SPORTLASELT HARRASTAJALE: Rivo Vesik: liikumine aitab leida uusi sõpru ja vanaduses on mitmekesi põnevam diivanil tiksuda

 (3)
SPORTLASELT HARRASTAJALE: Rivo Vesik: liikumine aitab leida uusi sõpru ja vanaduses on mitmekesi põnevam diivanil tiksuda
Rivo Vesik koos tütar RonjagaFoto: erakogu

Rivo Vesik on põnev isiksus, mõnus teekaaslane, Eesti üks paremaid võrkpallureid. Liikumisaasta puhul oli ta nõus pajatama oma lugu ning enda teekonda harrastajatega jagama. Rivo mängis kuus aastat rannavõrkpalli tuntud vollemehe Kristjan Kaisiga, koos jõudsid nad 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängudele. 2007. aastal olid nad võidukad Zagrebi maailmakarika etapil. Euroopa sarjas on neil ette näidata kaks hõbedat ja kaks pronksi. Alates aastast 2012 teeb Rivo Vesik koostööd Kristo Kolloga ning koos sihivad nad Rio olümpiat. Rivo on abielus Kerttuga ja nende peres kasvab tütar Ronja, kes on isa ja ema suur silmarõõm ja elurõõmu allikas.

Oled pea 2-meetrine vägilane, kellele võrkpall kui spordiala suurpäraselt sobib. Mis oleks võinud olla Su teine valik, millega oleksid võinud ajalugu teha?

„Vägilane“ on minu kohta ehk palju öeldud, teine valik ehk olekski olnud minu jaoks korvpall või jalgpall. Vabandan siinkohal rulluisutajate, sõudjate, jooksjate, ratturite jne ees, aga sellised alad on minu jaoks natuke igavad, ehk olen siis nii püsimatu vend, et kogu aeg peab olema midagi uut mängus. 

Rulluisutajad näiteks kiidavad sageli vabadusetunnet ja kiirust, mida spordiala neile pakub. Mida võrkpall Sulle annab?

 Võrkpall pakub minule just seda põnevust ja vaheldusrikast sportimise võimalust. Võib olla ka palju rutiini ja samas võib olla iga moment erinev. Põnev on.

Seotud lood:

Kust ammutad seda väge ja jõudu, mida endas kannad? Oled viikingite verd?

Hea küsimus. Viiking ikka: juured ju Kihnust. Ammutan jõudu ka ajast koos lapsega ja kuna naine teeb kodus kõik asjad ära, siis jääb ka sealt palju jõudu üle.

Mis on võistlustel Su salarelv?

Salarelva kui sellist ei ole, enamik rannavõrkpallureid on väljakul väga, väga suured isiksused ja väga enesekindlad.

Kas maailmas on inimene, kes Sind tõepoolest üdini tunneb?
Mina ise tunnen vist?

Mida on edasijõudnud harrastajatel Sinu sportlaseteest õppida?

Edasijõudnud harrastajad võiksid mõelda sellele, kas astuda veel samm edasi ja proovida kätt proffidega või jääda oma liistude juurde. Kas olla parim külas või kümnes maailmas, on hea küsimus.

Kas Sul on sõnum ka algajatele?

Sõnum algajatele oleks see, et asi peab olema fun. Muidu kaotab see asi mõtte. Ja ärge treenimisega lolliks minge. 

Kuidas taastud rasketest treeningutest?

Raskest treeningust taastun aktiivselt puhates ehk siis käin jalutamas või natukene liigutan ennast jõusaalis ja teen pikema venitus ja painutuste programmi. Tänapäeval on ka olemas spetsiaalsed taastumisvahendid, mis aitavad kiirendada seda protsessi natukene. Minule meeldivad väga SIS Rego sarja asjad. Pean olema aus: on ka selliseid päevi, kus lihtsalt ei tee midagi - puhkan 100 protsenti.

Palun kirjelda professionaalse võrkpalluri elu aasta ja treeningperioodide lõikes. Milline näeb välja üks tavaline nädal Su elus?

