FITNESS FIVE`i MAALETOOJALT HARRASTAJALE: Martin Münz: kunagi pole liiga hilja alustada. Maris Münz: elage iga hetke täiel rinnal

 (9)
FITNESS FIVE`i MAALETOOJALT HARRASTAJALE: Martin Münz: kunagi pole liiga hilja alustada. Maris Münz: elage iga hetke täiel rinnal
Maris ja MartinFoto: erakogu

Martin Münz on põnev isiksus, kes elab perega käesoleval perioodil peamiselt Rootsis. Laiem avalikkus teab teda kui Rootsist alguse saanud spordiala Athletic Fitness'i maaletoojat Eestisse. Kolm aastat tagasi tõi ta kodumaale ka võistlussarja Fitness Five'i, mis on harrastajate hulgas väga populaarne. Martinit teatakse hästi ka võistlusringkondades, sest ta on ise laval korduvalt Athletic Fitness'is üles astunud.

Vähesed teavad, et see tegus energiline mees on abielus kauni ja nutika Marisega, kes on samuti väga liikumis- ja spordilembeline. Veel vähesemad on kursis, et Martin on ka seitsme lapse isa. Vanim tütar Mia Natalie on 13, poeg Arp Mikael 10 on eelmisest kooselust. Kuid Marisega on neil koguni viis last poeg Karl-Martin 6, tütar Maria-Karolina 5, poeg Christofer Robin sai just 4 ja väikene poeg Christian Erik saab esimesel jõulupühal 2-aastaseks. Pere noorim poeg, Lukas Chris, sündis 2014 aasta septembris. 

Martini ja Marise liit on elujõuline ja mitmes mõttes viljakas. Lähedased teavad, et mida kõike nad ka ette ei võta, teevad nad seda alati koos, täielikus harmoonias ning toetavad teineteist igas aspektis. Hoolimata kiirest elutempost ja suurest perekonnast leiavad nad alati aega teineteise ja lähedaste jaoks ning iga päev võtavad nad terve perega midagi põnevat ühiselt ette. Sellisel sõnal nagu „rutiin“ nende peres kohta ei ole. Küll aga kiirgub neist armastust, harmooniat, kirge, hoolivust ja soojust. Isegi võhivõõrale tundub, justkui oleks tegu lapsepõlvesõpradega, kellega koos on hea ja turvaline olla ning kellega koos viibides jututeemadest puudust ei tule.

Seotud lood:

Maris ja Martin armastavad väga terve perega looduses aega veeta, loomadega tegeleda, nii on neil läbi elu olnud koer, kass, jänesed, kanad. Lisaks naudivad nad loodusimede avastamist ning võimalusel kondavad nad perega koos maailma erinevates paikades. Veel loetud päevade eest käis Martin tööalaselt Las Vegases ning Grand Canjoni otsa viiv retk oli lausa kohustuslik. Sel korral käis Martin küll ilma laste ja abikaasata, ent kogemus oli imeline – terve perega oleks see olnud muidugi täiuslik, lisab Martin igatseva pilguga, kuid kuna noorim poeg on veel nii väike, ei saanud seekord sellist teekonda veel ette võtta.

Alati on südantsoojendav vaadata, kui inimesed on südames teineteist ära tundnud ja teinud kindla otsuse pühenduda ühisele teekonnale, perekonnale, et ühiseid rõõme jagada ja koos ka raskustest läbi minna. Sest kohta, kuhu tasub minna, ei vii kunagi otseteed. Ning ka kõige kaunimas armastusloos on teel katsumused ja proovikivid, mis justkui inimesi testiksid. Need, kes esimeste raskuste peale alla ei anna, võivadki kord hõbehallide juustega särava, elujõulise ja õnnelikuna istuda kord suure jõululaua taga ja vaadata silma oma maailma suurimale varandusele - oma kallitele täiskasvanud lastele ja nende perekondadele. See on miski, millest unistavad paljud, kuid tänapäeva kiirenevas maailmas kaugenetakse sageli iseendast, põhiväärtustest ja ka pereväärtustest. Nii saavadki vaid valitud ja vaprad kord perega selliseid kauneid hetki jagada.
Inimesed loobuvad nii kergekäeliselt oma lapsepõlveunistustest ja kaugenevad järk-järgult iseenda sügavaimatest salasoovidest, kuhjates enda ümber murekoormaid ja hingematvat maailmavalu, unustades, et igaühel meist on võimalus maailma enda ümber muuta paremaks paigaks, andes neile, kes vajavad – olgu see siis paar käpikuid sellele, kel on külm, soe kõhutäis näljasele, naeratus ja soe sõna sellele, kes nukker. Tihti ümbritseb inimesi kartus olla erinev, olla tõeliselt õnnelik, armastada kedagi tingimusteta, olla ka ise haavatav ja anda vastutasu ootamata – seda kõike lubavad endale aga Maris ja Martin igapäevaselt ja julgustavad ka teisi sama tegema. Siinkohal soovivad nad kõikidele Eesti peredele visadust, oskust kokku hoida ja teineteist toetada, julgust riske võtta, taiplikkust imedesse uskuda, tarkust ka rasketest hetkedest läbi minna, usaldust universumi suhtes, rohkelt lusti, elurõõmu, elukirge, elusädet ja loomulikult rohkelt liikumist ja positiivseid mõtteid läbi elu.

Palju õnne uue maailmakodaniku sünni puhul. Sul on aukartustäratavalt palju lapsi. Mis tunne on olla 7 lapse isa?

Suured tänud, see on suurepärane tunne. Meie noorim poeg Lukas Chris, sündis septembris, samal päeval, kui mu abikaasa sai 30-aastaseks. Vähestele on antud seda õnne, et Sul on võimalik olla nii suure pere pereisa. See on suur kingitus, et Sa saad seda nii materiaalselt kui ka ajaliselt lubada. Paljud arvavad, et kui peres on palju lapsi, on see väga raske, kuid meie naisega arvame, et kõigile on antud seda energiat täpselt nii palju, kui on vaja. Mõni kurdab isegi ühe lapse üle, öeldes, et on väga raske. Kuid perekond peab olema harmoonias ja tasakaalus mitmel tasandil. Kasvõi laste tööde-jaotus: näiteks suuremad aitavad väiksemaid riidesse panemisel ja söötmisel. Suure pere puhul on vahva ka see, et lastel on alati mängukaaslased olemas, see on väga positiivne ning arendav. Meil on kodus päris oma lasteaed, millest kujuneb peagi päris oma kool.

Maris, palju õnne veel kord. Oled alles 30 - aastane. Kuidas Sa sellise pesakonnaga hakkama saad? 

