Persooniintervjuu 24-aastase spordihuvilisega: leidsin enda jaoks sobiva harrastuse
Agne, kas vastab tõele, et alustasid paar aastat tagasi sportimisega sisuliselt nullist?
Vastab tõele. Olen küll kooli ajal tegelenud tantsimisega, kuid spordi, millega hetkel tegelen, avastasin enda jaoks vaid mõned aastad tagasi.
Kui siis oleks keegi sulle öelnud, et sa jooksed 2013. aastal läbi täispika maratoni ning osaled veel mitmel triatlonil, poolmaratonil ja rattaetapil, mida oleksid selle peale kostnud?
Ma oleksin vaadanud seda inimest pika pilguga ja küsinud, miks küll mina peaksin midagi sellist tahtma teha. Võimalik, et oleksin arvanud, et see inimene on natukene hull. Selline sport oli igatahes too aeg minu jaoks täielikult välistatud.
Iga algus pidavat teadupärast raske olema. Kuidas sina ennast algajana nii-öelda käima said?
Alguses on kõik uus ja huvitav. Et ma aga kestvusspordi juurde püsima jäin, näitab, et ju siis leidsin enda jaoks sobiva harrastuse. Eks tulemused ja edasiminekud ole samuti suureks motivaatoriks.
Õige ruttu leidsid sa tee ka triatloni juurde. Palun meenuta oma esimest kokkupuudet selle alaga.
Minu esimene triatlon oli RMK Kõrvemaa Triatlon aastal 2011. Infot selle kohta sain juhuslikult internetist. Vaatasin distantsid üle pilguga, et 350 m ujumist suudan ikka ühe korraga ära ujuda, ratast veidi üle 20 km ei tohiks samuti probleeme tekitada ja 4 km jooksu on ju lõpus veel see kõige lihtsam asi. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud, ehkki õnneks mitte nii hirmutav, et järgmine suvi ei oleks tahtnud seda uuesti läbi teha. Eelnevalt trenni ma selle võistluse nimel teadlikult teinud ei olnud. Ujumist katsetasin mõned päevad enne võistlust, et kas ikka jõuan, ja rattasõidus jäin lootma loomulikele oskustele. Tõsi, jooksmas olin siiski tasapisi juba varasemalt käinud. Võistlus ise oli füüsiliselt väga raske, aga lõpetamisega kaasnevad emotsioonid kaalusid selle üle.
Ehk siis nagu irvhambad ütlevad – alahindasid rada ja ülehindasid ennast? Juhtub seda sinu puhul tihti või oskad sa üldjuhul prognoosida kui raskeks katsumus võib kujuneda?
Antud juhul kohe kindlasti, aga nüüd, kui olen rohkem võistlustel käinud ja teadlikumalt treeninud, ei juhtu enam selliseid olukordi. Iga võistluse või treeningu eel olen ma üldjuhul kursis enda enesetunde ja ettevalmistusega. Vastavalt sellele saab ka tempo valitud.
Tänaseks oled liitunud TriSmile triatloniklubiga? Mida see sulle juurde annab?
Minu kui harrastussportlase jaoks on väga tähtis ka seltskondlik moment. Ala iseenesest on küll individuaalne, kuid treeningud ja võistlused toimuvad siiski teistega koos. On tore olla koos inimestega, kellel on samad eesmärgid ja huvid. TriSmile klubiga liitusin veidi alla aasta tagasi, kuigi olin juba eelnevalt kursis klubi tegemistega. Tänu klubiga liitumisele olen saanud tuttavaks väga paljude heade ja tublide inimestega.
Oled sa enda jaoks spordis seadnud ka eesmärke ja väljakutseid?
Eesmärgiks on saada paremaks, kui olin eelmine aasta - kas siis kiiruse, tehnika või hoopis enesetunde poolest. Kindlasti on ka numbrid tähtsad, kuid ainult numbreid taga ajada mulle ei meeldi. Kuna sügisel sai joostud elu esimene maraton, siis soovin sellega kindlasti ka jätkata. Triatlonis on suve jooksul plaani võetud veidi pikema võistlusdistantsi (näiteks olümpiadistantsi) läbimine. Kaugemaks eesmärgiks on kunagi ka mõnel väga hästi valitud võistlusel poodiumikoht saavutada.
Mida pead üldse oma senise elu raskeimaks sportlikuks katsumuseks?
TriSmile klubi korraldab kord aastas peale jõule „Pekist Priiks“ jalgsimatka, mille pikkus jääb sinna 45 km lähedale. Eelmisel talvel ma selle distantsi ka läbisin ning minu jaoks on see senimaani olnud ka kõige raskemaks katsumuseks.
Isegi raskem kui sügisene täispikk jooksumaraton?