Nädal võistlusväliselt on selline: esmaspäeva õhtul jõusaal, teisipäeval hommikul jõusaal õhtul pall, kolmapäeval hommikul jõud, õhtul pall, neljapäev kaks palli, reedel sama, laupäeval ka sama ja pühapäeva hommikul katsun ka väikese trenni teha. Treeningud siis umbes jõusaalis 1,5 h ja pallitrenn 2 tundi.

Võistlusperioodil on nii: esmaspäeval jõud ja pall, teisipäeval lendame ära ja proovime õhtul teha trenni võistluspaigas, kolmapäeval algab turniir ja siis oleneb, kuidas läheb: kas koju reedel, laupäeval või pühapäeval.Turniiridel on kaks kuni kolm mängu päevas.

Aastaga on lood nii, et siis, kui teised puhkavad, on minul kibekiire aeg. Ehk siis suvel alustan 6 - või 7- kuulist ettevalmistust, millele järgneb 4 kuud turniire. Selline oleks lühikokkuvõte aastast.

Kui oluline on Sinu ala puhul lihashooldus? Mida ise selle nimel teed?

Lihas peab taastuma korralikult, et ei tekiks traumasid ja peaks kauem vastu. Mina teen vahel vähe pikemaid venitusi ja oma kehakaaluga harjutusi teen ka palju. Lisaks natuke külma ja kuuma teraapiat.

Mida soovitad inimestele, kel on kalduvus olla liiga tubli ja üle treenida?

Võtke rahulikult asja, tulemus pole oluline, oluline on hea enesetunne ja rõõmus meel.

Mida soovitad neile, kes juba aastaid ei suuda diivanilt tõusta?

Ei diivan kao kuhugi, seal saab ka vanaduses lesida. Tervis aga kaob. Sport ja liikumine aitavad tavaliselt leida ka palju uusi sõpru ja vanaduses on ju mitmekesi hoopis põnevam diivanil tiksuda.

Oled õnnelik inimene, kes on leidnud tõepoolest oma unistuste naise Kerttu, teil on romantiline lugu, millest võiks teha filmi. Olete jõudnud õnnelikult abielusadamasse ja peres kasvab tütar. Kuid paraku on paljud inimesi pidevas otsimises ja justkui näljas, justkui mõeldes, et kuskil on midagi paremat, kirkamat, täiuslikumat. 

Mul on äge naine ja äge tütar Ronja. Filmi tegemisest siiski hoiduks veel, vaja lisamaterjali koguda, luua, elada. Minu arvamus on see, et eks toredaid inimesi on palju ja vahel ongi elu maru ebaõiglane, aga tavaliselt on see nii, et kes kogu aeg otsib, see jääb ilma. See, kuidas leitud õnne Kerttuga hoida, ongi ehk kogu selle asja „point“. Aga „mäng“ on läbi siis, kui „kohtunik“ vilistab mängu lõppenuks ja kuni selle hetkeni on kõik veel võimalik. Elu on põnev, sest iial ei tea, mida toob järgmine minut.


Kerttu, Rivo on öelnud, et Sina teed kõik kodused tööd ära ja oled maailma kõige kaunim, säravam ja ühtlasi ka kõige tublim naine. Kas tõesti kannad kogu koduse majapidamise eest üksi hoolt? Kuidas näed Sina ideaalses suhtes meeste ja naiste rolle?

Kerttu: Mees teab, mis mees räägib. Eks Rivo ameti tõttu oleme Ronjaga väga tihti kahekesi ning seetõttu majapidamise korraldamine minu vastutusel. Tunnistan ausalt, et mulle see hetkel sobib, sest ainult sel moel oman täit ülevaadet, kus midagi logiseb või kus kõik sujub tõrgeteta. Rivo aitab siis, kui tõesti vaja.
Suhet professionaalse sportlasega soovitan tugevatele ja iseseisvatele naistele. Sellist suhet on kõige lihtsam hoida sel moel, et ka naisel on omad rohked tegemised-toimetused, et mehe äraolekul ei tekiks liiga suurt ja kõikehõlmavat üksinduse ja üksilduse tunnet – et ei tekiks süüdistusi või kõrvalsuhteid.
Tõusud ja mõõnad eksisteerivad ka ideaalses maailmas, aga meeste-naiste tasandil võiks rollide jagunemine toimuda vastavalt vajadusele, loomulikult on olulisteks märksõnadeks siinkohal „märkamine“ ja „hoolimine“. Oleks ju tore, kui alati ei peaks ütlema ja paluma, et midagi kodus tehtud saaks.