Aitäh Sulle. Ütlen ausalt, et ilma tubli, toetava ning armastava abikaasata ei oleks ka pesakond nii suur. Martin on väga tubli isa ja suurepärane mees, kes toetab mind igal tasandil ja ka mina püüan omalt poolt samaga vastata. Nii nagu loodus vajab tasakaalu, et eksisteerida ja toimida, vajavad seda ka inimesed. Lapsed on meie suurimad mentorid elus ja iga päev õpetavad nad meile midagi põnevat. Nende tulek meie ellu on olnud tõeline kingitus kõrgemalt ja me võtame iga päeva kui õppetundi, mis on muutmas meid paremateks inimesteks. Ma ei ütle, et see on lihtne, aga iga sekund on väärt neid pingutusi, mida teeme, muutumaks parimaks võimalikuks lapsevanemaks, sõbraks, abikaasaks, äripartneriks ja kodanikuks emakesel maal. Oleme tänulikud oma lastele iga hetke eest, mis nad meile kingivad. 

Kuidas on teie kodune elukorraldus seatud?

Maris: Võimalikult lihtsalt ja loogiliselt. Kui üks on hõivatud riiete pesumasinasse panekuga, siis teine vahetab pisikestel mähkmeid. Kui üks teeb süüa, siis teine koristab kodu. Kui pool pesakonda on trennis, siis teine pool pesakonnast käib poes ja ostab söögid ära. Ja nii jääb aega iga päev midagi terve perega koos teha – kas siis lähedastega meeldivalt aega veeta, looduses ringi joosta, koduloomade eest hoolitseda või aiamaal maad kaevata. Veidi aega tagasi näiteks külvasime üheskoos talisibulaid ja küüslauke.

Martin: Eks me püüame oma elu lihtsalt väga loomulikult seada, kõik on elus liikumises ja muutumises, nii ka teemad, mis on tähtsad, muutuvad pidevalt. Vahepeal oli meie peres nii, et isegi kolm last said korraga rinnapiima, nii oli rinnapiima järjekord. Hetkel on kaks last, kes tahavad kindlasti rinnapiima, seega on järjekord väiksem. Mu praegune töö võimaldab seda, et saan kodus olla kordades rohkem, kui nii-öelda tavalised pereisad, tänu sellele saan anda laste kasvatamisele suurema panuse kui enamik teisi lapsevanemaid. Hommikul ärgates lähevad suuremad otse pesema, teevad endale ise vanni ja panevad riidesse. Väiksemaid aitan ma aga hammaste pesemise, vannist väljatulemise ning riietumisega, kui riided on eelnevalt valmis pandud. Meil on ka toetavad igapäevased rutiinid tekkinud - peale pesemist näiteks lähen alla ja keedan putru ja mune. Kui söök valmis, hakkavad lapsed vaikselt ülevalt alla tulema. Kuid eks iga päev ole ka siiski omamoodi erinev. Aga põhimõtteliselt on nii, et väiksemaid ikka püüan aidata, suuremad saavad ise hakkama. Huvitav on see, et meie perekonna 5-aastane tütreke Maria-Karolina on see, kes otsib teistele riided välja ja hoolitseb vendade eest. Poisid on meil nagu poisid ikka – lasevad end teenindada.

Kuidas hoida suhe toimimas ja elu värske?

Martin: Minu arvates on väga oluline, kelle vahel liit on, äärmiselt tähtis on omavaheline klappimine. Mina ütlesin juba teisel päeval peale kohtumist oma tulevasele naisele, et ma armastan teda ja tundsin seda sügavalt südames. Ja see oli vastastikune. Me pole tavaelus palju kuulnud, et inimesed suudaksid nii kiiresti oma tunnetes selgusele jõuda ja kogu oma edasise elu kindlalt ära otsustada. Maris on minu eluarmastus. Arvan, et suhtes ongi üks põhiasju, et inimesed peavad väga hästi klappima ja edasi on juba teised märksõnad üliolulised nagu koostöö, harmoonia ja vastastikune mõistmine. Juba teisel nädalal hakkasin otsima kihlasõrmust, et teha Marisele abieluettepanekut ning 2 kuud peale tutvumist me kihlusime. Tunne oli väga tugev - et soovin selle naisega ka lapsi ja seegi tunne oli vastastikune. Lisaks oli Marise unistuseks saada 7 last. Eks nii mõnigi mees oleks selle peale ära kohkunud, aga mina armastan lapsi ja meie perre on nad teretulnud. Vahva oli ka seik, et alguses tuli välja väga palju sarnaseid huvisid ja teemasid: tema on sportlik, mina olen sportlik, meie maailmavaated on sarnased, me soovime olla pidevas liikumises, soovime anda oma panuse, muutmaks maailma paremaks paigaks. Lisaks on meie vahel mingi kirjeldamatu tugev sisemine tõmme. Seda on lausa raske seletada. Teoorias võiks ju võtta lihtsalt ühe mehe ja ühe naise ja teha pere, kuid praktikas see ei toimi nii. Et kuidas suhe värskena hoida? Tuleb mõelda igasuguseid põnevaid asju välja ja elu vaheldusrikkana hoida. Teha ja kogeda koos uusi asju. Pakkuda üksteisele tuge, kindlustunnet, Armastust, mõistmist, sallivust, hoolt. Suhtesse ei tohiks minna saama – suhe on andmiseks, jagamiseks, teineteise parimate külgede esiletoomiseks, millegi erilise loomiseks. Kui seada enda soovid tagaplaanile ning anda eesmärgiga aidata teist ja toetada, siis täituvad enda isiklikud vajadused ja soovid automaatselt. See kehtib meie jaoks igas valdkonnas. Andmisrõõm on hea suhte puhul hästi toetav. Kui annad palju, saad Sa ka vastu. Terviku nägemine on väga oluline, kui mõelda ainult enda peale ja enda heaolu peale, siis väga kaugele peres ei jõua. Eks meil on ka erimeelsusi ja tülisid, kuid tähtis on see, et leiame alati lahenduse. Nii me räägime asjadest ja püüame alati väljapääsu leida. Tangot ei tantsita kunagi üksi, sest probleemid tekivad sageli mõlemapoolselt. Aga austus teineteise vastu, avatus, ausus, suhtlemine ja loomulikult armastus on need, milleta ei saa.

Maris: Olen parajalt keevavereline – isalt pärit armeenlase veri lööb välja, aga Martini skandinaavlasele omase rahuliku loomuse kõrval olles olen õppinud seda kasutama ja rakendama seal, kus sellest kasu on. Tutvumise algushetkest alates on meie jaoks ülimalt oluline olnud ausus ning omavaheline suhtlemine. Me ei lähe kunagi magama nii, et probleemid on veel õhus rippumas. Kuna usaldus teineteise vastu on kõikumatu, siis leiame alati rahu oma hinges, ükskõik kui keeruline ka antud situatsioon oli. Ja kui see on seotud meist sõltumatute osapooltega, siis usaldame me protsessi ning parimat saabuvat lahendust. Tihti on meie peas olev ideaal hoopis midagi muud, kui on meie jaoks kavandatud kõrgemalt. Kordame teineteisele, et peame uskuma, paluma ja lootma!
Kuidas hoida suhet värskena? Seda küsimust on kergem esitada, kui sellele vastata, sest mul on siiani tunne, justkui oleksin kohtunud Martiniga alles eile – liblikad lendavad kõhus ja süda tuksub tema omaga „ühes taktis”. Kõik, mis me teeme – teeme me koos. Kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt emotsionaalselt ja energeetiliselt.
Minu soovitus on, et hoidke mehe ja naise vahelist liitu pühana, siis ei pääse miski ega keegi sinna ligi. Meil on üks elu siin emakesel Maal sellena, kes me oleme, ärge raisake seda vasakule, paremale ja ette - taha vaatamisega. Elage iga hetke täisväärtuslikult ja olge tänulikud. Ning kui tundub, et ei ole millegi eest tänulikud olla, siis asuge seda looma.