Jooksumaratoniks sai teadlikult treenitud. Olin selleks nii vaimselt kui füüsiliselt terve aasta valmistunud. Üheks plussiks sügisel oli ka hea ilm võrreldes talvise lume ja kiilasjääga. Jooksumaratoni läbides olin ka toitumise osas oluliselt teadlikum ja see aitas palju kaasa. Varasemalt ei osanud ma sellele nii palju ehk tähelepanu pöörata.
Millega sa eraelus argipäevadel tegeled?
Minu päevi aitavad sisustada töö ja kool. Töötan logistikuna ja sügisel alustasin samal alal ka magistriõpinguid. Ühtlasi meeldib mulle käia ka kinos ja teatris, lugeda, kududa ning teha süüa. Ja mis loomulikult kõige tähtsam - mulle meedib sport.
Kui kerge või raske on üldse töö kõrvalt sportida? Kestvusalad, nagu triatlon, on ju treeningute poolest küllaltki töömahukad alad ning nõuavad seetõttu ka ajaliselt suurt pühendumust.
Töö kõrvalt ei olegi nii raske sportida, minu jaoks muudab asja raskeks pigem kool. Et sellise spordiga tegeleda, peab treeninguteks aega leidma mitmed korrad nädalas ja seda aastaringselt. Hetkel teen nii palju või vähe kui võimalik. Eks meele teeb muidugi kurvaks, kui mõnikord ei leia spordi jaoks nii palju aega kui sooviks.
Palun kirjelda möödunud suvest ühe tavalise nädala treeningrutiini.
Suvisel ajal oli minu harjumuspäraseks rutiiniks kindlasti igahommikune võimlemine, umbes 15-20 minutit. Trenni tegin keskmiselt 3-4 korda nädalas pluss nädalavahetusel üks võistlus. Kaks korda sellest käisin tavaliselt jooksmas, distants varieerus vahemikus 7-15 km, ning kord või kaks sõitsin rattaga ca 60-90 km. Triatlonialadest puudus minu treeningplaanist üldjuhul ujumine. Uuel suvel soovin seda viga aga parandada ning ka ujumisega „sõbraks“ saada.
Oled sa ligikaudu arvutanud, kui suured võivad olla sinu kulutused spordile ühes kuus?
Eks iga kuu ole väljaminekud erinevad. Kui võtta detsembrikuu, siis kõige suuremaks kulutuseks oli suusavarustus. Nii kaua, kui kannatab, teengi sporti reeglina õues. Erinevalt spordiklubides treenimisest on see tasuta.
Kuidas sulle muidu tundub, kas triatloni võib ühe keskmise tavainimese mõistes nimetada taskukohaseks harrastuseks?
Kuna triatlon koosneb kolmest erinevast alast, tähendab see ka kolme erinevat varustust. Kõige suurem investeering on kahtlemata ratas ühes kõige selle juurde kuuluvaga, alates riietest lõpetades ratta hooldusega. Mugavad jooksujalanõud toovad samuti kaasa korraliku väljamineku. Ujumine on varustuse koha pealt ilmselt kõige soodsam, kui ei plaani endale just kalipsot soetada. Arvestama peab muidugi ka üldiseid treeningkulusid ning kui on huvi ka võistelda, siis on seegi suur kuluallikas. Samas aga usun, et raha taha ei tohiks küll kellelgi triatloni harrastamine pidama jääda. Mina näiteks alustasin varustuse koha pealt täiesti nullist ja kõik oma esimesed võistlused läbisin laenatud ratastega.
Kui sa võrdled oma praegust treening- ja võistluvarustust ajaga, mil sportimist alustasid, siis mis on muutunud?
Kõik on muutunud. Kui ma alustasin, siis mul sisuliselt ei olnudki varustust ja, olgem ausad, ma isegi ei teadnud, mis varustust vaja võib minna. Mida aeg edasi, seda rohkem kasvas aga teadlikkus ning ühes sellega ka soov soetada isiklik varustus.
Tean, et oled ühe perioodi oma elust viibinud ka maailma kuklapoolel. Mis sind täpsemalt Austraaliasse viis?
Aasta oli siis 2008, olin just lõpetanud gümnaasiumi. Kuna 12 aastat oli koolis käidud, siis tundsin, et vajan puhkust – aega, et lihtsalt olla ja elust rõõmu tunda. Idee oli terve gümnaasiumi mõtetes ja nii ta läkski, et pakkisime sõbrannaga seljakotid ja põrutasime Austraaliat avastama. Ennekõike, et näha maailma, tunda rõõmu noorusest ning harjutada iseseisvust.