On uskumus, et iga vägeva mehe taga on toetav naine. Rivo, kas Sina usud sellesse ütlusesse? Kui tähtis on Sulle spordis naise ja pere toetus?

Ma pigem ütleksin, et iga toetava naise ees on vägev mees. Pere toetus on muidugi väga tähtis, sest kui oled kellegagi abielus või lähisuhtes, siis loodad ikka ju, et teine inimene toetab sind sinu ettevõtmistes. 

Kerttu, milliseid nõuandeid annaksid naistele, kel on liit tippsportlasega?

Liit tippsportlasega ei saa kesta ilma perepoolse täieliku ja vahel tingimusteta toetuseta. Rivo tegi meie suhte alguspäevil väga otsesõnu selgeks, et tema puhul ei hakka dilemma „vali, kas mina või võrkpall“ kunagi toimima ja ma ei ole seda veendumust ka kunagi vaidlustanud. Seda oskaksingi ainsana soovitada neile naistele, kes sportlasega koos elama alles hakkavad või soovivad hakata. Need, kes tippsportlasega juba mõnda aega koos on elanud, ei vaja ilmselt lisanõuandeid.
Ja nagu ennist mainitud, naise enda sõltumatus ja pealehakkamine on samuti väga oluline – oma tööd, hobid, trennid, sõbrannad jne. Julgen arvata, et neile naistele, kes oma mehelt 24/7 jagamatut tähelepanu nõuavad, saab suhe tippsportlasega olema päris paras väljakutse, aga kindlasti mitte võimatu.

Kerttu, mis on Sinu jaoks liikumine, kui palju ennast ise liigutad?

Liikumine tähendab minu jaoks peaasjalikult tervet ja vastupidavat keha ning tasakaalustatud vaimu, kuid tervise ja spordiga äärmustesse langemine ei ole minu vanuses enam mõistlik. Enne lapse sündi tähendas “aeg endale” minu jaoks enamasti aega jõusaalis või sportrattaga sõitu terviseradadel. Harvem olin sõpradega väljas või kodus televiisori või raamatu seltsis. Kehakultus kammitses mind ka veel 20. eluaastate lõpus päris kõvasti.

Peale Ronja sündi satun spordiklubisse vaid oma uue lemmiktrenni hot yoga ja vana lemmiktreeneri Silja Silleri tõttu. Terviseradadel käin nüüd pigem jalutamas ja kui on eriliselt kaunis ilm, naudin pikemat sõitu oma uue, kingituseks saadud cruiser-jalgrattaga.

Kui palju pöörad tähelepanu toitumisele?

Rivo: See on nüüd küll kehva küsimus minule. Rannavõrkpallis kulutad nii palju energiat ja kaloreid, et võid süüa, mida soovid. Mina söön kõike ja erilist tähelepanu toitumisele ei pööra. Komme, liha, kapsast, kartuleid jne - kõik läheb.

Kerttu: Kodus sööme kõike, alates pudrust ja lõpetades seapraega. Oleme Rivoga köögis mõlemad omas elemendis ning kui üks on kodust ära, siis teine koos lapsega külmkapi kõrval kindlasti näljast ära ei nõrke. Rivo näiteks on eriti tegija salatite valdkonnas.
Kui last veel ei olnud, andis Rivo mulle enne igat ärasõitu sisse spetsiaalse “õhtusöögitellimuse”, mida ta reisilt naastes süüa soovib – siis sai küll kokaraamatu abil igasuguseid peeneid ja vähempeeneid roogi meisterdatud, praegu lähtun pigem sellest, et toit oleks võimalikult tervislik, ent ka valmiks kiiresti, sest ma ei ole kodune ema.

Menüü puhul pean oluliseks, et toit oleks maitsev ja täidaks kõhu
Ja kui ikka vahel väga isutab, sööme ka pizzat ja hamburgerit ega tunne end selle pärast üleliia süüdi.

Millest Sa unistasid lapsena, millest unistad nüüd?