Martin palun räägi veel oma kaunist teisest poolest, oled öelnud, et teie liidu alused on armastus ja usaldus, kuid mis teid veel ühendab?

Tema on minu parem pool, koos oleme tervik ja ilma olen poolik. Jah, armastus on meie ühise elu põhitala, kuid ka usaldus on tähtis. Meie saame teineteise peale sajaprotsendiliselt loota. Marisega oli mul armastus esimesest silmapilgust, paljud arvavad, et see pole võimalik. Üks esimesi mõtteid oli toona see, et see on naine, keda ma soovin endale naiseks, kellele soovin pühenduda. Me teame, et oleme elu lõpuni koos. Me räägime siiani kõigest ja usaldame teineteist 100%, truudus on meile väga tähtis. Kui ka on mõni mure, siis räägime need teemad lahti. Lisaks on meis palju sarnast: oleme mõlemad sportlikud, meie maailmavaade on sarnane, meie südamed ihaldavad sama, meie unistused ja eesmärgid on ühised. Need kõik on lihtsad põhitalad, aga need on väga tugevad.

Maris, mida Sina omalt poolt Martini ja teie liidu kohta lisada võid?

Olen lihtsalt tänulik, et meie teed ristusid. Vahetult enne tutvumist teadsin alateadvuses juba, et ta on väga lähedal. Tajusin teda juba enda selja taga seismas, tundsin, kuidas iga päevaga tuleb ta aina lähemale kuni viimaks see imeline päev saabus ja mul läksid jalad all nõrgaks. See oli äratundmisrõõm esimesest silmapilgust. Sellest hetkest alates on meie armastus vaid kasvanud. See on nagu väikene seeme, mille Sa paned idanema, ta hakkab juurduma, tärkab pisikene taim, ta kasvab, muutub aina tugevamaks, tulevad õied, õitest viljad ja need küpsevad...Nii nagu looduses on 4 aastaaega, on ka meie elus erinevaid etappe, ent me läbime neid üheskoos, toetades teineteist ning kasvades ja muutudes aina paremateks inimesteks. Piltlikult öeldes - iga aastaga suudame kanda järjest rohkem vilja ja jagada seda teistega.

Kuidas oma lapsi kasvatad ja liikumise juurde suunad?

Martin: Meile meeldibki see, et iga laps on väga erinev. Meie kõige vanem poeg hakkab käima jalgpallitrennis, tüdruk soovib minna balletti. Meie vanuselt järgmine poiss on väga suur loomade armastaja, kuid tema jaoks pole me veel trenni osanud välja mõelda. Seda on kodus nii huvitav jälgida, et igal indiviidil on nii erinevad huvid, kuigi me oleme üks pere ja lapsed on tulnud samast allikast. Meie meelest on seda väga põnev jälgida, kes siis meil tegelikult elavad. Nagu Montessori koolides: kuula, vaata ja jälgi, mida üks või teine laps tõeliselt soovib. Ning kui lapse soovid ja anded on kaardistatud, võiks aidata arendadagi just neid omadusi. Leian, et pealesundimine ei ole õige. Mul on oma kalli emaga see kogemus, et kuigi ta on suurepärane ema, ei märganud ta minu sisemisi kutsumusi. Nimelt oli mu ema oli klaverisaatja ja pianist ja tal oli idee, et ka minust ning mu õest peaks saama keegi muusikavaldkonnast. Ja nii ma käisin 8 aastat muusikakoolis, ilma et ma seda tegelikult oleks tahtnud. Õnneks hakkasin käima peagi ka trennis – mu esimene ala oli aerutamine. Kuid sellest ei piisanud mulle ja peagi tuli juurde karate. Tundsin, et mind tõmbas sport oluliselt rohkem. Mingil perioodil käisingi korraga kahes trennis ja muusikakoolis, kuid õnneks ei jätkunud mul piisavalt aega, et muusikakooliga nii palju tegeleda. Muusika lihtsalt ei pannud mind niivõrd põlema, kuigi mul on need musikaalsed geenid kõik olemas. Seda kinnitavad mitmed seigad, näiteks mäletan, et kunagi käis meil koolis Venno Laul. Käisin toona Tallinna 13 keskkoolis, see oli mammutkool ning seal õppis ligi 2300 õpilast. Ja Venno Laul otsis kõikide nende õpilaste seast luubiga häid lauljaid oma RAM - poistekoori, otsis poisse,kellel oleks paigas muusikaline kuulmine ja hea hääl. Nii valiti kogu koolist välja ainult kaks poissi ja üks neist olin mina. Aga pettumus-pettumus : kuna mul ei olnud muusikatee suhtes sisemist kutsumust, siis tema valikust üksi ei piisanud. Nii ei hakanud ma RAM-is käima, sest see ei pakkunud mulle nii palju huvi. Laste puhul tunneme sama, et on õige toetada nende enda südameteed. Jälgime, mida nad ise soovivad ja mis on nende kutsumus. Ja siis toetame neid nende valikute juures. Samas tutvustame erinevaid asju ja võimalusi, sest laps ei peagi kohe teadma, mis valikud tal üldse on. Kui teed seda, mida Sa armastad ja tahad, siis tuleb Sul see kindlasti väga hästi välja. Kokkuvõttes ongi vaja lapsi kuulata ja vaadata ning püüda mõista, mis on nende lemmiktegevused. Ja siis lubada neil tegutseda. Usaldada neid ning toetada.

Maris: Jah, kuula, jälgi, usalda, julgusta ja toeta. Võimalda lapsel liikuda oma rada, vallandada oma tugevad küljed, realiseerida potentsiaal. Ma teen endast kõik, et lapsed saaksid liikuda oma unistuste rada mööda, julgustades neid elama suurelt, oma võimeid rakendades, pidevalt arenedes. Lapsed sünnivad siia ilma täiuslikena – lapsevanemana on meie kätes kas lapsi toetada ja julgustada või nende unistusi hävitada. Kahjuks kogevad paljud, kuidas vanemad oma hirme laste peal praktiseerivad või oma realiseerimata unistusi püüavad teoks teha. Ent mina ei poolda seda – püüame kõigest väest lapsi mõista, toetada ja aidata, et nendest kasvaksid parimad võimalikud ilmakodanikud.

