Kristel: Mina leian, et tööd tuleks teha just selle nimel, et liikumisest saaks elustiili osa. Nii nagu iga muu tegevusegagi, peab meil olema eesmärk, mille nimel töötada ning selleni jõudmiseks on vajalik püstitada vaheeesmärke, et hoida oma motivatsiooni. Kindlasti aitab sellel teel püsida kellegi toetus - olgu selleks siis elukaaslane, õde, ema, sõbranna või personaaltreener. Inimene, kes õiges kohas tunnustaks, pakuks tuge, vajadusel innustaks ja tuletaks meelde, milleks treenime. Treeneritena ütleme me ikka, et kõige raskem on dress selga saada ning kui see on tehtud, läheb edasi juba lihtsamalt.
Kärt: Tõepoolest, kui tossupaelad juba sõlmitud, on see suur samm edasi. Kurb on tõdeda aga seda, et väga tihti on motivatsiooniallikaks sõprade, pere ja treeneri asemel hoopis arst, kes paneb Sind lihtsalt fakti ette - kui liigutama ja tervisele rohkem tähelepanu pöörama ei hakka, on olukord pöördumatu. Seega kordan veel Kristeli sõnu, et oluline on leida viis, muutmaks liikumine elu osaks, ning otsida partnereid, kellega seda koos oleks vahvam teha.

Kui vaim on valmis, kas keha tuleb järele?
Kristel: Jah, kui vaim on juba valmis, siis tuleb leida see õige viis oma keha liigutamiseks. Treening tuleks valida vastavalt meie kehalistele võimetele. Treening peaks arvestama meie kehalist seisundit, vanust, varasemat treenitust jms. Siin on kindlasti suureks abiks personaltreener, kes oma teadmistega saab olla toetajaks õige treeningplaani väljatöötamisel.
Kärt: Hetke, mil vaim on valmis, ei tohi kindlasti käest lasta, kuid väga oluline on harrastada liikumist ja sportimist teadlikult. Kui endal ei ole liikumisharrastusega tegelemise kogemusi ega piisavalt teadmisi, ei ole häbiasi küsida nõu ja abi treeneritelt. Kindlasti oskab lihtsamaid soovitusi, lähtudes Sinu tervislikust seisundist, anda ka perearst.