Rivo: Lapsena oli üks minu suurimaid soove pääseda olümpiale ja see õnnestus 2008. aastal ka teostada. Nagu lapsed ikka, unistasin ka mina paljudest teistest asjadest: Soome nätsu ja krõpsudega tosse tahtsid ju kõik. Soov saada professionalseks sportlaseks oli juba päris noorena hinges. Soov saada just rannavõrkpalluriks tuli hiljem,vanuses 10-17, nähes Pärnu rannas mängimas selliseid mehi nagu Keel–Kreen, Kristjan ja Kaarel (Kaisid), Arak-Niinemägi ja teised. Elasime suviti sõpradega rannas: hommikul kohale ja õhtul koju, siis Facebooki polnud ja seega oli vaja midagi muud teha.
Tänaseks on mõned unistused täitunud, mõned mitte. Uued suuremad ja väiksemad unistused on peas ja hinges keerlemas. Ühe unistuse täitumist on ehk oodata veebruaris. Koostöös Terase spordiklubiga avame Tallinnas rannahalli, kus saab siis harrastada erinevaid spordialasid, mis on seotud liivaga: vollet, rannatennist, footvollet ja palju muud põnevat. Lisaks on seal võimalik korraldada erinevaid üritusi. Rannahalli projektiga seoses on mul hea sõber Tanel Koljal, kes teeb kohutavalt tööd selle nimel, et see asi valmis saaks. Üks suur unistus on hetkel lasteaias. 


Kerttu: Mina olen lapsepõlvest peale olnud suur unistaja ja fantaseerija. Esimesed teadlikud unistused olid päris kindlasti seotud printsessiks saamisega, mistõttu naudin hetkel väga Ronja kõrvalt ka Disney klassikat. Siis soovisin saada arstiks ja siis juristiks.
Elu läks aga teadlikult teisiti ja põhjust kahetsemiseks pole kunagi tekkinud. Olen seda meelt, et inimene võib, saab ja suudab teha millal iganes oma elus kannapöördeid või lihtsalt väikesi vangerdusi, kui tekib paigalseis ja rahulolematus enda või maailmaga – õnneks elame ka ühiskonnas, kus elukestval õppel on positiivne tähendus ning kannapööre karmist ärihaist palveränduriks ei ole utoopia ega tabu.
Hetkel on minu unistused enamjaolt seotud Ronja kasvamisega – loodan, et suudan end talitseda nendel hetkedel, mil tema suurelt unistama hakkab ega suru talle peale minu enda täitumata unistusi.
Teiste, väiksemate unistuste jaoks on mul aga alati aega ning jõudumööda otsin nende täitmiseks ka vahendeid ja võimalusi. 


Rivo, oled öelnud, et oleksid võinud olla ka korvpallur või jalgpallur. Kui aga ema oleks Sind pannud iluuisutamise trenni, kas kujutad end ette professionaalse jäätantsijana, et minna koos Kerttuga olümpiale paaristantsus?

Rivo: Nii suuri uiske ei tehta. Ja kas kujutate ette 210 cm pikkust jäätantsijat (uiskudega koos oleks see enam-vähem minu pikkus) kahekordset axlit virutamas?

Kerttu, kas Sina kujutaksid end ette iluuisutajana, koos Rivoga taliolümpial paaristantsu esitamas?

Kusjuures isegi kujutaksin, ehkki olen üsna kindel, et uisutan ma siiski pisut paremini kui Rivo. Tegelikult on Rivo puhul üks täiesti kummaline fenomen: millistel sportlikel üritustel me ka ei osaleks, suudab ja oskab ta teha kõike ning mitte ainult: ta teeb seda kõike lausa ärritavalt suurepäraselt. Mulle ei mahu siiamaani pähe, kuidas üks inimene saab olla kõikidel aladel nii hea ja osav. Aga olümpiale, või ükskõik millisele suurvõistlusele, läheksin temaga seetõttu, et ta on kriisisituatsioonis alati ülirahulik ja kaine mõtlemisega. Sellise paarilisega võiks isegi Põhja-Koreasse luurele minna, kui ta ainult nii silmatorkavalt pikk ei oleks.

Kuidas soovid liikumise maailmas oma lapsele eeskujuks olla, teda arendada?