Kuidas möödus Su enda lapsepõlv, palju end liigutasid ja mitmelapselises peres elasid?

Martin: Põhiline ala oli mul nooremana aerutamine, hiljem tuli sinna juurde karate. Ja siis käisin sunniviisiliselt ka muusikakoolis ja liigutasin sõrmi. Aerutasime Pirita jõe peal ja käisime võistlemas Tartus, Pärnus, Sankt-Peterburgis. Eesti meistrivõistlusel oli mu parim koht 2. koht. Tegemist oli sportliku treeninguga, kus olid ka võistlused, kuid olin siis 12-13 - aastane. Eks see andis mu kehale hea üldfüüsilise aluse, millest on lihtne edasi minna. Trenn kinkis mulle ka parema distsipliini ja treenis iseloomu. Karates ma küll võistlusteni ei jõudnud, kuid Lasnamäel elades olid pahatihti venelastega kaklemised ja enesekaitse eesmärkidel olid need oskused siiski vajalikud. Oli tõesti ka juhtumeid, kus oligi vaja enda eest seista, kuid ma ei saanud kunagi nii profiks, et karated efektselt tänaval võitlustes kasutada. See oli siiski alati vaid enesekaitse eesmärgil.

Maris: Kasvasin koos kahe vennaga ning 14 - aastaseks saades sündis veel üks pisikene õeke meie perre. Vendadega oleme lähedased, sest olin neile „väike” ema, kes süüa tegi, neid hoidis, lasteaeda viis ja sealt koju tõi ning raskuste eest kaitsta püüdis. Lapsepõlv oli keeruline ja osalt hingematvalt raske, ent mu elus oli imeline inimene, kes õpetas mind nägema maailma sellise nurga alt, mis andis alati jõudu ja tuge liikuda edasi, seista silmitsi raskuste ning katsumustega ja tulla välja igast olukorrast kordades tugevamana. See inimene oli minu vanaema, kes tänaseks on kõrgel taevas meie pere Ingel. Lastega vaatame igal õhtul taevasse ja otsime kõige säravamat tähte või pehmemat pilve – sest just selle juures meie Mamma ongi (nii kutsusime me teda veel pea 3 aasta eest, kui ta meiega koos elas). Ühtlasi olen tänulik oma emale, kes rügas, hing paelaga kaelas, tööd teha, et võimaldada meil trennides ja huviringides käia. Mina tegelesin lapsena peo - ja rahvatantsuga, siis läksin paralleelselt võrk- ja korvpallitrenni. Viimase kahe alaga esindasime oma kooli Tallinna koolide omavahelistel võistlustel. Ja 3 aastat mängisin klaverit. Kuigi õpetaja nägi minus suurt potentsiaali, ei piisanud sellest minu jaoks, et äratada piisavat huvi jätkamiseks. 14 - aastaselt teadsin aga, et sport, aktiivne eluviis, treeningud ja toitumine on minu kutsumus. Tahtsin selle kaudu midagi inimestele anda ning teadsin, et selleks pean hakkama end ise koolitama. Nii hakkasingi algul omal käel, hiljem juba professionaalide käe all õppima ja olen veendunud, et see õppeprotsess kestab terve elu. 

Oled tegelenud ise Athletic fitnessiga ja selle ala isegi Eestisse toonud. Palun ava, kuidas sai alguse huvi selle maailma vastu ja pajata palun oma lugu?

Martin: Mul on 5 aastat vanem õde ja ema kasvatas meid üksinda. Selles suhtes oli ta väga tubli, et  ta käis ja rabas kolme töökoha peal. Kuna isa sai autoõnnetuses surma, pidi ta suuremat koormat kandma. Ema rääkis meile ikka, et isa oli maailma parim mees ja kõige tugevam mees. Mul oli kodus seina peal Rambo plakat ja ikka küsisin vahel emalt, kas isa oli tugevam kui Rambo ja ema vastas alati: „Muidugi.“.Mul jäi isast päranduseks paar puust medalit , mille ta oli mingitel külavõistlustel võitnud sangpommi rebides. Mõelda vaid, minu isa oli võistluse ära võitnud ja lapsena olin nende medalite üle tõsiselt uhke. Selle tunde baasil otsustasin et hakkan ka võistlema. See otsus tuli, kui olin 27 - 28 aastat vana. Mu põhieesmärk oli olla eeskujuks, tegin seda laste pärast, soovisin. et lapsed saaksid ka kord minu üle uhked olla. Alustasin Athletic Fitnessiga, mis on sarnane kulturismiga, aga seal on veelgi rohkem sportlikke momente. Athletic Fitnessis on esimene kehavoor, kus hinnatakse kehasümmeetriat, teine voor on lõuatõmbed, kolmas triitsepsi surumised rööbaspuudel ja neljas moment on sõudeergomeetril sõudmine. Ma võistlesin Athletic Fitnessis Rootsis ja kuna tundsin, et see on äge ala, siis rääkisin Arnold Tokkoga ja tõingi selle ala Eestisse. Minu jaoks on Athletic Fitness vägagi põnev spordiala, sest seal on inimesel vaja vastupidavust, jõudu, iseloomu. Keha peab olema heas sümmeetrias. Athletic Fitnessis on midagi palju enamat, kui esmapilgul paistab. Kui võtad viimast lõuatõmbamises ja triitsepsi surumises, siis oled peale võistlusi täiesti läbi.


Kuidas Fitness Five võistlustele sattusid? 

Martin: Kui Rootsis jõusaalis treenisin ja hakkasin rohkem inimestega suhtlema, jäigi silma vahva võistlussari nimega Fitness Five. Seegi on Rootsis välja mõeldud ala nagu ka Athletic Fitness. Mu üks Rootsi koondise võistluskaaslane oli selle kontsepti idee autor. Mõte on üllas ja hea: kuidas saada jõusaali tavaharrastajad võistlema ja ennast proovile panema. Tänase seisuga koostab minu abikaasa ka uurimustöö sellest, kui paljud inimesed Eestis sellega juba kursis on, kui paljud tahaksid selles võistelda ning miks. Poole aasta pärast saab selle töö tulemustega juba ka avalikult tutvuda.

Niisiis oli loogiline jätk minna sügavamale ja Fitness Five võistlussari Eestisse tuua? 

