TEEJUHILT HARRASTAJALE: Ago Rootsi: hoia pea külm, jalad soojas ja tikud kuivad

 (2)
TEEJUHILT HARRASTAJALE: Ago Rootsi: hoia pea külm, jalad soojas ja tikud kuivad
Ago RootsiFoto: erakogu

Ago alustas matkamisega põhjalikumalt juba eelmisel aastatuhandel täpsemalt 1979.-l aastal. Nii kondab see terane ja tark mees vabadel aegadel nüüdki metsades, merel ja rabades üksi, kui ka sõpradega. Läbi aegade on ta olnud teejuhiks nii looduses, kui teel iseenda poole. Ago sõnul on ta ka koos perega palju liikunud ja avastanud. Eestis on imeilus loodus ja matkata kõikidele võimetekohane, on vaja lihtsalt teha esimene samm. Loodusesse minnes võiks kaasa võtta kuhjaga austust, oskust kohal olla, taibukust märke lugeda, tarkust tasa olla ning taas kuulama õppida: loodust, iseennast, kaaslasi.

Mida matkadel meeles pidada?

Seda on päris palju ja igal  matkaliigil on siin veel oma iseärasused. Olulisima võtab siin kokku kõnnumaa inimeste tuntud ütlus: "Hoia pea külm, jalad soojas ja tikud kuivad!" Seda võib võtta sõnasõnalt kuid seda võib ka laiemalt  tõlgendada. Püüan seda siin teha:

Külm pea:
Enamik äpardusi või õnnetusi juhtub inimesega siis kui ta kaotab vaimu tasakaalu. Halb on nii liigne tarmukus ja oma võimete ülehindamine kui ka kriitilises olukorras pea kaotamine. Mul on matkadel rohkem kui korra tulnud maha istuda, maha rahuneda ja siis edasi tegutseda ja kordagi pole olnud vaja seda kahetseda.

Jalad soojas:
Sõna-sõnalt peab see paika külma ilmaga. Üldisemalt tähendab see aga jalgade kui põhilise liikumisvahendi eest hoolitsemist. Vali hoolikalt jalanõusid ja sokke. Väldi villide ja/või muude vigastuste teket. Siia juurde ehk veel üks üleskutse: "Säästkem liigeseid!" Eriti kehtib see põlveliigeste kohta. Raskematel matkadel võib seljakott matka algul olla ligi poole kehakaalust. See on paras ülekoormus liigestele ja kui füüsiline vorm jätab soovida ning kõval pinnasel jäiga tallaga jalatsitega ning, eriti laskumisel, lasta ennast astumisel kukkuda nn. lukustatud põlvega jalale, ei lase liigeste vigastused ennast kaua oodata. Eelkõige saavad nii kannatada puusa- ja põlveliigsesed.

Seotud lood:

Tikud kuivad:
Laiemas mõttes tähendab see varustuse korrashoidmist matka vältel. Enne matka tuleb see kindlasti üle vaadata ja uued asjad enne tõsisemale matkale minekut ära proovida. Juulikuus saab inimene ka varustuseta hakkama kuid näiteks talvematkal tähendab märjakssaanud magamiskott, murtud suusk või läbiligunenud tikud juba pisikest kriisiolukorda ja kui olla inimasustusest kaugel, ei pruugi see kriis üldsegi väike olla.

Siia juurde on hädavajalik ka aupaklik ja säästev suhtumine loodusesse.
 

Kes on hea matkakaaslane?