Rivo: Lapsele eeskujuks olemine on vist üsna kerge minul, kuna ta on tihti trennides kaasas ja eks ta siis ise ka liigutab ennast ja taob palli. Suunama mina teda väga ei hakka, aga kui ta tahab midagi tõsisemalt teha, siis toetan teda igal juhul ja nii palju kui võimalik.
Kerttu: Parim eeskuju on ilmselt valikuvõimaluste tutvustamine ja nendesse positiivsusega suhtumine ning suurimaks väljakutseks oskus märgata, kuulata ja toetada. Laps peab ise leidma oma lemmikliikumisharrastuse, pürgimine tippsporti ei ole absoluutselt oluline. Sportlike vanemate lapsest võib kasvada ka väga andekas spordikauge inimene, selle tõttu ei saa ju oma lapse peale viltu vaadata. Vanemate eeskujul on võimalik last ka lihtsalt tervisespordi suunas arendada, oluline on end kasvõi natukene liigutada, et keha ja vaim ära ei närbuks.

Mida soovitate Eesti peredele ja lastele liikumisaasta puhul? 

Rivo: Kindlasti võiksid pered rohkem koos seigelda ja käia ratastega sõitmas, jalutamas, et viibida rohkem õues. Meie käime Ronjaga üsna tihti näiteks loomaaias või vabaõhumuuseumis jalutamas. Kerttu on leidnud endale hot jooga ja käib jalutamas ja rattaga sõitmas. Minu soovitus on see, et minge rohkem õue.
Kerttu: Käige rohkem jala. Ronja vanaisa oli sel suvel see, kes juhtis ka meie tähelepanu sellele, et Ronja eelistab minna liikumisel kergema vastupanu teed ehk süles, autos või kärus, mistõttu ta võttis endale oma puhkuse ajal eesmärgiks käia Ronjaga nii palju jalutamas kui võimalik. Sedasama oleme nüüd pere sees ka ise tähelepanelikult jälgimas. Minu soovitus on – minge õue kogu perega – laste, naiste, vanavanemate ja koertega. Mets ja tormlev meri on omaette vaatamisväärsused, selle nautimiseks tuleb vaid valida õige riietus, hea seltskond on ju omast käest võtta. 


Kas ilus hing on oluline?
Rivo: Hea hing on oluline, ilu on subjektiivne.
Kerttu: Headus ja austus on olulisemad kui ilu. 

On Sul mõni unistuste reisipunkt?

Rivo: Unistuste reisipunkt on ehk Jaapan või Korea. Mujal olen käinud.
Kerttu: pingeritta seades ilmselt Uus-Meremaa, Madagaskar ja Dubai, aga Hiina ja Jaapan on samuti põnevad. Taimaal puhkame, kui Rivo töötab hoolega, igal aastal mõned kuud – seal on kõik, mida ühelt puhkuselt tahta võiks: päike, soe ilm, imelised rannad ja veel imelisemad toidud. Lisaks on seal palju sõpru.

Kumb on olulisem: võit või teekond?

Rivo: pigem on olulisem teekond ja võime sellest teekonnast midagi õppida ja kõrva taha panna.Võit on boonus ja sellele pole vaja niipalju mõelda.

Kerttu: Teekond on ikka olulisem. Teekonna jooksul võib ka sihtpunkt muutuda, pole vajadust niiväga sellesse kohe alguses kinni jääda. Hea oleks, kui igale astutud sammule võiks tagasi vaadata õnne ja rahuldustundega – et tee oleks läbitud hea inimesena. Võit on ilmselt oluline pigem spordis, sest seeläbi hinnatakse sinu saavutusi ja ettevalmistust. Ehkki minu meelest võib 10. kohale platseerunud sportlane olla sama suure või suuremagi motivatsiooni ja energiaga kui võitja. Võit elus on aga subjektiivne, igaühe jaoks tähistab see absoluutselt erinevat asja. Hästi, ausalt ja austusega elatud elu võiks olla võit.
Ja huumoriga asjale lähenedes võiks lausa väita, et iga inimene, kes on oma surmapäeva hommikul elus, on võitnud – võitnud elu, mille vääriliseks ta end ise elas.