Martin: Esimest korda toimus Fitness Five Eestis juba kolm aastat tagasi. Ja tegime paar etappi, üks oli Pärnus, üks Tartus ja üks Tallinnas. Päris suur huvi oli algusest peale, Tallinnas oli isegi esimesel korral 40 inimest. Vahva oli see , et kõigile see väga meeldis. Saime positiivset tagasisidet, mis andis innustust juurde. Kuna vahepeal elasin Rootsis, siis lootsin et keegi tuleb ja võtab selle organiseerimise minult üle. Paaril inimesel oli isegi huvi. Kuid kuna võistluste korraldamine võtab nii aega kui raha ja enamikel inimestel seda pole, siis jäi see sinnapaika. Fitness Five vankri vedamine on mulle nagu kutsumus, tahan Eesti inimesi liikumise teel aidata ja teengi seda tõesti ainult missioonitundest. Näen ka seda, et inimesed seda minult ootavad ja tahavad osaleda, see annab indu juurde, nii korraldangi neid võistlusi hea meelega just inimeste tõttu. Soovin aidata eestlastel olla aktiivsemad ja sportlikumad ja võimaldada proovida ka võistlusmomenti neil, kes tippsporti pole jõudnud. Paljudele võib Fitness Five olla esimene stardipauk, kust edasi minna. Need, kes võistlevad, on väga entusiastlikud ja nad loodavad, et hakkaksin korraldama Fitness Five`i 2 korda aastas: kevadel ja sügisel, nii et neil oleks teada : poole aasta pärast on võistlus. Võistlejatele meeldib järjepidevus. Eks seda näitab aeg, mis saab. Kui Sa võistled ja ennast teatud aegadel proovile paned, annab see lisamotivatsiooni ja - distsipliini. Kui tead, et iga poole aasta pärast on võistlused, siis see annab innustust ja kirge ning nii hoiadki end pidevalt supervormis. Fitnessi Five`i võistlustel on vaja sooritada viis jõusaali baasharjutust ja sellega võiks hakkama saada iga jõusaali natukenegi tõsisem külastaja. Medali saavutamiseks peab aga ennast loomulikult veidi põhjalikumalt ette valmistama, sest esikolmikul toimub siiski rebimine. Aga see on toetav innustav vaatemänguline tegemine, mitte hambad ristis konkureerimine. See teebki selle vahvaks, et kõik elavad kõigile kaasa ning on suured sõbrad. Et kõik ongi võitjad ja meil pole kunagi ühtegi kaotajat. Mõni võidab lihtsalt iseennast veidi suuremalt.


Kuidas soovitad valmistuda Fitness Five võistlusteks?

Tee trennides võistlusalasid, enamus aladest peaks olema jõusaali tavaharrastaja programmis sees, sõltumata Fitness Five`i võistlusest, sest need on baasharjutused. Võib proovida oma keharaskusega rinnalt surumist ja kükke. Tuleb lihtsalt harjutada. Ja hea oleks ka treeneritega nõu pidada.

Keda ootate osalema?

Ootame tavaharrastajaid, sest äge on ennast proovile panna. Kordan, et meil pole võistlustel klassikalist rebimist, on vaid toetav õhkkond. Ootame mehi, naisi, noori, vanu, kõiki, kellele meeldivad jõusaalitreeningud.

Kui palju Sa sel eluperioodil jõuad end laste kõrvalt liigutada?

Martin: Püüan käia 3-5 korda nädalas trennis. Minu trenn on peamiselt jõusaalitreening, nii püüan end ka vormis hoida. Teen kõiki baasharjutusi. Kui Eestis olen, käin trennis Spartas, kus on minu arvates kõige tõsisemad tegijad ja kõige suurem valik masinaid. Jõusaalis soovin teha trenni, et keha oleks sümmeetrias. Kui aerutamise trenni tegin, siis me jalgu üldse ei teinud ja seega on mu jalad kõige nõrgem lüli. Keha võiks olla siiski sümmeetrias. Teen baasharjutusi ja harjutusi sisuliselt kõigele: kui ma teen selga, siis ma tõmban lõuga ja kui ma teen jalga, siis ma teen kükki ning kui ma teen rinnalihaseid, siis ma teen rinnalt surumist. Need baasharjutused on mul alati programmis sees. Püüan teha ka kardiotrenni, ideaalis võiks tegeleda ka joogaga, kuid seni pole mahti olnud.
Maris: Liikumine on osa meie igapäevasest elust. Esimese kolme raseduse ajal käisin veel viimase raseduspäevani jõusaalis, rühmatrennides, rulluiskudel sõitmas ja joogas, aga viimase kahe lapsega olen end püüdnud vormis hoida kodustes tingimustes ja looduses liikudes. Alles hiljuti alustasin ise ühe kaalulangetusgrupi juhendamisega ja kohe-kohe hakkan juhendama emade-laste ühistreeninguid.

Palun jaga mõni treeningsoovitus algajatele harrastajatele?

Martin: Soovitan algajatel mitte rõhuda raskustele, vaid teha soovitavalt baasharjutusi. Pigem tuleks püüda kujundada puhas tehnika ja küsida alati nõu spetsialistidelt ning jõusaali treeneritelt.
Oluline on trenni puhul ka mitte liiga palju teha, puhkamine on sama tähtis kui trenni tegemine. Ka toitumine on samavõrd oluline kandelüli. Kõike kolme tuleb võrdselt tähtsustada: trenni teha, toitumist jälgida ja puhkust au sees hoida, asjade vahel peab balanss olema.
Soovitan ka olla võimalikult paindlik, võimalikult palju varieerida treeningkavasid: kord arendada vastupidavust, kord lihasmassi kasvatada. Skaala, kus liikuda, treenida ja toimetada, võiks olla võimalikult lai,. Mõni treenib ainult jõudu ja nii võib inimesel olla väga suur lihasmass, kuid samas ei suudeta enam isegi bussi peale joosta. See on ilmselge näide tasakaalu puudumisest ning see on juba südamele väga ohtlik. Kõik jõumasinate sõbrad peaksid ka südameveresoonkonnale koormust andma.
Maris: Konsulteerige professionaaliga, kuulake oma keha ja olge aktiivsed igal võimalusel. Elu on pidevas liikumises, liikuge sellega kaasa.

Kuidas on teie suures peres organiseeritud söömine, kas istute kõik suure laua taga? 

Martin: Hommikusöögi teeme me alati kõik koos, ja hommikusöök on minu arvates kõige tähtsam. Meile on tähtis, et toit oleks võimalikult naturaalne öko, kui võimalik ja loomulikult mitmekesine. Ja võimalikult hea kvaliteediga. Pahatihti ei jõua me kõik koos süüa, aga kui võimalik, siis teeme seda ikka koos, see on ideaal, kuhupoole liikuda. Hommikul sööme näiteks kõik toorkaerahelbeputru ja mina söön ka keedumuna. Käisin just Las Vegases, ja seal ei teatud isegi, mis on kaerahelves, ja ma nii igatsesin Eesti kvaliteettoitu taga. Enamasti teeb meil naine süüa. 

Maris: Meie jaoks on tõepoolest väga oluline toidu kvaliteet. Sööme valdavas enamuses värsket, töötlemata toitu, mis pärineb kohalikelt talunikelt või suisa oma aiamaalt. Tähtis on ka mitmekesisus, et ei väsiks ära ühest ja samast menüüst. Ühe laua taga istume me igal hommikul, päevased toidukorrad on aga tihtilugu meie kiirest elutempost tingituna ühiselt autos või soojema ilma korral kusagil pargis, piknikutekil või pingi peal. Rusikareegel on aga süüa ca iga 3 h tagant ja väikeste portsude kaupa. Ja ülimalt tähtsal kohal on vesi – ise joon ma ca 2-4 l vett ööpäevas, lapsed keskeltläbi 1,5 l päevas. 

