Arsti ülestunnistus: doktorid valetavad tihti iseendale ja patsientidele
Doktor Sandeep Jahuar, kes töötab New Yorkis asuva Long Islandi juudi meditsiinilise keskuse kardioloogina, teab valetamisest nii mõndagi. New York Timesi artiklis avaldas ta põhjused, miks enesele ja patsiendile antud valed on teinekord vältimatud arstide igapäevaelus.
"Kunagi hoolitsesin ma noorema naise eest, kes ütles mulle, et ta põdes haruldast verehaigust, mis põhjustas klompide avaldumist ta südames ja kopsudes. Ta oli läbi teinud mitu operatsiooni, millest andsid märku arvukad armid ta seljal ja kõhul. Ent kui me helistasime ta vanaemale lisainformatsiooni saamiseks, tuli välja, et ta tütretütar oli täiesti terve, vähemalt füüsiliselt. Ta põdes hoopis Münchhauseni sündroomi, mis on psüühhiline haigus, kus patsiendid mõtlevad meelega välja sümptomeid, sest neil on vajadus näida haigena või vigastatuna. Nad kannatavad ära piinatekitavad testid ja protseduurid enda vale nimel," ütles Jahuar.
Ka arstid teevad vigu. Tihti tellivad nad ebavajalikke teste, et suurendada enda sissetulekut. Mõnikord nad väidavad, et nende ravimeetoditel on rohkem mõju kui teistel, ehkki tõsiseltvõetavad argumendid puuduvad või on napid.
Jahuar pole erand. Mitu aastat tagasi oli tema patsiendiks üks vanem naine, kelle südameklapp ei töötanud. See põhjustas järjepidevalt südamerikkeid. 88-aastane proua oli Jahuari üks lemmikpatsiente, kes nägi hoolimata enda haprast tervisest välja hea ja kes helistas arstile pidevalt. Enamasti andis ta Jahuarile teada enda tervisest, kuid vahel võttis ta ühendust lihtsalt sellepärast, et rääkida eimillestki.
Jahuar oli šokeeritud, kui kuulis ühel päeval, et too naine oli viidud intensiivravi osakonda. Mitu organit olid äärmiselt halvas seisukorras. Neerud enam põhimõtteliselt ei funktsioneerinud. Ta keha ei suutnud tekitada uriini. Jahuar soovitas dialüüsi (vere puhastamine jääkainetest - toim), kuid tema kolleeg, kes töötas intensiivravis, ei nõustunud Jahuari soovitusega.
Kaks päeva hiljem viis Jahuar erandkorras enda patsiendi kardioloogse intensiivravi osakonda, et ise vanema naise eest hoolitseda. Patsiendi seisund aga aina halvenes. Arst teadis sügaval sisimas, et naise päevad elavate hulgas on loetud, kuid Jahuar keeldus alla andmast. Ta katsetas erinevaid meetodeid ja kontrollis mitu korda vere seisundit. Mõned päevad hiljem naine suri, 89-aastaselt.
Kardioloogiaarst analüüsis olukorra hiljem läbi. Ta teadvustas endale, et naise surm oli tema tervist arvesse võttes vältimatu, kuid ometi oli ta püüdnud teda päästa. Miks? Jahuar tunnistas artiklis, et ta kartis põrumist ja häbitunnet. Viimasel kahel päeval ei olnud too naine enam ta jaoks inimene, vaid mõistatuslik eksperiment, mida arst proovis meeleheidlikult lahendada.
Sellistest olukordadest eriti ei räägita, kuid nad eksisteerivad igapäevaselt, üle maailma. Kannatajaks on üldjuhul patsient.