Mida soovid oma eluteel veel kogeda, saavutada, näha, avastada?

Rivo: Näha sooviksin, et plikatirtsul läheks kõik elus hästi ega ole liialt pettumust ja valu, vaid rohkem õnne ja armastust ja naeru. Eks ma rohkem nagu temale mõtlen selle tuleviku kohalt. Ise sooviks näha, et see rannahall uksed avab ja inimestele vaheldust ja rõõmu pakub. Mina arvan,et ükskõik, mida keegi teeb või mida keegi pakub, olgu see siis pirukas, autopesu, sportimise võimalus või midagi muud, kui see toob inimestele naeratuse näole ja inimene ütleb sinule selle eest aitäh, siis on see suurim ja parim asi, mida saad teistele pakkuda.

Kerttu: Erinevatel andmetel elu kolmekümneselt alles algab, nii et kogeda, saavutada, näha ja avastada on oi kui palju. Meie võimalus on kasvatada oma lapsest hea ja täisväärtuslik inimene. Usun, et sellel teekonnal saab meil olema lademetes igasuguseid uusi elamusi, mida hetkel isegi küsida ei oskaks.

Kuidas hoida oma silmad säravad ja meel rõõmus?

Rivo: Eks tuleb seda elukest positiivselt vaadata ja katsuda leida igast asjast midagi rõõmsat ja positiivset, eks ta raske vahel ole ja vahel läheb vägisi kõik untsu, aga tuleks nii palju kui võimalik naeratada ja asjad tunduvad kergemad. Veel üks soovitus kõigile: tulge oma telefonidest ja arvutitest välja ja suhelege inimestega live`is.

Kerttu: Positiivsus kõiges lihtsustab elamist, ennast peab armastama ja hindama. Inimesed võiksid süstemaatiliselt harjutada ka sallivust, mingil hetkel tuleb see siis juba automaatselt ja jällegi oleks kergem eksisteerida. Iseennast, oma soove ja vajadusi ei tohiks elu virvarris ära unustada, iseenda jaoks tuleb võtta aega, vahel lausa poolvägisi.

Kuidas puhkad ja enda akusid laed?

Rivo: Akusid laen oma plika ja pere seltsis ja sõpradega koos olles. Kihnu tahaks rohkem jõuda, aga kahjuks on suved kiired.

Kerttu: Akude laadimise meetodid sõltuvad meeleolust ja vajadustest – teen seda, millest just sel hetkel puudust tunnen, et kehale-vaimule kõige rohkem tulu tõuseb. Vahel on selleks horisontaalasend diivanil, vahel kokteil sõbrannadega, vahel elulised arutelud ema-isaga või pikem telefonikõne vennale USA-sse, vahel osturetk kaubandusvõrku, vahel rattasõit metsas. Ka suhetest ja lastest tuleb osata vahel puhata ilma neid purustamata ja kahjustamata.

Kas käid väljas vabal ajal tantsimas?
Rivo: Ei käi. Minule on elevant ja ninasarvik ja erinevad dinosaurused jalgade peale astunud, aga laulan nagu noor Linna Iff.

Kuidas hoiad tasakaalu ja väldid läbipõlemist?

Rivo: Eks seda läbipõlemist on tulnud ka ette ja arvan, et see on normaalne ja vahel tuleb alustada uuelt lehelt. Nagu juba ennem mainisin, tuleks katsuda võtta olukordi positiivselt ja õppida nendest ning see aitab ka tasakaalu hoida.

Kerttu: Oskus näha väljakutsetes õppetunde võiks olla iga inimese suursaavutus elus. Nii palju pettumusi ja frustratsiooni oleks olemata. Minu suurimaks toeks rasketel hetkedel on kindlasti minu perekond ja minu sõbrad. Ütleb ju kirjandusklassikagi: “Ükski inimene pole saar....”.

Mis on Sulle ühiskonnas vastukarva?

Rivo: Mind üllatab vahel eestlaste ükskõiksus ja muidugi see virisemine. Ma saan aru, et virisemine on tasuta, aga kas seda peab olema nii palju? Paljudel inimestel ongi raske, aga egas see ei tee asja kergemaks - see mossitamine ja maailma peale pahandamine. Kuid õnneks on ka veel palju positiivseid tegelasi ja inimesi, kellest saab endalegi energiat ja õnneks on neid minu sõpruskonnas väga palju.