Jaga palun mõni toitumise nipp või soovitus?

Martin: Soovitan süüa iga kolme tunni järel ja oma süsteemi lasta alati võimalikult kvaliteetset sööki. Varieerida võimalikult palju: süüa puuvilju juurvilju ja kui liha, siis alati eelistada fileed hakklihale. Juua vähemalt 2 l vett päevas. Ja mõelda läbi, et menüüs oleks piisavalt valke, rasvu ja süsivesikuid, neid kõiki kolme on vaja. Rootsis arvavad mõned inimesed ekslikult, et kui inimene süsivesikuid sööb, siis läheb ta paksuks. Tegelikult on süsivesikud vägagi oluline inimorganismi kütus. Inimesed võiks end harida toitumise teemadel ning kindlasti ka spetsialistidelt nõu küsida, kes on teadmiste omandamiseks kulutanud aastaid.

Maris: Soovitan käia turult tooraineid soetamas – Nõmme turg on meie lemmik ja seal on kindlad putkad, kust saab alati kvaliteetset ja puhast kodumaist toitu. Ning toidu valmistamisel soovitan nii vähest töötlust, kui võimalik. Toortoidul on jumalik maitse ning mida lihtsam retsept, seda parem teie kehale. Inimese organismile on kurnav, kui tarbitakse ühe toidukorraga palju erinevaid toitaineid. Lihtsuses peitub võlu. Ja ärge kartke lastele anda puhtaid toite – nt meie lapsed armastavad kupatatud ube ilma millegi muuta ja tooreid porgandeid, avokaadot, lillkapsast. Kui ostame jogurtit, siis vaid maitsestamata naturaalset, et vajadusel ise värskeid või külmutatud marju sinna lisada. Nad ei ole kordagi saanud gaseeritud karastusjooke ega kummikomme. Nad ei oskagi neid tahta, sest nende maitsemeeled ei ole veel liigse suhkru ja soolaga ära rikutud. Valge sool ja valge suhkur on inimese jaoks kui mürk. Kevadel käivad lapsed meil ise lausa muru seest nt võilillelehti jänkudega söömas. Ma ei ütle, et nad seda tegema peaksid, aga ärge unustage, et looduses on meile kõik vajalik olemas, kui seda kasutama õppida.


Kuidas soovitad jagada kodutööd, meeste ja naiste tööd, et kodus oleks rahu?

Martin: Meil on välja kujunenud nii, et naine teeb süüa ja mina koristan ja pesen nõud. Maris tegeleb pesu pesemise ja laste riiete ärapanemisega, mul on alati probleem, et kui mina pean lapsi riidesse panema, siis panen sageli valele lapsele valed riided. Lihtsam on nii, kui mulle on riided ette pandud. Mina koristan ka tolmuimejaga ja kui näen, et midagi teha vaja on, siis teen seda. Aga alati on abiks ka see, kui naine oskab otse öelda ja abi paluda, mehed ei suuda alati mõtteid lugeda.

Maris: Kui hoiad silmad lahti ja oled valmis aitama ja käe külge panema seal, kus parasjagu vaja, siis ei olegi midagi muud vaja meeles pidada.

Mida soovitad edasijõudnud harrastajatele?

Martin: Soovitan proovida Fitness Five`i, seal on kogu keha töös ja see on äge võistlus, et soovitan end proovile panna. See on äge võistlus ning mõnus seltskond.

Maris: Tulge ja saage hea võistluskogemus ning tunnete, kuidas teis kasvab soov end ikka ja jälle ületada tehes asju, mida te siiani veel teinud ei ole ja saavutada tulemusi, mida siiani veel saavutanud ei ole.

Aga neile kes veel diivanil istuvad?

Martin: Soovitan oma mugavustsoonist välja tulla, piire ületada ja ennast liigutama hakata. Aru saada, kui palju sellest elukvaliteet tõuseb. Kui liigutama hakkad, taipad peagi kui palju sul on edaspidi enam energiat ja jõudu elu nautida.

Maris: Elage iga hetke viisil, et tagasi vaadates tunnete, et see oli kõike seda väärt. Iga pingutus tõi tulemuse, iga saavutus rahulolu, iga läbikukkumine kogemuse ning õppetunni. Kui soovite uusi tulemusi ja muutuseid elus, siis on õige aeg just praegu astuda välja oma mugavustsoonist ja asuda tegema asju, mida siiani veel teinud ei ole.

Mida soovitad Eesti lastele ja lapsevanematele?

Martin: Soovitan lapsi kuulata ja aru saada, et kõikidel lastel on erinevad huvid ja soovid. Ning soovitan neid märgata ja ka tähele panna. Kordan, et kõik lapsed on erinevad ja kõikidel neil on erinevad soovid ning huvid. Seda peab lihtsalt teraselt märkama ja tähele panema. Lapsi peab püüdma mõista, kui lapsel on probleem, siis ei tohi öelda, et ei tohi, vaid tuleb asjad lahti seletada. Kui mina olin väike, olime tihti sugulastel külas Tartus, kus oli tiik ja kaev ja ema ütles, et tiigi juurde ja kaevu juurde minna ei tohi, sest tiigis on tiigikoll ja kaevus on kaevukoll. See toimis küll väga hästi, kuid oli siiski eksitav. Võiks siiski lapsele lahti seletada, kuidas päriselt on. Liikumisalane soovitus on see, et märgake ja vaadake, mis lastele meeldib. Oluline on see, et lastel oleks tegevus, et lapsed saaksid olla võimalikult palju õues ja mängida. Tähtis, et lapsed ainult kodus arvutimänge ei mängiks.

Maris: Liikuge koos, minge välja ja tegutsege. Elage iga hetke täiel rinnal, nautige väljakutseid ja kasvage koos oma lastega. Lapsed tulid teie ellu, et kohaneda teie pere tempoga. Ärge aheldage end raamidesse selle pärast, et laps sündis. Laps on kõige õnnelikum siis, kui emme ja issi on õnnelikud ja kui nad saavad vanematega koos olla. Emme ja issi on aga õnnelikud, kui nad saavad end liigutada, sest see tagab hea enesetunde oma enda kehas. Ja keha on meie hinge tempel, mille eest tuleks hoolitseda iga päev nii füüsilise tegevuse kui ka toiduga, mida sööme ja mis peaks meie akusid toitma.

Jaga palun mõni oma varjatud anne?

