Uus sporditraumatoloogia keskus kiirendab arsti juurde pääsemist


Uus sporditraumatoloogia keskus kiirendab arsti juurde pääsemist
Ajakirja Jooksja aprill 2014 rsikaas

Mullu avati Tartu Ülikooli Kliinikumis uus sporditraumatoloogia keskus. Eesti spordimeditsiini klastri SportEST projektijuht Gerly Kedelauk uuris aprilli Jooksjas seal tegutsevalt ortopeedilt dr Leho Ripsilt, kuidas keskus parandabsporditraumade raviolukorda Eestis.

Dr Leho Rips, alustame põhitõdedest, mis on sporditraumatoloogi, spordiarsti ja ortopeedi vahe? Millisel juhul, kelle poole peaks sportlane pöörduma?
Spordiarstid viivad üldjuhul läbi kehalist töövõimeuuringuid (rahvakeeli koormusteste), aitavad treening- ja toitumiskavade koostamisel, suunavad vajadusel ortopeedi, kardioloogi vm edasi.
Sporditraumatoloogi ja ortopeedi vahel suurt vahet polegi. Meie, ortopeedid tegeleme liigese ja skeletilihassüsteemi haiguste ja vigastuste  raviga, st oleme luu ja liigese arstid. Sporditraumatoloogia erineb nüüd niipalju, et t rohkem keskendume spordist tulenevate vigastuste ravile. Samas sporditraumatoloogia algtõed kuuluvad ortopeedi põhiteadmiste hulka, ehk tegemist on eriala sisese kitsama spetsialiseerumisega.

Millised on enamlevinud vigastused, mille puhul pöördutakse sporditraumatoloogiaga tegeleva spetsialisti poole?
Spordivigastused üldiselt jagatakse kaheks:
1. Ägedad vigastused - tekivad kokkupõrkel kaassportlase või sportimisvahendiga, vale liigutuse, hüppe või tõuke tagajärjel. Nendeks on: luumurrud, põrutused, lihaste, kõõluste või sidemete osalised või täielikud rebendid ning mitmed muud kahjustused, mis ilmevad koheselt trauma järgselt.
2. Ülekoormusvigastused (krooniline vigastus) - tekivad varasematest ravimata vigastustest või korduvast liigsest ülekoormusest. Neid on enamasti võimalik ära hoida, sest sportides on tehtud midagi valesti. Enamik vigastusi, mille kaebused kestavad üle 4-8 nädala on sageli kroonilised vigastused või on kõrgendatud oht muutuda kroonilisteks.

Seotud lood:

Sportlastel esinevad vigastused on üldjuhul samasugused kui tavapärased vigastused. Samuti soovib sportlane võrreldes tavapatsiendiga palju täpsemat infot. On väga oluline miks täpselt vigastus tekkis ning kui pikk on eeldatav paranemisaeg. Viimasest sõltub tema jätkuv hooaeg, mõnedel juhtudel kogu edasine spordi- ja elukarjäär. Sportlastega töö on selles mõttes huvitavam, et isiklik motivatsioon paranemisele on kõrge.

Milline on üks tavapärane patsiendi protseduur, kes pöördub sporditraumatoloogi juurde?
Sporditraumatoloogias jaotatakse ravi laias laastus kaheks:
1) konservatiivne ravi ‒ erinevad ravimid, süsteravi, geelid ja füsioteraapia
2) kirurgia ‒ kui on vajadus kirurgiale, selgitatakse patsiendile antud ravi vajadus, tõenäolsus paranemisele, paranemise pikkus, prognoos tulevikuks. Kirurgilisele ravile eelneb ja järgneb praktiliselt alati füsioteraapia ehk üks konservatiivse ravi metoodikatest.

Kas ja mille poolest erineb Kliinikumis avatud osakond teistest klastri partneritest, kes ka spordivigastustega tegelevad (Tartus Medex, Tallinnas Spordimeditsiini SA ja Ortopeedia Arstid)?
Oluline erinevus Sporditraumatoloogia keskuse füsioteraapia ja taastusravi korraldus. Meil on tugev Spordimeditsiini ja Taastusravikliiniku toetus, mis võimaldab efektiivset taastusravi ka vähekindlustatud patsientidele.

Täispikka artiklit saab lugeda aprill 2014 ajakirjast Jooksja.

Autor: Gerly Kedelauk