Loe veel

Olen seda meelt, et mingit erilist kriteeriumi siin pole. Mida sarnasemate huvide ja väärtushinnangutega inimesed kokku satuvad, seda parem. Ka võiksid ühe grupi liikmed olla enam vähem ühesuguse liikumisvõimega. Muidu venib grupp liiga laiali ja see kätkeb endas turvariski ning ilmselt tunnevad tagumised ennast ka halvasti. Mõne matkaliigi puhul võrdsustavad liikumistingimused erinevate füüsiliste võimetega inimesi – näiteks suusamatka puhul, kus esimestel on lihtsalt raskem. Enasmasti aga pole erinev võimekus hea kuna ühed ei jõua ja teistel hakkab külm ning igav. Eriti puudutab see rasketes ilmastikutingimustes ja raskel maastikul liikumist.
On muidugi iseloomujooni, mis mõjuvad halvasti igasugusele ühistegevusele ja eriti raskete matkade puhul löövad need ka tavapärasest enam välja.
Mõiste „matk“ ise on aga suhteliselt lai. Olen näiteks Gaujal näinud ulpimas lõbusaid "topsi vennaskondi" parvedel, kes ei vajagi enamat kui seltskonda, värsket õhku ja alkoholi. Samas ei saa öelda, et see matk pole. Ka on loetelu kaks esimest komponenti täiesti tervislikud.
On ka teine äärmus, kus minnakse ennast proovile panema, nähakse matkas väljakutset ning iga järgmine matk valitakse eelmisest raskem kuni tuleb vastu kellegi isiklik piir ja kasvab järsult turvarisk.
Ülejäänu mahub nende kahe äärmuse vahele. On selge, et kummaski äärmuses löövad kaasa täiesti erinevate iseloomude ja väärtushinnangutega inimesed ja püüd ühest kambast keegi teise tõsta lõpeks fiaskoga. Oma gruppides on nad aga vaata et ideaalsed semud.
Kui käia matkamas sõpruskonnaga, kujuneb varem või hiljem see sarnaste seltskond välja ja siis on oluliselt lihtsam ja meeldivam. Kui lisandub keegi uus, tuleb ta harilikult kellegi kaudu sellest grupist ja see teab, kas uus inimene sellesse gruppi sobib või mitte.
Samas ma ei kadesta professionaalseid matkakorrladajaid, kes ei saa matkagrupi liikmeid valida.

Mis on Sinu jaoks liikumine?

Minu jaoks pole liikumine eesmärk vaid vahend. Mulle ei meeldi tõsta saalis rauda, joosta päev päeva järel sama ringi ja muu taoline oma olemuselt kunstlik liikumine mis emotsionaalselt palju ei paku. Samas püüan oma igapäevatoimetusi tehes võimalikult palju liikuda jalgsi ja seejuures võimalikult kiiresti. Püüan seejuures hoida head rühti ja liikuda maksimaalse jõukohase kiirusega nii, et see veel näeks kõrvalt vaadates välja sujuv ja et energiakulu oleks, kiirust arvestades, minimaalne. Kus vähegi on võimalus eskalaatori või liftiga majas kasutada treppi, liigun ma trepist ja samuti kiiresti.
Põhiline osa füüsilisest vormist tuleb aga matkamisest või niisama metsas ringikolamisest – seenelkäigud sinna juurde. Hea on varieerida liikumisvahendeid: jalgratas, süst, suusad, räätsad. Ka uisud kui on sobivad jääolud. Igaüks neist annab lihaskonnale erineva koormuse.
Ainus mida kannatan, olude sunnil kohapeal teha, on hommikuvõimlemine, sest see on hea võimalus keha öise staatilise asendi järel jälle liikuma saada ja korralikult üles ärgata. Tunnen ennast neil päevadel, kus hommikuvõimlemine mingil põhjusel vahele jääb, veidi halvemini.
Mulle aga jääb kaugeks suhtumine, kus sõidaetakse autoga paari kilomeetri kaugusele trenni, sõidetakse liftiga saalikorrusele, vahetatakse riided ja hakatakse soojendusharjutisi tegema.
Kindlasti ma aga ei halvusta seda. Inimesed on erinevad ja igaühel on liikumiseks oma viis. Tänapäeval on pigem see minu suhtumine liikumisse alternatiivne.

Kas matkajad, kui "liik" on väljasuremise ohus?

Ei usu. Matkamises on midagi inimloomusele omast ja pigem näen viimasel ajal seda kuidas inimesed trendikäitumise kõrvalt ka enda keha ja vaimu tegelikud vajadused üles leiavad. Vastavalt võimalustele ja vahenditele muutub aja jooksul varustus ja matkakultuur kuid matkamine kui tegevus ei sure ilmselt välja. Olen ka ise matkajana aja jooksul muutunud. Olen enda jaoks veel suhteliselt hiljuti avastanud paar uut matkaliiki. Ka ei käi ma täna enam kaugetes paikades, sest transpordi hind on kunagisega võrreldes oluliselt kasvanud. Käin lähemal aga sagedamini.
Ka lubab siin positiivselt tulevikku vaadata seljakotiga noorte inimeste rohkus siinsamas Eesti matkaradadel. Näen neid viimasel ajal pigem rohkem kui vanasti. Osalt on siin taga ka matkakorraldajate tubli töö, sest just professionaalsete matkakorraldajate juures on kõige lihtsam ja mugavam saada oma esimene matkakogemus. Matkamist kui võimalikku enda liigutamise viisi, asjast suurt midagi teadmata, omal käel proovima minna ei ole soovitatav. See tegevusala eeldab mingi minimaalse varustuse ja oskuste olemasolu ja ühe või teise puudumisel võib juhtuda, et saadakse negatiivne esmane kogemus ning hoidutakse edaspidi sellest suurepärasest liikumisviisist.
Kasutan siin juhust ka RMK -le kiitust avaldada tähistatud matkaradade ja korraldatud pikniku- või telkimiskohtade eest. Taolised ettevalmistatud rajad võimaldavad vähese vaevaga endale väike matk loodusesse korraldada ja see sobib hästi peredele. Siit on aga võimalik tasapisi edasi liikuda ja juba lapsena saadud liikumisharjumus jääb suure tõenäosusega püsima.         Mis on Sinu sõnum Liikumisaasta puhul eesti lastele ja peredele?

