Diabeedi ehk suhkurtõve olemus

Tegemist on ainevahetushäirega, mille korral kõhunääre toodab liiga vähe insuliini. Kui aga kõhunääre ehk toodabki seda piisavalt, siis diabeedi korral ei toimi insuliin kudedes nii, nagu peaks.
Seedimise käigus lõhustatakse toit kõige väiksemateks molekulideks, liitsüsivesikud aga muutuvad glükoosiks, mis on rakkude peamiseks energiaallikaks. Insuliin ongi vajalik just glükoosi pääsemiseks rakkudesse. Kui seda liiga vähe on, koguneb glükoos verre, kuna ei pääse rakkudesse. Koos sellega suureneb triglütseriidide ja vahel ka kusihappe kogus veres ning tõuseb kolesteroolitase ja vererõhk. Kõik see põhjustab vähehaaval suhkruhaiguse komplikatsioone: veresoonte, silmade, neerude, jalgade ja naha kahjustusi ning neuropaatiat.

Suhkruhaiguse levinumateks sümptomiteks on suurenenud janu, sage urineerimine, kehakaalu muutused, silmanägemise halvenemine ning pidev väsimus. Samas varjatud või kergete vormide korral võivad haiguse tunnused puududa, kuid haigus võib olla olemas ja vajada ravi.

Suhkrutaset veres on endal lihne kontrollida glükomeetri abil (Eestis enim-müüdud glükomeeterid on Accu-Chek Performa ja Active, uurida lähimast apteegist või edasimüüjalt Surgitechilt). Mitmetes apteekides ja paljudel spordiüritustel on võimalik end ka ühekordselt testida.

Diabeeti jaotada kahte põhilisse gruppi 
Enim levinud on 1. ja 2. tüübi diabeet ja vähemlevinud gestatsioonidiabeet ning teised suhkrutõve tüübid (pakreatogenne diabeet, steroiddiabeet, MODY, jt).
Esimese tüübi diabeet tekib sageli noorte alla 35 aastastel inimestel. Täiskasvanueas diagnoositud suhkruhaigetest põeb 1. tüübi diabeeti 10-15%.
1.tüübi suhkrutõbi algab äkki ja on autoimmuunse geneesiga ning ennetada seda paraku ei saa. Avaldub, kui 90% insuliini tootvatest β-rakkudest on hävinenud. Seda kroonilist haigust ilmestab insuliini puudumine või selle vähesus.
Insuliin on meile elutähtis hormoon, mida toodetakse pankrease β rakkudes ja mis on vajalik toitainete omastamiseks. Selle hormooni puuduses tõuseb veresuhkur väga kõrgele ja inimene võib surra. Elutähtsaks ja ainukeseks raviks on insuliini manustamine (süstimise teel).
Teise tüübi diabeeti haigestuvad rohkem vanemad ja ülekaalulised inimesed.
2.tüüpi suhkrutõve põhjuseks arvatakse olevat geneetiliselt determineeritud insuliini sekretsiooni defekt ja häiritud insuliintundlikus. See tähendab, et äsja haigestunutel 2. tüübi suhkruhaigetel võib insuliini olla organismis normaalsel tasemel või isegi üle normi, kuid insuliini tundlikkus on langenud, ning selle tõttu veresuhkrud tõusevad. Haiguse progresseerudes insuliini hulk väheneb ning siis tuleb normoglükeemia saavutamiseks hakata süstima insuliini.
Tavaliselt alustatakse ravi insuliini tundlikkust tõstvate tablettidega, millele lisatakse aja möödudes insuliini sekretsiooni parandavaid tablette. Mõnikord, kui haigus avastatakse hiljem, alustatakse ravi insuliiniga.
2 tüübi diabeedi tekkes on keskkonna teguritel suur roll: vähene füüsiline koormus, ebatervislik toit, rasvumine. 2.tüüpi suhkruhaigust saab ennetada või aastateks edasi lükata, selleks on vaja muuta toitumisharjumusi ja elustiili.

Milleks on kasulik füüsiline aktiivsus?
Vähendab vastupidavust insuliinile Parandab glükeemiat Vähendab südame ja veresoonte kahjustuste tekkimise riski Tugevdab südant, lihaseid ja luustikku Parandab ainevahetust Kaitseb kaalu suurenemise eest Parandab vastupidavust stressile Vähendab vererõhku Suurendab „hea" ja vähendab „halva" kolesterooli hulka veres Parandab vereringet

Kui kaua peab liikuma/sporti tegema?
On kindlaks tehtud, et tervisele mõjub hästi 150 minutit liikumist nädalas. Seega võib liikuda või sporti teha viiel päeval 30 minutit korraga või kolmel päeval 50 minutit korraga.

Missugune füüsiline koormus sobib diabeetikule kõige paremini?
Soovitavalt hõlmab füüsiline aktiivsus nelja erinevat liiki liikumist: igapäevane kõndimine, trepist käimine, majapidamistööd; aeroobsed harjutused: kiire kõndimine, jooksmine, tants, ujumine, jalgrattasõit; jõuharjutused: lihaseid tugevdavad harjutused, nt hantlite tõstmine; neid harjutusi tuleks teha 2-3 korda nädalas; venitusharjutused: neid harjutusi soovitatakse teha 5-10 minutit enne või pärast muud füüsilist koormust.

Millest alustada?
Diabeetikul nii nagu enamustel inimesel on sportimisega raske algust teha, kui niisugust harjumust veel ei ole. Ärge unustage, et sportlikku eluviisi harrastama hakates tajute kiiresti enesetunde paranemist ja soovite liikumist jätkata! Mõelge sellele, missugune liikumis- või spordiala Teile meeldiks, ning alustage sellest. Suurendage koormust vähehaaval, mitte üle 10% nädalas. Kui lihased valutavad ning tunnete väsimust või koguni kurnatust, tähendab see, et koormus on Teile liiga suur. Oluline on füüsilise aktiivsuse ja puhkuse tasakaal.

Tähelepanu! Kui diabeedi komplikatsioonina on tekkinud proliferatiivne retinopaatia, konsulteerige arstiga, missugune liikumine Teile sobida võiks.

Tähelepanu kui sport ja võistlused viivad pikemalt kodust eemale
Diabeetikul on sellistel juhtudel oluline teha selgeks, missugused teed või marsuut ees ootab, milline kliima, millised ja kus on toitumisvõimalused. Teadmine, missugune on soovitav glükoositase veres, on nagu sihtkoht, kuhu jõuda tahame. Oluline on glükoositaset kontrollida glükomeetri abil ning aidata glükoositaset kontrollida toitumise, füüsilise aktiivsuse ning ka ravimite abil, kui neid vajatakse.
Vahel tuleb reisil ette ootamatuid takistusi, näiteks ära eksimine. Ka diabeedi kontrollimisel võib ette tulla takistusi, mis meid eesmärgist - vere normaalsest glükoositasemest - kaugemale juhivad. Nendeks eelnevalt valmis olles ärge unustage, et ka väikesed sammud lähendavad meid eesmärgile.