Füsioteraapia - mitte ainult vigastustest taastumiseks

 (2)
Füsioteraapia - mitte ainult vigastustest taastumiseks
Füsioteraapia Kliiniku füsioterapeut Katre Lust-Mardna

Mööda on saamas ajad, kus füsioterapeudi ametit seostati pelgalt massaažiteenuse või füüsikalise ravi osutamisega. Aina suurem osa inimesi leiab tee füsioterapeudi juurde.

Aprilli ajakirjas Sport tutvustab Katre Lust-Mardna (Füsioteraapia Kliinik) füsioteraapia olemust ja kes ning miks pöörduda füsioterapeudi poole.

Definitsiooni järgi on füsioterapeut tervishoiu tippspetsialist taastusravi valdkonnas. Tema ülesanne on säilitada või taastada häirunud liikumis- ja tegevusvõimet ning selle kaudu aidata inimene tagasi oma igapäevasesse elu- ja töökeskkonda, sh spordirajale ja treeningkeskkonda. Selle kõige saavutamiseks on füsioterapeudi arsenalis kehalised harjutused, asendravi, erinevad manuaalterapeutilised võtted, füüsikalise ravi meetodid (laserravi, ultraheliravi, elektri lööklaine teraapia, magnetravi jne), tänapäeval populaarsust koguv kinesioteipimine jms. Füsioterapeudi ülesanne on ka abivahendite kohandamine, mille hulka võivad kuuluda nii lihtsamad ortoosid ja tugisukad sportimiseks kui ka abivahendid kodukeskkonnas paremini hakkama saamiseks. 

Füsioterapeudi nõuanded võivad abiks olla igas vanuses inimestele. Suures haiglas töötades ja roteerudes võib füsioterapeudi patsiendiks olla lapseootel naine, enneaegne imik, valuliku kaelaga kontoritöötaja, agar tervisesportlane või hooldusravikliinikus viibiv energiline 92-aastane daam.

Seotud lood:

Populaarne eriala

Füsioterapeudid on nõutud haiglates, taastusravikeskustes, spordiklubides, lasteaedades ja koolides, vanade- ja hooldekodudes, puuetega inimeste rehabilitatsioonikeskustes, erapraksistes, abivahendite- ja ortoosikeskustes, spaades ja arvukates tervisega seonduvates asutustes. Eesrindlikumates suurettevõtetes aitab inimeste ergonoomikal ja skeletilihassüsteemil silma peal hoida tööfüsioterapeut. Füsioterapeudil on enamasti oma patsiendi jaoks rohkem aega kui arstil.

Millal pöörduda?

Kui ägedamate sporditraumadega peaks esmalt pöörduma ortopeedi vastuvõtule, siis erinevate aeglaselt tekkinud skeletilihassüsteemi ülekoormussündroomide korral võiks esimese visiidi teha füsioterapeudi juurde. Nende alla kuuluvad näiteks kroonilised valud lülisamba kaela- ja nimmeosas, pikema perioodi jooksul väljakujunenud valulikkus õla-, põlve- ja puusaliigestes, samuti hüppeliigestes. Patsiendid on oodatud ka preoperatiivselt ehk enne operatsioone - taastumisele aitab kaasa, kui õppida karkudega liikumine ja põhilised harjutused selgeks veel enne lõikuslauale minekut. Iga kontoritöötaja võiks veeta tunnikese füsioterapeudi kabinetis, et kuulda natukene selle kohta, kuidas kontorielu ja pidevat istumist kehale vähem koormavaks muuta.

Füsioteraapiateenust osutavatel erapraksistel ei pruugi olla lepingut haigekassaga ja teenus võib olla tasuline, kuid järjekorrad on lühemad kui eriarstide juurde ja skeletilihassüsteemi ravi saab kiiremini alata. Tasulise füsioteraapiateenuse eelis on sageli ka see, et jääb ära visiit perearsti juurde, kes suunab patsiendi ortopeedi või reumatoloogi juurde, kes omakorda suunab patsiendi taastusarsti juurde ja pärast neid visiite tuleb hakata eraldi füsioterapeudi vastuvõttu ootama.

Vigastuste ennetamine

Tänapäeval räägitakse aina enam vigastuste ennetamisest. Füsioterapeudi juurde tasub aktiivsel ja sportlikul inimesel kindlasti ka ennetavalt tulla. Koostöös füsioterapeudiga võiks läbi vaadata need lihasgrupid, mille tugevdamine ei ole esmatähtis treeningutel ja mis ei mängi suurt rolli võistlussituatsioonis, kuid mis on olulised selleks, et olla terve ja et poleks kohti, mis valutavad. Eriti oluliseks võib seda aspekti pidada veel areneva füüsisega noorsportlaste puhul, keda satub ülekoormusprobleemidega füsioterapeudi vastuvõtule aina enam.

Füsioterapeut viib pärast anamneesi koostamist läbi füsioterapeutilise hindamise, mille käigus hindab näiteks patsiendi rühti, liigeste liikuvust, lihaste jõudlust ja elastsust, valu ja turse näitajaid. Objektiivne hindamine on diagnoosini jõudmise kõrval oluline ka selleks, et hiljem ravi tõhusust hinnata. Patsiendile pannakse füsioterapeutiline diagnoos ja koostatakse füsioterapeutilise sekkumise kava, mis sisaldab enamasti individuaalselt määratud terapeutilisi harjutusi, manuaalterapeutilisi võtteid, vahel ka teipimist jmt.

Füsioterapeudi juurde tasub pöörduda esimesel võimalusel pärast traumat kui ka aeglaselt tekkinud ülekoormusprobleemiga. 

Ajakirja Sport aprilli numbrist leiab näiteid mida teha kannakõõluse rebendi, põlve või alaselja valu puhul. Aprilli ajakiri on veel poelettidel 5.maini.