Kasemahl aitab lahustada neeru- ja sapikivisid. Kevadine ravikuur kosutab neidki, keda vaevavad podagravalu, reuma või tursed või kelle veri on nõrk. Kasemahlamähis leevendab nahalöövete ja ekseemi põhjustatud vaevusi.

Ravivõimega on ka kasepungad ja noored lehed — neil on tugev põletikuvastane ja taastav toime. Väidetavalt saab pungateega alandada ka kõrgenenud vererõhku. Kasest võib abi leida liigesepõletiku, bronhiidi, külmetuse, südame pekslemise, veenipõletiku, depressiooni, neuroosi korral.

Rahvaravimina on tuntud kasekäsngi. Mitmel rahval on kask püha puu. Siberis Burjaatias on šamaanid näiteks kasutanud seda pühitsustseremooniates.

Parim on kasemahl värskena, kuid on ka mõned läbiproovitud säilitusviisid:

Hapendatud kase- või vahtramahl
Mahla kasutatakse joogiks eelkõige värskelt. Hapendamiseks lisada mahlale suhkrut ja odra(nisu)jahu. 1 l mahla kohta tuleb võtta 1 sl suhkrut ja 1 sl jahu.

Kasemahlakali
1 l kasemahla kohta võtta 5 g presspärmi. Kasemahl keeta kokku (et osa vedelikku aurustuks), jahutatada ja lisada pärm. Lasta toas käärida. Kui mahl on nii-öelda maha käinud, villida see pudelitesse, korkida ja hoida jahedas kohas. Kali on joomiskõlblik juba mõne päeva pärast.

Kasemahlakali meega
1 l kasemahla kohta võtta 5 g pärmi ja 1 sl mett. Mahlale lisada lahustatud pärm ja mesi. Valada pudelitesse. Igasse pudelisse võib panna ka mõne rosina. Pudelid sulgeda ja hoida jahedas kohas. Tarvitamiskõlblik on jook juba mõne päeva pärast. Kui jook liialt kauaks keldrisse seisma jääb, võivad pudelid korke pealt lüües väga kõva pauku teha.

Allikas: Targu Talita, Maaleht