Martin: Oskan tervislikke ja teiste sõnul maitsvaid torte teha. Kunagi olin ma kokk. Näiteks tegin ma meile ise pulmatordi. Meie laulatus oli Toomkirikus ja pulmad olid Kolme Õe hotellis, sest meile meeldib Tallinna vanalinn, meile meeldib hubasus ja samas armastame luksuslikku stiili. Kui veel torditeema juurde naasta, siis turule ei ole ma veel tordi valmistajana läinud. Kuid minu tordid teevad eriliseks tervislikkus ja kvaliteetsed toorained.

Maris: Ju ta on nii varjatud, et ma ei ole teda veel avastanud.

Kas on vahel ka liiga hilja treeningutega alustada?

Martin: Ma ei ütleks, kunagi pole liiga hilja alustada. Üks mees Rootsis jäi mulle saalis silma, kes oli 84 aastane. Ja kui ütlesin, et mul on hea meel sellist aktiivset inimest näha, hakkas ta nutma ja tunnistas, et oli kord mitmekordne meister poksis ning ütles, et liigutab end pikema elu pikemalt ja parema tervise nimel.

Kuidas elada pikk ja terve elu?

Martin: Esmalt tuleb nautida elu, end palju liigutada ja süüa kvaliteetset toitu ning juua ohtralt vett.

Maris: Tuleb olla õnnelik igas hetkes, näha imesid igas päevas, ümbritseda end armastusega, liikuda palju vabas õhus, olla füüsiliselt aktiivne ning toituda tervislikult.

Mis on teie kogemus kodusünnitusest, palun jagage omasid kogemusi?

Maris: Jah – tibutagi (kananahk) jookseb õnnest üle kogu keha. See on imeline kogemus. Midagi, mis on nii sõnulseletamatult eriline, et peaksin ühel päeval raamatu kirjutama meie kogemustest. Praegu ei hakka aga detailidesse laskuma, sest siit saaks veel oma kümmekond lehekülge juttu
Lühidalt - meie ühistest lastest on kolm sündinud kodus ning kaks neist on sündinud nii, et vaid emme-issi ja õed-vennad on juures. Ei ole midagi imelisemat, kui hingata laps endast välja turvalises keskkonnas, kus kõigil on hea ja soe olla. Küll aga ütlen seda, et igaühele kodusünnitus ei sobi ja on rasedusi, kus kodusünnitus on täielikult välistatud. Ent kuulates oma keha, suheldes oma veel sündimata lapsega, on alati võimalik leida parim ning turvalisim viis beebi ilmaletoomiseks. Minu jaoks on see vaieldamatult oma kodu armastust, soojust ja õnne tulvil keskkond, kus laste kilked ja naer, vahel ka kibedad pisarad alati saatjaiks ning lemmikloomad ringi jooksmas.

Martin: Meil on suurepärased kogemused. Tunda segamatult, mismoodi laps tuleb, on niivõrd fantastiline kogemus, et soovitan seda kõigile, kes tunnevad, et nad on loomulikuks sünnituseks valmis. Kui lapsed sünnivad, on nad täiesti puhtad, neil pole ühtegi hirmu, aga vanemad sageli süstivad lastele hirmud sisse iseenda hirmude kaudu. See algab juba rasedus- ja sünnituskogemustest. Püüame olla selles suhtes teadlikud. Kui alguses naine mulle ütles, et sünnitame kodus, siis ma isegi kartsin veidi. Arvan, et tähtis on kuulata oma sisemist häält, mitte ümberkaudseid muretsejaid. Paljud mehed kardavad ise sünnitust vastu võtta ja on ebakindlad. Marise kindel veendumus aga andis minule kindlustunde ja veendumuse, et see on parim, mis üldse olla saaks. Iga sünnikogemus on unikaalne, aga samas on ikkagi põhilised asjad samad. Protsess on sarnane. Loomulikkus mulle niivõrd meeldib. Viimased kolm last on meil kaalult kõik olnud üle 4,4 kg'sed, ent sünnitused läksid imeliselt ja pehmelt. Meie lapsed sündisid kõik vette. Hoidsime nabanööri nii kaua platsenta küljes, kuni see tuksus. Viimase sünnitusega saime nabanööri läbi lõigatud alles tund aega peale poja sündi. Usaldades loodust ja järgides olukorda, saab alati parima kogemuse.

Kuidas lastega edasi toimetada, mõned kardavad gaase, teised hammaste tulemist? Kuidas teie hakkama saate? 

Maris: Pidage alati meeles, et hirm on inimese suur vaenlane. Ärge kartke näiteks gaase – elage iga päeva tunnetades, mis kuidas beebile mõjub. Kui pisike on rahutu peale seda, kui ema on söönud teravilja- või piimatooteid, siis jätke need menüüst välja. Populaarseim gaaside tekitaja on aga hoopis pidev stress ja närviline õhkkond. Kui need eemaldada, siis on ka pisikene rahulik. Kuigi oleme ise suurte gaasivaludeta hakkama saanud, soovitame soojalt pisikestega, kes vaevlevad gaasivalude käes, kasutada refleksoloogi abi. Beebidele mõeldud jalatalla punktmassaaz aitab kiirelt ja efektiivselt beebisid toime tulla gaaside, kõhukinnisuse ja rahutusega.
Soovitan elada igas hetkes 100% kohal ning nautida kogu protsessi. Päevad mööduvad väga kiiresti ja aega ei saa kuidagi tagasi keerata. Aeg on meie väärtuslikem ressurss üldse, sest mis on läinud, seda enam ei taasta. Ja nii avastadki ühel hetkel, kui suureks on see pisikene beebi kasvanud. Nautige neid ühiseid hetki, koos kasvamist, seiklusi ja avastamisi. Leidke iseendast see pisikene laps üles ja äratage ta ellu, ärge kartke olla haavatav. Ei ole midagi siiramat, kui lapse soov avastada maailma ja leida vastuseid oma küsimustele ning tunda end kaitstud ja armastatud emme-issi-õdede-vendade poolt.

Mida arvate vaktsineerimisest? Kas teil on mõni nipp, kuidas ravida nohu ja teisi tuntud lastehaigusi?

