Osa vigastusi kujuneb aja jooksul. Esialgu tuntakse näiteks kerget põlvevalu, kuid see kaob mõne päeva pärast ja ununeb. Kuni valu tuleb tagasi ja tihti mitte samas kohas ja palju tugevamini kui enne. Üldjuhul ei osata kahte probleemi omavahel seostada. Sellist valu põhjustab üldjuhul pisitrauma, mida tekitab kehaosale pikema aja jooksul pidevalt langev koormus. Sageli saab valu alguse liigutuste valest biomehaanikast. Väikseid valesid liigutusi ei panda algul tähele, sest need ei muuda üldist sooritust halvemaks. Liigutusi ei võimalda teha korrektselt näiteks eelmisest treeningust jäigad lihased. Kui sellises seisundis liiga palju harjutada, kujuneb harjumus teha valesid liigutusi, mis väsitab keha veel enam ja suurendab vigastuseohtu. 
Kehalised vigastused võivad olla laialt võetuna kas strukturaalsed ehk ehituslikud või funktsionaalsed ehk talitluslikud.

Lihaste tasakaalustamatus
Funktsionaalsed ehk talitluslikud muutused tekivad üldjuhul lihaste nõrkusest ja/või tasakaalustamatusest. Nendest vigastustest saab vabaneda manuaal- ja taastusravi abil ning füsioterapeudi koostatud harjutuskavasid täites. Lihaste tasakaal võib häiruda kas treeningtingimustega kohanemise või düsfunktsiooni (näiteks vigastuse tõttu häirub keha biomehaanika) tagajärjel. Inimesel, kes jookseb spordihallis palju ja järjepidevalt samas suunas, tekib kaldkurvi läbimise mõjul muudatus hüppeliigest sisse- ja väljapoole pööravates lihastes.
Optimaalses kehaasendis on eri kehaosad tasakaalus, mis kaitseb vigastuste või väärarengu eest.

Kehaasendi hindamine
Rühihäiretest või korduvatest liigutustest tekkivaid vigastusi saab ennetada, kui lasta kaaslastel vaadata enda ja ise vaadata kaaslase kehaasendit. Alustame seisva inimese kehaasendi hindamisest ehk passiivsest vaatlusest. Hindamise mõõdupuu on ideaalne kehahoiak, mille aluseks on Kendalli gravitatsiooni joon. Kendalli gravitatsiooni joon tähendab tasakaalujoont, mis jagab inimese keha küljelt vaadates pikuti pooleks nii, et
keha on parimas tasakaalus. See joon läbib keha külgmise peksi eest (natuke eespool põlve keskjoont) ja puusaliigese pöörel ning suundub edasi üle nimmelülide, õlaliigese ja kõrvalesta.
Eristatakse nelja kehaasendi kõrvalekallet, aga tihti on need omavahel seotud ja neil on eri nimetused.

Lordoos ehk nõgusselgsus
Nõgusselgsus võib tekkida tantsijatel ja noortel võimlejatel, kes peavad seda asendit sageli hoidma.
Klassikalise nõgusselgsuse puhul jääb puusa pöörel (luu, mida tunnete umbes kämbla jagu vaagna servast allpool) Kendalli gravitatsiooni joone ehk tasakaalujoonega samale sirgele, aga vaagna eesmine serv vajub häbemeluuga võrreldes ette- ja allapoole. Sellise kehaasendi põhjustab üldjuhul kõhulihaste (nii kõhu sirg- kui ka põikilihased) ja tuharalihaste pikene-mine ning nad on alatoonuses.

Loo täispikkuses ja harjutusi nõguselgsuse raviks leiate ajakirja Jooksja veebruarikuu numbrist.