Millised on krossisõitjate sagedasemad tervisehädad? Teades neid, kas on võimalik neid algaja krossisõitja puhul tulevikus vältida? On selleks mingeid harjutusi ning mida peaks silmas pidama?

Kõige levinumad vigastused motokrossis on seotud mehhaaniliste traumadega
(nt kukkumised, kokkupõrked). Sagedamini esineb põlvetraumasid (meniskite ja ristatisidemete vigastused, mis võivad olla kombineeritud alajäseme murdudega), õla piirkonna traumad (õlaliigese nihestus, rotaatormanseti rebend, rangluu-abaluu liiduse nihestus, rangluu murd) ja käetraumasid, (nt kodarluu "tüüpilise koha" murrud ja lodiluu murd).
Krossiratturite ülekoormusvigastused on tingitud mootorratta seljas istumisega seotud sundasendite, vibratsiooni ja korduvate põrutuste koosmõjust. Kirjeldatud traumade ennetamise peamiseks võimaluseks on mitmekülgne kehaline ettevalmistus, mis hõlmab endas vastupidavuse, jõu- ja koordinatsiooni treenimist ning kvaliteetsete tugivahendite (toetavad ortoosid ja sidemed) ja kaitsevahendite (kiiver, kaitsmed jne) kasutamist.


Kas lapse puhul võib olla ka mõni kehaline iseärasus või trauma, mis välistaks krossisõidu?

Kindlasti on motokrossiga tegelemise vastunäidustuseks haigusseisundid, mis võivad suurendada krossiratturi enda terviseriske, nt raske nägemispuue, kaasasündinud deformeerivad lülisamba haigused, südame rütmihäired. Soovitav on tõsisemate tervisehädade korral enne krossiratta selga istumist konsulteerida arstiga.
Samuti tuleks jälgida, et enne mootorratta selga istumist oleksid varasemad traumad korralikult välja ravitud. Liigne kiirustamine treeningutele võib põhjustada oluliselt pikema paranemise perioodi ja suurendab võimalust tõsiste tüsistuste tekkeks. Motokrossi harrastamiseks ja õigete sõiduvõtete-tehnika omandamiseks on nõutavad teataval tasemel kehalised võimed. Suuremad riskid kaasnevad nt ülekaalulisuse korral, kus kokkupõrgete, kukkumiste, põrutuste korral mõjuvad oluliselt suuremad jõud.

Küsimustele vastas dr Mihkel Mardna