Koopamehe kombel süües terveks, väledaks ja tugevaks
Maailmas elab rahvaid, kes on saledad, tugevad ja kiired. Neil on terved hambad ja terav nägemine. Artriit, diabeet, kõrgvererõhktõbi, südamehaigused, rabandused, depressioon, skisofreenia ja vähk on nende hulgas haruldased. Need on küttide ja korilaste viimased säilinud hõimud.
Ehk tuleneb nende hea vorm toidust, mida nad söövad? Just sellest lähtub toitumisideoloogia, mida kutsutakse paleoliitikumi ehk kiviaja ehk koopamehe ehk küti-korilase dieediks. Mõned viitavad sellele koguni kui toitumisviisile, mida harrastati Eedeni aias.
Toiduvalik koosneb peamiselt lahjast lihast, köögiviljast, puuviljast, juurikatest ja pähklitest. Välja jäävad teravili, kaunviljad, piimatooted, sool, rafineeritud suhkur ja töödeldud õli – kõik see, mis ilmus inimese toidulauale paleoliitikumi ehk vanema kiviaja järgselt.
Esimesena populariseeris kiviaja dieeti 1970. aastatel gastroenteroloog Walter L. Voegtlin. Hiljem on seda tutvustanud ja kohandanud hulk autoreid ja uurijaid. Väidetavalt on ka mitu uuringut tõestanud nimetatud dieedi soodsat mõju inimeste tervisele.
Kriitikud seevastu on väitnud, et kui küttide-korilaste ühiskonnad tõepoolest ei kannatagi tsivilisatsiooni tõbede käes, siis tuleb see eeskätt vähestest kaloritest nende toidus ja mitmesugustest muudest teguritest, mitte mingist erilisest “dieedist”.
Pilk ajalukku
Miljonite aastate jooksul on inimesed ja nende lähemad sugulased söönud liha, kala, lehti, juurikaid ja puuvilju. Loomulikult tahaks iga loom, sealhulgas inimene, ammutada oma keskkonnast võimalikult palju kaloreid. Seda on takistanud asjaolu, et kõik taimed pole söödavad. Teraviljad ja kartulid on energiarikkad, kuid toorena need ei kõlba, sest sisaldavad toksiine.
Umbes 10 000 aastat tagasi leidis aset suur läbimurre, kui avastati, et nimetatud taimede küpsetamine muudab need söödavaks – kuumus lõhub piisaval hulgal toksiine. Teraviljatoidud ilmusid inimese toidulauale uuel kiviajal ehk neoliitikumis. Paleoliitikumi dieedist rääkides viidataksegi neile toitudele sageli kui neoliitikumi toitudele.
Teraviljade, ubade ja kartulite kuumtöötlemine suurendas tunduvalt toidukogust, mida inimene endale lubada võis, võib-olla koguni kahekordistas kalorite hulka, mida võis saada taimedest.
Muu kasu ilmnes samuti peatselt.
Teravilja-ube-kartuleid saab kaua säilitada (külmkapid olid neil päevil ju tundmatud).
Nad on tihedalt kaloreid täis – väike kaalukogus sisaldab palju kaloreid, nii oli neid hõlbus transportida.
Toit on ühtlasi taime seeme – nii oli lihtne neid liike endale ka ise kasvatama hakata.
Kuna uus toit hästi säilis, sai ülejäägid varuks panna. Nõnda vabanes osa inimesi toiduotsimise tööst. Neist võisid nüüd saada spetsialistid muudes valdkondades: ehitajad, sõdalased, seadusetegijad. See seadis inimkonna moodsa tsivilisatsiooni kursile. Kõigile neile headele asjadele vaatamata ei harjunud meie geenid kartulite, ubade ning teraviljaga ega pole seda siiani teinud, on paleoliitikumi dieedi pooldajad veendunud.
Inimene arendas uue toidu pakutavaid võimalusi edasi, hakates taimi ise kasvatama. Järgnesid piimatoidud – nii saab loomadelt rohkem kaloreid kui neid lihtsalt ära süües. Tänu põllumajandusele võis täita kogu ümbruse söödavate taimede ja loomadega, vastuoksa varasemale ajale, mil ainult osa ümbritsevast kõlbas suhu panna.
Millele toetub paleoliitikumi dieet
Nüüdseks on aru saadud, et 90. aastatel populaarne rasvavaene dieet ei toiminud nagu vaja, sest rasva on tarvis, kuid tähtis on süüa õigeid rasvu õiges vahekorras. Suurem osa lääne inimesi peaks suurendama oomega-3 rasvhapete söömist ja vähendama oomega-6.
Isegi kui te ei hakka järgima paleoliitikumi dieeti, saate kasu, kui rasvatarbimise selles valguses ümber korraldate, leiavad paleoliitikumi dieedi propageerijad.
Koopamehe moodi sööjad hülgavad piimatooted, samas ei väida nad, et need läbinisti kahjulikud oleksid. Piimatooted sisaldavad nii selliseid koostisosi, mis meie geenidele sobivad, kui ka selliseid, mis mitte, leiavad nad.
