Kepikõnni teeb unikaalseks asjaolu, et sellega tegelemiseks ei pea inimesel olema erilisi eeldusi. „Kepikõnniga võib tegeleda igaüks, sõltumata soost, vanusest või treenitusest,” ütleb liikumisnõustaja ja kepikõnni juhendaja René Meimer, kes on saanud ka Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu (INWA) väljaõppe. Lisaks on kepikõnnitreeningutega ka väga lihtne alustada, sest Meimeri sõnul ei ole selleks vaja rohkemat kui varustust ja tahtmist.

Õiged kepid on tähtsad

Esimene asi, mida inimene kepikõnniga alustades tegema peaks, on sobivate kepikõnni keppide soetamine. „Kõige suurem viga, mida tehakse, on matka- või suusakeppidega kõndimine,” ütleb liikumisnõustaja Meimer ja lisab, et oluline on kasutada just spetsiaalselt kepikõnniks mõeldud keppe. Selleks, et treening oleks tõhus, peab kepikõndija oskama ka keppide õiget pikkust valida. „Kui panna kepi teravik kanna juurde maha, siis käsi peaks olema täisnurga all,” jagab Meimer nippi, kuidas kepi pikkust määrata.

Tehnikast sõltub treeningu efektiivsus

Kuigi kepikõnni suurim erinevus tavakõnnist on see, et abivahendina kasutatakse keppe, on siiski ka teisi eripärasid. Kuna treeningu efektiivsus sõltub suuresti õige tehnika kasutamisest, oleks Meimeri sõnul hea, kui keegi saaks algajale õige tehnika ette näidata.

Kepikõnnil peaksid sammud olema pikemad kui tavakõnnil, sest selle võrra pikem saab olla ka käe tõuge. „Õige tehnika juures rõhutan seda, et käsi peab tõuke lõpus sirutuma, et lihas lõdvestuks,” ütleb liikumisnõustaja ja lisab, et tõuge peaks algama puusakõrguselt. Vale tehnika kasutamine võib küünarliigeseid põrutada, mille oht on eriti suur, kui kõnnitakse asfaldil. Seepärast soovitab Meimer eelistada pehmemat pinnast. „Kuiv männimets sobib kepikõnniks kõige paremini,” ütleb ta ja selgub, et hea on kõndida ka niidetud murul või kõval rannaliival.