Pea on väga kiire verevarustusega kehaosa, mis annab hoogsalt sooja ära nii kuuma kui ka külma ilmaga. Esimesel juhul on see hea – ülekuumenemise eest oleme mõnda aega kaitstud. Kui aga veresooned kuumusest laienevad, tekib kuumarabanduse oht. Sel põhjusel ongi kõvad leiliviskajad leiutanud vildist saunamütsid ning heast enesetundest hoolivad suvitajad ilma peakatteta randa ei lähe.

Külma ilmaga tähendab pea kiire ainevahetus ühtlasi ka selle kiiret mahajahtumist. Mis tähendab, et kui mütsi peas ei ole, annab see ära nii palju sooja, et võime külmetuda.

„Pea ei taha tuult, vihma, tõmbetuult. Peanahas on pindmised närvid ja kui need saavad külma, tekib väike põletik, mis väljendub valus,” selgitab perearst Eero Merilind. „Patsiendid on kurtnud nii mitmepäevaste peavalude üle kui ka kirjeldanud järsku tugevat valusööstu, nagu oleks haamriga pähe löödud.”

Pea ei armasta külma

Korraks katmata peaga külma kätte lipsamises pole midagi hullu – majauksest autosse ja teisest uksest sisse. Talisportlased näiteks võtavad finišis korraks mütsi peast, kuid panevad selle kohe tagasi – taolises jahutamises pole perearsti sõnul midagi halba.

Pikemat aega külma ja tuule käes viibida ei maksa. Kui koos peaga saavad külma ka jalad ja käed, nõrgeneb immuunsüsteem ning nohu, köha, kurguvalu jt viirustele omased vaevused on kerged tulema. Peavalust, kõrvavalust, põsekoopapõletikust rääkimata.

„Organism suunab verevarustuse elutähtsatesse organitesse, et neid külma eest kaitsta. Keskel on soe keha ja selle ümber perifeersed kehaosad ehk pea, sõrmed, varbad, kuhu veri nii kiiresti ei jõua. Kui keha on soe, võib lühikest aega ilma mütsita ja kinnasteta olla. Kui kehal on külm, siis seda ei tohi,” manitseb doktor.

Kümme-viisteist miinuskraadi on ilmastikuolud, mis kaitsmata peaga kohe kuidagi ei sobi – selline temperatuur toob kaasa külmakahjustusi.

„Põskedel on mõned meist ehk seda näinud või kogenud: alguses on punased laigud, siis valged, see võib lõppeda koe kärbumisega,” kirjeldab dr Merilind.

Külm teeb valu

Skandinaavia riikides käinud teavad, et sealsed elanikud eriti mütsi ei kanna, kui just kaugel põhjas ei olda. Hiljuti kirjeldas üks ema, kuidas ta jahmatusega jälgis rootslasest isa, kes kärutas kaheksa miinuskraadi juures umbes aastast beebit, pead katmas vaid õrnad udemed. Kas nii nad treenivadki end mütsivabaks eluks?

„Väike laps paljapäi külmaga väljas on harituse ja teadlikkuse küsimus,” on dr Merilind karm. „Tavaliselt lõppevad sellised harjutamised selles vanuses haigeks jäämisega. Pigem võiks organismi tugevdada igapäevase väikese karastamisega.”

Külma ja tuule eest peavad olema kaitstud laup, kõrvad ja kael. Praegused laste nn tuukrimütsid on väga head, kapuuts seevastu kaitseb küll tuule, kuid mitte külma eest. Iga ilmaga ei tasu pähe toppida nõukaaegseid ja taas moodi tulnud pakse karvaseid läkiläkisid, sest soojema talveilmaga selle all higistamine võib omakorda haigestumisega lõppeda.

Perearst räägib, et neid patsiente, kes tulevad ja kurdavad, et terve talve on pea valutanud ning tunnistavad küsitlemisel, et ei, mütsi ma küll ei kanna, ikka leidub. Sageli peitubki vastus küsimusele, miks ma nii tihti haige olen, ilmastikule vastavale riietusele üleminekus.