eksperimendi - otsustada, et teen 3 korda nädalas trenni, näiteks käin jalutamas või käin 2 korda nädalas joogas. Valitud tegevust võiks järjepidevalt jätkata näiteks kuu aega järjest ja jälgida, kuidas Su enesetunne muutub. Jälgida, mis muutub. Kas reageerid olukordadele teisiti? Märgata,milliseks partneriks või emaks või isaks Sa muutud ja kas see meeldib Sulle?

Terje: Kõikidele naistele on mu sõnum, et ka ema peab puhkama ja siis oled kordades õnnelikum ja säravam naine. See on ka mu isiklik kogemus. Inimesed kaotavad iseennast ära ja on rahulolematud ja enda juurde tagasitulemiseks on palju teid, üks neist on Asthanga jooga. Tee ükskõik mida, aga saa endast teadlikuks. Võta vastutus iseenda elu eest, valikute eest. Võta vastutus iga aspekti eest oma elus. Ajaga olen mõistnud, et olen ise oma õnne sepp, nii ongi. Sinagi teed oma elu valikud, tee neid hästi.