Väike matk annab tervist ja energiat

Metsas on hea olla: pea saab selgeks ja mõtted klaariks, heast vormist ning tervisest rääkimata, ütleb värske õhu sõltlane Piret Valge.

„Tulin just Põrgu küla metsast,” räägib Piret Valge pühapäeva pärastlõunal Tartu lähistel telefoni. „Olin mitu päeva haige, nüüd on tervis juba enam-vähem korras ja tahtsin end veidi liigutada ning vaadata, mis seal uut.”

Piret on inimene, kes juba oma ameti tõttu liigub palju looduses – ta on keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist, lisaks veel naiskodukaitse liige.

Neist tegemistest väljaspool armastab ta metsas lihtsalt rahulikult kõndida, üksi, koos pere või sõpradega. „Pikad seljakotimatkad mind nii väga ei paelu – kuigi on käidud ka näiteks Norras – sealsetel radadel ja mägedes on matkatud üksjagu. Viimatine veidi pikem metsaretk oli novembris Eestis. See oli ühepäevane naiskodukaitse rännakuõppus, kõvasti üle kümne kilomeetrit tuli täis seljakotiga maha käia,” räägib naine. „Jäime pimeda kätte, kuu siras taevas, kõndisime omal soovil pikalt ilma taskulampideta – täielik elamus, mis aktiveeris erinevad meeled.”

Piret uitab vaikselt omaette, vaatab ja kuulab ümbrust. Sellise looduses liikumise juurde käib vaid pisike seljakott, milles natuke joogi- ja söögipoolist, taskunuga, istumisalus, vahendid lõkke süütamiseks, fotoaparaat ja muidugi laetud akuga telefon. „Hiljuti leidsin hea äppi, mis kaardistab käidud rajad. Pean jõuluvana käest tellima ka sellise vidina, millega saab telefoniakut päikese abil laadida – aku tühjenemine eriti külmal ajal on täitsa probleem.”

Diivanilt ära õue

Uitamise ehk minimatka võtab Piret ette siis, kui närvid on krussis ja vaja endas tasakaal üles leida, mõtted selgeks mõelda. Siis paneb ta end ilmale ja liikumisele sobivalt riidesse ning läheb metsa – sellest pole midagi paremat, on ta veendunud. Ka sõbrannaga eelistab ta juttu ajada metsarajal, mitte diivanil kohvilaua taga. Looduses on igal aastaajal midagi huvitavat, juba värske õhk iseenesest on suur väärtus.

„Olen töö poolest seotud Alam-Pedja looduskaitsealaga. Avastasin selle suhteliselt inimtühja paiga võlu ning nüüd tahaks seda järjest rohkem avastada,” räägib Piret. „Oktoobris kõndisin Madisemäele, seal oli ilus värviline sügis ja väga vaikne. Alam-Pedja on koht, kus saab ja tuleb olla iseendaga. Tean paljusid, kes selle paiga lõksu on langenud.”

Kes metsas liikuda pelgab, võiks minna näiteks matkarajale, soovitab Piret. Ilusas ümbruses mõnusas tempos liikudes saab positiivse laengu kätte nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Tervis paraneb, vorm paraneb, tuju paraneb.

„Kõige raskem on end kodust välja saada,” kõlab soovitus number üks neile, kes veel ei matka. „Teiseks, väga tähtis on õige riietus: kui on külm või palav ja jalad saavad ebasobivates jalanõudes märjaks, siis ei tunne inimene looduses liikumisest mingit mõnu ning niipea tagasi minna ei taheta,” ütleb Piret Valge.