Et liikumine on vajalik, pole mul siin ilmselt vajadust kellelegi põhjendama hakata. Sport aga pole ainus võimalik viis oma kehale vajaliku liikumise tagamiseks. Liikumise tagab ka füüsiline töö, "kondiauru" kasutades oma igapäevakäikude tegemine, niisama jalutamine, ujumine, jalgrattaga sõitmine ja muidugi ka matkamine. Me ei pea tingimata lühemaid vahemaid sõitma. Kui järele mõelda, on absurdne, et maksame kütuse ja auto eest, et sõita. Sellest jääb meil liikumist vajaka ja et kehale vajalikku tasakaalu saavutada, maksame treeningute eest, et seesama liikumine taas endale tagada. Võiks niisama liikuda ja kõik olekski korras.
Ei tee siin treeningutele vastupropagandat. Tahan öelda, et treeningud peaksid täiendama meie igapäevast loomulikku liikumist mitte seda asendama.
Veel soovitaksin mõelda sellele, et vähemasti aegajalt peaks perega koos liikuma. Treeningule enamasti kogu peret kaasa ei võta. See ei pruugi olla kõigile liikmetele jõukohane ja võib suurema pere puhul ka kulukaks kujuneda. Samas koos õhtuti või nädalavahetuseti jalutama, jooksma, ujuma või suusatama minek peaks ju kõigile jõukohane olema. Miks mitte ka matkama? Ühtlasi ka üks pere ühistegevus rohkem.
Eriti kasulik on selline eeskuju lastele, sest suur osa tulevasest eluviisist võetakse kodust kaasa.
Liikumisaasta on pigem asjale tähelepanu juhtimiseks. Kõik aastad meie elus peaksid olema liikumisaastad. 

Kuidas endale liikumisega mitte liiga teha?

Meie kultuuris on olemas manitsus: "Ei tohi endale liiga teha". See kehtib nii füüsilist tööd tehes, treenides kui ka matkates. Tegelikult veelgi laiemalt.
Tuleb valida endale jõukohane koormus ja seda järkjärgult tõsta. Sellest lihtsa reegli eiramine võib teha rohkem kahju kui kasu. Matkamise, kui ühe võimaliku liikumisharrastuse iseärasuseks on, et siin peab eriti hoolikalt seda reeglit järgima. Matkal pole kellegi rivist väljalangemine pelgalt tema enda probleem. See rikub ka teistel matka ära ja sugugi alati pole võimalik kohe järele jätta. Sõltuvalt matkaliigist võib olla vaja kuhugi mingi konkreetse aja jooksul jõuda. Ei saa jääda süstaga keset tormist merd ööbima või järsult lumenõlvalt lahkumisega hiljaks jääda (päike sulatab päeval lume ja laviinid lähevad liikvele). Need on olukorrad raskematel matkadel, mille kohta öeldakse: "Kraavi ei saa kahe hüppega kuiva jalaga ületada. " Sa kas jõuad või paned ennast ohtu. Liiga raske katsumuse valimine võib siin oluliselt rohkem "maksma minna" kui väike lihaserebestus trenni tehes. Ka tuleb siin oma võimeid veidi ettenägevalt hinnata. Tartu maratoni saab pooleli jätta ja ei juhtu midagi. Mägimatka marsruudi kaugeimas punktis katkestada enamasti ei saa.

Mida matkamine pakub kehale?