Maris: Loodus on imeline ja võimas ning annab meile vajaliku kaitse. Täna on olemas alternatiivsed lahendused vaktsiinidele ning meie pere kasutab neid. Nii mõneski riigis kasutavad ka perearstid juba paralleelselt tavameditsiiniga homöopaatiat ja teisi alternatiivseid ravimeetodeid. Meie õnneks oleme sattunud nii Eestis kui ka Rootsis selliste perearstide juurde, kes pooldavad alternatiivseid ravimeetodeid ega propageeri vaktsineerimist. Kodus on meil köögis üks kapp, mis on täis orgaanilisi köögi- ja puuviljade sügavkülmpulbreid, mett, mineraale, vitamiine, ürte, sinepipulbrit jne. Külmkapis on alati olemas hanerasv, ingver, orgaaniline sidrun. Üks asi, mida me rakendame kohe, kui mõni viirus liikvel, on korditseps – Hiina meditsiinis kasutatav seen. Seda saame minu ema käest, kellel on oma tervisekabinet, kus ta soovitab inimestele loodusravimeid. Apteegist ei ole me viimase 10 aasta jooksul ostnud mitte midagi muud, kui imavaid linu ja marlisidet sünnituse jaoks.
Nohu ja köha puhul ei olegi muud, kui hanerasv lusika peal küünlaleegi kohal üles sulatada ning terve rindkere ja jalatallad lapsel sellega kokku määrida. Varvaste vahele Vietnami salv või tiigripalsam ja soojad sokid jalga. Lisaks veel eukalüptiõli niisketele rätikutele radika kohale või küünlaalusele, mis spetsiaalselt õlide jaoks mõeldud. Kõrgema palaviku korral viinasokid jalga ja keha sooja hanerasvaga kokku – kõrge palavik on oma loomult ju tegelikult hea, sest viitab sellele, et keha võitleb haigusele vastu. Lisaks regulaarselt korditsepsi ning lapsed on paari päevaga jälle terved kui purikad. Huvitav on see, et meie lapsed ise tulevad meie juurde ja teatavad, millal nad tahaksid korditsepsi ja millal sidruni-ingveri teed meega lisaks veele, mida nad igapäevaselt joovad. Lapsed on väga targad ja omavad imelist kontakti oma kehaga – kuulake neid. 

Martin: Vaktsineerimise teema on avalikkuse ees suhteliselt hell teema. Alati leidub sellel teemal vastakaid arvamusi, kuid minu arvamus vaktsineerimise osas on 100% ei. Kui minna antud teemas süviti, siis oleme saanud omal nahal väga õõvastava kogemuse ning see pani meid veel eriti põhjalikult antud teemat uurima ning mitte miski ega keegi ei suuda meid panna vaktsiine pooldama. Käesoleval hetkel aga sulgeksime selle teema siin.

Mis on Sinu suurim liikumisalane õppetund?

Martin: Kui treenid, tee seda mõistlikkuse piires, et sa ei vigastaks ennast. Kui teed näiteks seljale haiget, võib juhtuda, et sa ei saa mitu kuud trenni teha. On vaja ennast ja enda keha austada ning hoida.

Maris: Kuula alati oma keha ja soovides uusi tulemusi, asu tegema asju, mida  siiani veel teinud ei ole. Esita endale väljakutseid, sea eesmärke ning asu nende suunas tegutsema. Loodus on kinkinud meile kõik vajaliku, et suudaksime oma unistused realiseerida – julgustan kõiki eemaldama neid limiite, mida oma mõistusega endile seadnud oleme ja elukvaliteet paraneb korduvalt. Selle asemel, et öelda „Ma ei saa!”, asuge kasutama  väljendit „Ma saan! Näidake mulle, kuidas, ning ma hakkan seda tegema!”

On Sul mõni unistuste reisipunkt, kuidas Sulle ilmaruumis liikuda ja reisida meeldib?

Maris: Minu unistus on see, et saaksime alati terve perega üheskoos reisida – koht ei oma tähtsust, kui pere on koos. Olles elanud aastakese Jaapanis, tean, et sealne loodus kutsub mind väga. Aga antud hetkel on aktuaalne Aafrika. Reisida meeldib meile autoga, sest siis saad ise reguleerida oma liikumistempot – pisikeste lastega on see väga oluline. Aga kuna meie pere on juba niigi liikuv ja viibime palju aega autos, laevas, lennukites, siis võin öelda, et lastele on protsessi väärtus alati nii palju olulisem viisist, kuidas me seda teeme, et nende pärast ei pea ühte teisele eelistama. 

Martin: Olen saanud palju reisida, kuid esimest korda Ameerikas käisin alles nüüd. Olen olnud Malaisias, Dubais, edasine sihtpunkt on Singapur. Liikumine maailmas avardab väga silmaringi. Hooned ja arhitektuur ei paelugi mind niivõrd, kui just loodus. Tähtsaim kõigest on aga see, et saaksime olla alati koos perega.

Kas sain õigesti aru, et teil on ka ühine sõnum kahele esimesele lapsele, kes elavad juba viimased 6 aastat Lõuna- Aafrika Vabariigis?

Paljud on näinud meid viie lapsega ringi liikumas ja tegutsemas, ent vähesed  teavad, et on veel kaks last Martini eelmisest kooselust, keda me väga igatseme ja kellele mõtleme absoluutselt iga päev. Väiksemad lapsed räägivad neist pidevalt ning uurivad, milline on elu Aafrikas ja millal me sinna läheme ning huvitav, millega vend ja õde seal küll tegelevad. Loodame, et juba peagi saame neid tugevasti emmata ja nendega koos ühe katuse all elada, ühe laua tagant süüa, südamest südamesse rääkida ja armastust jagada – praegu jääb aga vaid paluda, loota ja usaldada, et nendega on kõik korras, et neil on seal turvaline ja et peagi saab meie kohtumine reaalsuseks. Soovime südamest, et nad teaksid, kui väga neid igatsetakse ning armastatakse ja koju oodatakse.

Mis on teie jaoks elu eesmärk?

Elada täiel rinnal oma võimete piiril, andes endast kõik, et maailm meie ümber oleks parim võimalik paik! Anda endast kõik, et luua väärtust.

Mis on teie lõpusõnad Eestimaa harrastajatele?

Martin: Liigutage end, nii noored kui vanad, nii mehed kui naised - see on kõikidele. Kodus istumine ja TV vaatamine ei vii teid lähemale teie sihtideni ja unistusteni. Liigutage end ja te tunnetate energiat ja jõudu ja te suudate elada oluliselt kvaliteetsemat elu.

Maris: Ärge raisake ühtegi hetke oma elust, sisendades, et te ei suuda, ei saa või ei oska. Ärge tooge vabandusteks oma vanust, halba ilma, vale ajastust. Leidke viis, kuidas ja tegutsege. Meile on kingitud üks elu siin emakesel maal, selline, kes me täna oleme ja meie kätes on luua parim elu, mis võimalik. Sport on suur osa heast enesetunde loomisest ja oma kehas elu nautimisest – liigutage end regulaarselt, igapäevaselt ning ärge loobuge arengust. Esitage endile väljakutseid ning pingutage homme rohkem, kui te seda tegite eile ja nautige tänast päeva justkui oleks see ainus eksisteeriv hetk maailmas.

Viieaastane Maria-Karolina lisas omalt poolt, et tema sooviks, et igal inimesel oleks aias palju lilli, mida igapäevaselt vaadata, sest need toovad ilu meie igasse päeva ja teevad aia ilusaks.
Sama kehtib ka meie mõtete, südame ja tegude kohta – ilusad mõtted ja head teod loovad parima hetke. Soovime kõigi ellu ja südameisse armastust, soojust, hellust, teineteisemõistmist, andestust ja sallivust. Olgu teil julgust unistusi realiseerida ning sportlikke väljakutseid seada.