Postitants on kombinatsioon akrobaatikast, tsirkusest, tantsust ja graatsilisusest

„Nii ja naa,” vastab postitantsu ja bodyART´i õpetaja Pia Pikkor küsimusele, kas postitantsutreeningul ja stripiklubis tehtaval etteastel on midagi ühist.

Pia sõnul on vahe eesmärgis – kas keha kasutatakse kui seksuaalset objekti või kui tööriista, mida arendada. Mõlemal puhul on tantsija partneriks tantsupost ning vahe seisnebki eelkõige selles, kuidas tantsija end väljendab.
Liikumine ümber posti võib olla horisontaalne – tehakse keerutusi ümber posti või vertikaalne, sh sooritatakse ka pea üles- ja alaspidi harjutusi. „Liigutame end põhimõtteliselt 360 kraadi,” märgib Pia. „Postitants on kombinatsioon akrobaatikast, tsirkusest, tantsust ja graatsilisusest.”
Postitants kui treening on spordiklubides, kus sellega tegeleda saab, üsna kiiresti järgijaid leidnud. Tegemist on küllaltki raske ja seega ka väga tõhusa treeninguga, mis õpetab hästi oma keha valitsema. Kogu treeningu aja on lihased toonuses ja pingutatud ning postitantsul on kasutuses just keha süvalihased. Võimalikud – eriti treeningute algstaadiumis – on lihasvalu, sinikad ja hõõrdumisest tekkivad „kõrvetused”. Ühtlasi aga arendab postitants keha väga kiiresti.
Pia tõmbab postitantsu puhul paralleele joogaga, kus psüühilise jõuga ületatakse palju füüsilisi piire, näiteks seistakse käte peal vms. See tekitab eufooriat ning inimesed lahkuvad trennist ülevas meeleolus.

Nähtamatule publikule
Pia Pikkor kinnitab, et postitantsu treeningutega liitumine inimeselt eelnevat spetsiaalset ettevalmistust ei nõua. „Trenni võib tulla nii see, kes pole enne sporti teinud, kui ka see, kes on varem tegelenud näiteks kergejõustikuga, aga treeningul saavutatav sellest ei sõltu,” märgib treener, lisades, et füüsiline ettevalmistatus muidugi annab mõningase eelise, kuid eelkõige nõuab see trenn psüühilist valmisolekut: ma suudan, ma tulen toime.
Ka ei maksa Pia sõnul arvata, nagu ei sobiks see treeningvorm tüsedamatele naistele.
Postitantsu õppimine algab üksikute harjutuste õppimisest. Kui harjutused on selged, saab neid hakata omavahel kombineerima ja koreograafiat looma.
„See, millise värvingu sa soovid enda postitantsule anda – kas puhtalt graatsilise, rütmikalt tantsulise, ainult jõutreeningulise ja akrobaatilise või eksootilise ning sensuaalse – on sinu otsustada.” Nii kirjeldab Pia Pikkor postitantsu oma blogis.
Tema kogemusel eelistavad postitantsuharrastajad rohkem jõutreeningulisi kombinatsioone kui näiteks tantsulisi. Viimatimärgitu on ka raskem, sest tantsides on keerulisem harjutusi ühendada.
Postitants on üha rohkem järgijaid leidnud noormeestegi seas, nemad on harjutusi sooritades ka üsna hulljulged – teevad hüppeid, saltosid…
Treeningul püütakse esineda nähtamatule publikule, aga mitte seksuaalses mõttes, vaid visuaalne esteetilisus on oluline. 

Seksikus käib kaasas
Pia tõdeb, et striptiisiga samastatakse postitantsu harva, ehkki ta algul seda eeldas. „Trennitulijad saavad kohe aru, mis on postitantsu treeningu eesmärk,” kinnitab ta.
Siiski ei saa salata, et seksikus käib postitantsuga kaasas. Oma keha hea valitsemine tõstab enesekindlust, enesekindel inimene aga ongi seksikas.
Trenni tehakse paljajalu, lühikestes pükstes ja käisteta särgis või topis. Riideid peabki seljas olema vähe, sest vaid katmata nahk haakub postiga.
Üks Pia Pikkori juhendatav treening kestab 55 minutit, mõned minutid alguses kuuluvad soojendusele ja mõned lõpus lõdvestusele. Treeningu pikkus maksimaalselt võib olla ka poolteist tundi, siis kulub soojendusele pool ja lõdvestamisele veerand tundi.
Kogu treeningu aja juhendaja jälgib, et harjutusi sooritataks õigesti ega tehtaks enesele liiga.
Postitantsu saab teha ka kodustes tingimustes, sest tantsuposti saab hõlpsasti vajalikku kohta paigaldada. Näiteks saab treenerit kutsuda oma koju postitantsu õpetama. Post pingutatakse lae ja põranda vahele, eraldi kinnitusi selleks pole tarvis rajada. Kasutusel on nii keerlevad kui ka staatilised postid.