Eks ikka eelkõige samu asju, mis iga muugi füüsiline koormus. Peatuksin ehk pigem iseärasustel: Matkamine kui põhjus liikumiseks, sobib ka neile, kellel on probleeme enese sundimisega treeningul. Matk pole harilikult suvalises kohas pooleli jäetav. Siin tuleb teistele järele jõuda. Koormus on harilikult pikaajalisem. Liigutakse 8 ja enam tundi päevas ja enamasti mitu päeva järjest. Mõistliku koormuse, hea seltskonna ja ilusa ümbruse puhul ei lähe liikumine ka igavaks nagu see trenažööridel kergesti juhtuda võib. Vahel suruvad olud tempot peale. Rõhuvas enamuses kulgevad matkad värskes õhus erinevalt saalitreeningutest. Üks matk võib sisaldada mitut erinevat laadi koormust: Näiteks ujumispaus rattamatkal, mille järgneb vajadus jalgratas üle oja tassida. Õhtul telkide ülespanemine, lõkkematerjali kokkukandmine, materjali tükeldamine jne. Ühesõnaga mitu erinevat liikumisviisi ühes päevas ja enamik neist on inimesele loomuomased.

Aga mida hingele?

Ma arvan, et matkamine kui viis enese liigutamiseks ja liikumises hoidmiseks erinebki paljudest muudest eelkõige selle poolest, et ta pakub päris palju hingele. Juba see, et lähed mõneks päevaks harjumuspärasega võrreldes sootuks teistsugusesse keskkonda, on suur väärtus. Ka niisama hea seltskonnaga kusagil koos istumine on hingele kosutav. Siin aga tekib võimalus koos sõpradega arendada ühistegevust igapäevaste oludega sootuks teistsugustes tingimustes. Eriti keerulisemate matkade puhul on tegemist asjadega, mis ongi võimalikud vaid sihipäraselt koos toimetades. Ilmselt on see võimalus kõige lähemale minna inimsuhete sellele tasandile, mis võis olla omane ürgkarjale. Ürgkari on oletatavasti olnud inimeste koosluseks mõni miljon aastat ja see on meie olemusse oluliselt sügavamalt sisse kirjutatud kui oluliselt lühem periood praegusega sarnanevat eluviisi. See kõik võimaldab meil ennast välja lülitada igapäeva stressi suletud nõiaringist. Peaaegu reeglipärane on, et pärast kordaläinud kahepäevast nädalavahetusematka, isegi siinsamas Eestis, tuletad esmaspäeval tükk aega meelde, millega viimati tegeldud sai. 

Kui oluline on tasakaal ja kuidas seda hoida?

Tasakaal on minu arvates nii tähtis, et selle poole püüdlemine ja selle hoidmine peaks olema inimese elu läbivaks jooneks. Tasakaalu kaotamine tähendab enamasti kukkumist alates selle sõna mõistmisest füüsikalises mõttes kuni vaimse tasandini välja.
Minul aitab matkamine tasakaalu hoida. Kahjuks on see suhteliselt aeganõudev tegevus ja nii tuleb lisada ka mõned vähem aeganõudvad nagu näiteks hommikuvõimlemine - viis tiibetlast igal hommikul. Uue asjana olen siia lisanud neigong'i treeningu korra nädalas.
Mulle tundub, et oma personaalse tasakaalu hoidmist praeguses kiiresti muutuvas ja närvilises maailmas tuleks lausa õpetada - kui mitte koolis, siis mingitel kursustel ehk.

Mis on Sinu jaoks hea tervis ja kuidas seda saavutada?

Küsimus, millele ma ei oska vastata. Enda kohta oskan ehk niipalju öelda, et loen selleks seisundit, kus mul pole vaevusi ja olen seesmiselt tasakaalus. Isiklik kogemus näitab, et need kriteeriumid on paremini täidetud, kuid suudan teha rahu enda ja Maailmaga, püsida mõõdukalt liikumises ja jälgin, millega oma keha toidan. Selle viimatinimetatud komponendi puhul ei pidanud ma silmas pelgalt toidulauda.

Mis võiks olla inimeste toidulaual?