Mis sina arvad, kas välismaale tööle minek on ikka eestlaste jaoks hetkel nii möödapääsmatu samm või saab ka Eestis täiesti normaalselt ära elatud?
Mina usun, et ka Eestis saab normaalselt ära elatud. Samas saan väga hästi aru ka nendest noortest, kes lähevad välismaale. Inimesed on erinevad ja neil on erinevad unistused. Paljudele võib Eesti väikeseks jääda, mistõttu otsitaksegi võimalusi piiri tagant.
Hetkel valitseb õues talv. Kuidas see sinu spordiharjumusi mõjutab?
Selle aasta talv on minu jaoks väga eriline. Esimest korda võin öelda, et lausa ootasin lume saabumist. Nimelt sai soetatud endale suusad ning tänaseks on esimesed sõidud üle 14 aasta jälle tehtud. Suusatamiseks seda nimetada veel ei saa, kuid tahtmist on ja ka Tartu Maratoni lühikesele distantsile sai ennast kirja pandud. Ootan seda huviga.
Oled ka mõelnud, millega sisutaksid oma vaba aega siis, kui spordiga poleks üldse tegelema hakanud?
See on väga hea, ent samas raske küsimus. „Ma ei tea,“ oleks ehk kõige õigem vastus. Kuna olen siiski lapsest saati mingisuguses trennis käinud, siis on see ilmselt juba paratamatult sisse kodeeritud.
Kas oled nende mõne aasta jooksul, mil spordiga aktiivselt tegelenud oled, tajunud enda mõtteviisis ja ellusuhtumises ka mingisuguseid muutusi?
Jah, olen küll. Üks aspekt on kindlasti see, et olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama tervislikele eluviisidele, toitumisele, töö ja eraelu tasakaalustamisele ning sportimise kvaliteedile. Teen seda kõike teadlikumalt kui mõned aastad tagasi. Sport tekitab väga palju positiivseid emotsioone ja loob võimalusi enesearendamiseks. Kõik see kandub edasi ka üleüldisesse ellusuhtumisse.
Milline võistlus on jätnud sulle seni kõige eredama mälestuse?
Kõige eredam mälestus on ühelt jooksuürituselt möödunud suvest. Narva Energiajooksu poolmaratoni distants. Ma olin seadnud endale konkreetse eesmärgi ja ma ka saavutasin selle. Enesetunne oli super ja rõõm, mis mind tol hetkel finišijoont ületades valdas, oli piiritu.
Kui me vaatame suvist spordikalendrit, siis üksteisega konkureerivaid rahvaspordiüritusi jagub igasse nädalalõppu meeletu hulk. Mida erilist või huvitavat peaks üks võistlus pakkuma, et sind just sinna starti meelitada?
Üheks kriteeriumiks on kindlasti nii-öelda traditsioonide järgimine. On teatud võistlused, kus olen nüüdseks juba mitu aastat järjest käinud ning nendel osalemine annab väga hea võrdlusmomendi enda arengu kohta. Tuleval suvel olen plaaninud massimeedias kuulutatud suurüritustele eelistada pigem mõnda väiksemat üritust. Mulle meeldib, kui võistlustele tulevad kokku ennekõike asjaarmastajad ja teadlikult treeninud inimesed. Loomulikult peab iga võistlus sobituma ka minu töö- ja eraeluga.
Kuidas suhtud Kultuuriministeeriumi ja EOK ühisprojekti, millega tänavune aasta kuulutati Eestis liikumisaastaks? Mida tuleks üldse teha, et inimesi rohkem sportima meelitada?
Kindlasti on see väga tänuväärne ettevõtmine. Sportlike ja tervislike eluviiside propageerimist tuleb alustada juba maast ja madalast. Iseenesest ei ole eestlasi spordivõistlustele saada keeruline - seda näitavad viimaste aastate rahvaspordiürituste osalejaterekordid -, kuid määratult raskem on inimesi motiveerida iganädalaselt ja regulaarselt treenima. Usun, et antud kampaania on väga hea väljund inimeste sellekohase aktiivsuse ja teadlikkuse tõstmiseks.
On sul endal ka õnnestunud oma tutvusringkonnast kedagi spordi juurde ära moosida?
Ma arvan, et olukord on pigem selline, et suurem osa minu tutvusringkonnast juba tegeleb spordiga.
Kahe nädala pärast täitub sul 25 eluaastat. Milline sünnipäevakink sulle kõige rohkem rõõmu valmistaks?
Kindlat kingisoovi ei olegi, usun, et kõik vajalik on juba olemas. Kuna vahetasin veidi üle aasta tagasi elukohta, siis sünnipäev on ilmselt selline päev, kui lähen koju ja saan enda sõprade ja sugulastega kokku. See valmistabki mulle kõige rohkem rõõmu.