Lehmapiim on ideaalne vasikale, kuid sel on inimpiimaga võrreldes suuri erinevusi. Näiteks moodustab vasika aju vaid väikese osa tema kehakaalust, erinevalt inimlapsest. Lehmapiim sisaldab vähe aju arenguks vajalikke toitaineid, eriti oomega-3 rasvhappeid.
Õun ja teravili eluvõitluses
Teravili-oad-kartulid see-eest on kahjulikud toksiinide tõttu, mida need sisaldavad ja tänu millele see toit nii hästi säilibki, väidavad koopamehe dieedi teoreetikud. Toitumisteoorias nimetatakse sedasorti toksiine ka antitoitaineteks.
Ka paleoliitikumi toit võib sisaldada ohtlikke aineid, kuid need jäävad enamasti söömata. Näiteks õun. Kui loom sööb selle ära, neelab ta seemned alla ja poetab need mõne aja pärast välja koos väetava sõnnikupakikesega. Kui hästi läheb, võib kasvada uus õunapuu ja nõnda on see kasulik nii loomale kui ka õunapuule, et õun ära süüakse.
Kui loom on väga näljane ja otsustab saada seemnetest mõned lisakalorid, närides need puruks, siis uut õunapuud ei kasva. Et seda ära hoida, sisaldavad õunaseemned toksiine.
Mõned toksiinid, mida seemned sisaldavad, on ensüümitõkestid. Need seovad seedeensüüme ja raskendavad niiviisi toidu omandamist. Seemnes toimivad need kui säilitajad, “külmutades” sealseid ensüüme kuni idanemiseni. Kui seeme on idanenud, palju ensüümiblokeerijaid kaob.
Samuti leidub seemnetes lektiine – need on proteiinid, millel mitmeid ülesandeid. Näiteks toimivad nad kui looduslikud pestistsiidid ja on toksilised paljudele teistele liikidele – bakteritele, putukatele, närilistele ja teistele loomadele, kaasa arvatud inimene.
Õun on seemnete kaitseks peale toksiinide soetanud ka muid vahendeid. Näiteks kasvab ta kõrgel ega ole nii kergesti kättesaadav. Lisaks on seemnetel ümber viljaliha, kuhu esmalt hambad sisse lüüa. See suurendab seemnete võimalust jääda puruks närimata ja kasvatada uusi puid.
Nüüd vaatame teravilja. Ka seal on seemneil täita tähtis ülesanne – jätkata taime elutsüklit. Samas on nad maale palju lähemal – rohtja kõrre otsas. Nad on igale potentsiaalsele sööjale, kes mööda juhtub jalutama, kergesti kättesaadavad. Nad sisaldavad palju energiat, et anda seda edasi uutele taimedele. Teravilja seemned on ahvatlev toit, nende kestad pakuvad vähe kaitset.
Sellepärast on teravili täis laetud toksilisi proteiine – ensüümitõkesteid ja lektiine –, et sööjaid peletada.
Kui toitu kuumutada, suurem osa neist aineist laguneb, aga mitte kõik.
Ka oad sisaldavad nimetatud aineid. Kartulis leidub ensüümitõkesteid, lektiine ja lisaks veel glükoalkaloidide.
Ettevaatust, lektiinid!
Paleoliitikumi dieedi teoreetikute hinnangul võivad teraviljast-kartulist-ubadest saadavad lektiinid viia muude hädade kõrval autoimmuunhaigusteni. Lektiinid häirivad rakkude normaalset toimimist, tekitades organismis segadust. Nõnda petavad mõned lektiinid immuunsüsteemi ekslikult arvama, et organismis on sissetungija ja aktiveerivad immuunsüsteemi ebakohaselt.
Korrast ära immuunsüsteemil on samas raske ära tunda ja kahjutuks teha tõelisi ohustajaid, mille vastu oleks vaja võidelda.
Lektiinidel on ka teisi rolle peale seemnete kaitsmise – näiteks ubades toimivad lektiinid nagu liim, et võimaldada lämmastikku siduvatel bakteritel “kleepida” end taimejuurtele. Palju lektiiniperekondi on leitud ka loomsetes kudedes, kuid nendega on inimesed kohanenud toime tulema, nii nagu seemnetest toituvad linnud on evolutsiooni käigus kohastunud sealsete lektiinidega.
Lektiinid avastati rohkem kui 100 aastat tagasi, kuid siiski on palju küsimusi nende kohta seni veel vastamata.
Mida süüa, millest hoiduda
Koopamees sööb
liha
kala
munad
puuvili
köögivili
juurvili
pähklid
Koopamehele ei sobi
teravili: leib-sai, makaronid
kaunviljad
kartulid
piimatooted
rafineeritud suhkur
sool
maapähklid
Osa paleoliitikumi dieedi propageerijaid lubab mõõdukas koguses juua ka teed, kohvi ja alkoholi.
Allikas: www.paleodiet.com, www.earth360.com, lowcarbdiets.about.com, Wikipedia