Kerttu: Ülitundlik ja üle võlli kriitikameel, sallimatus, kadedus, tigedus, virisemine. Ma sooviksin, et võiksime proovida elada ilma nendeta. Ja nende asemele palju rohkem huumorimeelt ning oskust enda üle nalja heita, palun.
Üks mu tuttav ütles kunagi oma nn klaverijalgade kohta: “No ja mis siis? Kõik kõndimised olen saanud nendega kõnnitud ja isegi joosta olen saanud! Pole mul häbeneda midagi, olen selline nagu olen, kelle asi see on, millised mu jalad on” - minu meelest väga eluterve suhtumine.

Rivo, Sul on Rio sihikul, kuid selles osas lubadusi ma kuulda ei soovi. Aga kas saad lubada seda, et liigud ja oled aktiivne ka 100 - aastasena, kui taevataat nii pika elu kingib?

Rivo: Nii kaua kui tervist on, katsun ikka aktiivne olla ja sporti teha. Kui lõpetan niinimetatud suure spordi, siis selle lõplikult, aga õlleturniire ikka ehk toksin edasi. Ühe turniiri tahaks kindlasti veel teha Sten Esnaga koos ja Kristjaniga võiks kah ühe tutsu veel teha, kui vana muidugi jaksab.

Anna mõni vihje ja nipp lastele, kuidas saada heaks võrkpalluriks?

Rivo: Vahel on trennis igav ja raske, aga uskuge mind: kui saate asja selgeks, siis on väga lahe ja intensiivne mäng. Võrkpall nõuab palju kannatust, et saada selgeks kõik vajalikud elemendid ja jõuda punktini. Tehke rõõmsalt trenni ja küsige alati abi treeneritelt ja sõpradelt, kui endal raske on.

Anna palun mõni soovitus lapsevanematele, kuidas toetada oma võsukest, kel soov sportlaseteel tõsiselt kõndida.

Rivo: Olge lapsega võimalikult aus ja otsekohene. Katsuge võtta aega tema kuulamiseks ja päriselt kuulamiseks. Katsuge veeta temaga koos võimalikult palju aega ja palun andke treeneritele ka natuke tagasisidet ja kui treener vahel lapsega kurjustab, siis ei ole mõtet treenerit kohe hukka mõista. Treeneri ja lapsevanema koostöö on ka väga tähtis lapse arengu jaoks spordis.

Mida arvate talispordialadest, suusatamisest jne?

Rivo: Mulle talv ja talvealad meeldivad, aga ma ise nendega ei tegele, sest ei viibi talvel väga Eestis ja suusatamises, samuti on nii pikki suusakeppe ja suusasaapaid keeruline leida. Aga muidu olen ka suusatamises väga kõva käsi.

Kerttu: Mina olen läbi ja lõhki päikese- ja suvetüdruk. Ehkki, tunnistan ausalt, minu kauneim talvekogemus oli 2009. aasta talvel, aga seda ilmselt seetõttu, et olin nii armunud. Isegi lumetorm oli mu jaoks fantastiline elamus. Suusatada ma ei oska, jääl uisutanud pole ammu, aga ühe vinge lumememme ja vähemalt ühe lumeingli talvel ikka teen. Ka Ronjale meeldib lumi, ehkki tema eluajal oleme lumega võrdlemisi vähe kokku puutunud. Sel talvel ootab kindlasti ees uisutamine, kelgutamine ja muu lumemöll, sest kui lapsele lumi meeldib, pole vahet, et emme-issi on hoopistükkis 100% sooja suveliiva usku.

Mis on Su lõpusõnad Eestimaa harrastajatele liikumisaasta puhul?

Kerttu: Ei ole olemas halba ilma, on vaid vale riietus.
Rivo: Nagu ütles Genka ühes oma laulus: "Tehke sporti, rahvas, tehke rohkem sporti." Tegevus oli seal küll natuke teine, aga mõte on sama..
Ronja: „Mina olen sportlik! Tehke ka rohkem sporti, liikuge kiiremini.“