TÜ doktoritöö: kolmandik täiskasvanud eestlastest on rasvunud
Tartu ülikooli arstiteaduskonna doktorandi, endokrinoloog Triin Egliti doktoritööst selgub, et eestlaste hulgas on rasvumise levimus palju kõrgem kui seni arvatud: enam kui kolmandik täiskasvanud eestlastest on rasvunud ehk kehamassiindeksiga üle 30 kg/m2.
Rasvumine, metaboolne sündroom ja 2. tüüpi diabeet on viimastel aastakümnetel kogu maailmas oluliselt sagenenud, omades tüsistuste kaudu märkimisväärset mõju elanikkonna tervisele. Kolmes Eesti maakonnas läbiviidud rahvastikupõhine läbilõikeuuring näitas, et rasvumise levimus Eesti täiskasvanuil oli 32 protsenti, mis on oluliselt kõrgem kui varasemalt hinnatud, kuid siiski võrreldav hiljuti avaldatud andmetega teistest Euroopa riikidest.
Rasvumisega seotud negatiivseid tervisenäitajaid selgus veelgi. „Tervelt viiendikul elanikkonnast esineb glükoosiregulatsiooni häire; sealhulgas viiel protsendil paastuglükoosi häire, kaheksal protsendil glükoositaluvuse häire ja seitsmel protsendil diabeet. Paastuglükoosi häire ja glükoositaluvuse häire puhul on tegemist nn. „eeldiabeediga”, millega on seotud suurenenud risk haigestuda 2. tüüpi diabeeti. Eeldiabeedi faasis on elustiili muutus kehakaalu langetamise eesmärgil efektiivne, et 2. tüüpi diabeeti haigestumist vältida või edasi lükata,” selgitas Eglit.
Juhuvaliku meetodil leitud 495 isiku tulemusi analüüsides selgus ka, et metaboolse sündroomi ehk ainevahetussündroomi levimus Eesti täiskasvanud rahvastikus oli 26 protsenti, mis on sarnane teiste Euroopa riikide vastavate näitajatega. Nooremate meeste seas oli metaboolse sündroomi levimus nooremate naistega võrreldes oluliselt kõrgem, vastavalt 26 protsenti versus 13 protsenti.
Rasvumine on enamasti seotud häirunud rasvkoehormoonide tootmise ja kroonilise põletikuga, mis omakorda põhjustab insuliinresistentsuse, 2. tüüpi diabeedi ja metaboolse sündroomi kujunemist. Adiponektiin on rasvkoes toodetav positiivsete toimetega hormoon, mille tase on rasvumise ja sellega seotud seisundite puhul langenud. Uuringu tulemuste põhjal leiti, et kõrgmolekulaarkaaluga adiponektiini tase oli seotud erinevate metaboolsete riskifaktoritega nii meestel kui naistel, kuid täpsem analüüs tõi välja ka soolised erinevused. Samuti selgus, et 12 protsendil rasvunutest metaboolseid häireid ei esinenud ja nende kõrgmolekulaarkaaluga adiponektiini tase oli sama kõrge kui normaalkaalulistel uuritavatel.