Mul on selles osas oma, hetke peavoolust erinev, vaatenurk. Minu arvates on vale piirata oma toidulauda ainult mingi kitsa valikuga sellest, mida oleme ette nähtud sööma. Kui liha ei kuuluks bioloogiliselt meie ratsiooni, poleks meil sappi. Põdral näiteks pole. Minu jaoks on märksõnadeks täisväärtuslikkus, mitmekesisus ja tasakaal. Kui kahe viimatinimetatud asjaga saab kuidagi toime tulla, siis just täisväärtuslikkus on raskestilahendatav probleem. Täisväärtuslikkus maksab ja toiduainetööstus on äri. Kasum on seda suurem mida kõrgema hinnaga õnnestub müüa ja mida odavam on tooraine ja tootmiskulud.
Tundub, et heaolumaades, kus on kergesti lahendatav vajaliku energiakoguse kättesaamise probleem, taandub raskuspunt osade mikroelementide puudujäägile ja teiste üleküllusele toidus. See on pikem teema kuid õige lühidalt kokku võttes tuleks alustada loodulikust aineringest. Kui 100 või enam aastat tagasi põhiline kogus inimesi elas taludes ja kõik, mis põllult ja heinamaalt tuli, jõudis ringipidi sinna tagasi, siis täna liiguvad taimede poolt mullast väljaimetud mineraalained esmalt linna, seal kanalisatsiooni, kanalisatsioonist jõkke ja jõest merre. Põllule see enam tagasi ei jõua. Et saagid ei langeks, väetatakse põlde mineraalväetistega, mis laias laastus, kompenseerivad puudujäägi taimede jaoks, sest väetamise tulemuslikkuse kriteeriumiks on võimalikult suur saagikus. Mineraalväetiste koostis aga pole kaugeltki selles proportsioonis, mis kurnamata pinnase loomulik mineraalisisaldus. Seda isegi mitte taimede jaoks oluliste komponentide osas. Loomsete organismide, sealhulgas inimese, jaoks vajalikud mikroelementide sisaldused pole aga väetamisel kaugeltki mitte eesmärgiks. Ei saakski olla, sest see kujuneks nii kalliks, et nii toodetud saadusi me osta ei raatsiks. Eelkõige sellest tulenevalt peaks mahetoit olema toidulaual au sees.
Olgu aga lisatud, et enamasti olen siiski sunnitud toimetama oma võimaluste, mitte oma toitumislaste tõekspidamiste järgi.

Aga kuidas toita hinge?

Eks me näe ju maailma läbi oma personaalse filtri. Materjali, mida filtreerida on üha enam. Tuleb lihtsalt filter õigesti seadistada. Teoreetiliselt kõik ju nii lihtne ongi. Paraku aga ei õpeta keegi kuidas leida see oma hingele sobiv filtri seadistus. Ei oska minagi siin nõu anda. Tasub lihtsalt võimalikult paljusid asju proovida. Kellel töö just liikuv pole, peaks kindlasti proovima erinevaid enese liigutamise viise. Mina pean matkamist neist üheks paremaks, kuna liikumisega kaasnevad ka muljed ja seltskond, keda ühendab miski, mis on suure tõenäosusega Teie igapäevatööst erinev. Ka paariks või enamaks päevaks teise miljöösse minek on hingele abiks. Kindlasti aga ei tohiks siin ainult ühetüübilise hingetoiduga piirduda. Näiteks muusika, teater ja filmid pole olnud ilmselt kunagi nii kättesaadavad kui tänapäeval.
Olen viimasel ajal, koos GPS kasutuselevõtuga, leidnud enda jaoks veel ühe matkamise viisi, mis tundub hingele eriti toitev olevat. Nimetan seda "kolamiseks". Maailmas pole midagi uut. Eks seegi asi tule kusagilt lapsepõlves mööda tuttavaid metsi ringikolamisest. Kui tunned üht suurt metsapiirkonda päris hästi saad loobuda orienteerumisest ja endale pandud sihtidest ning liikuda nii nagu sisetunne ette ütleb. Tekib tahtmine mingist nõlvast üles joosta, siis jooksed. Tekib tahtmine maha istuda ja linnulaulu kuulata, siis kuulad ja kui tahad niisama millelegi mõtlemata kulgeda, siis kulged. See mõjub maailmas, kus oleme sunnitud pidevalt oma toimetusi planeerima ja mingitesse ajaraamidesse mahutama, äärmiselt vabastavalt.
GPS kasutuselevõtt lõi sellise võimaluse suhteliselt suvalises kohas. Kestma peaks taoline kolamiseks nimetatud matk vähemasti kaks päeva või enam. Tuleb otsida kaardilt endale mingi hea üksildane paik välja ja sõita sinna kohale. Siis panna kõik navigeerimisvahendid seljakotti ja jätta need sinna vähemalt järgmise päeva hommikuni. Esimese päeva siis lihtsalt kulgeda sisetundest juhituna. Järgmisel hommikul otsida välja GPS, panna end taas kaardil paika ja minna oma auto juurde tagasi - ühtlasi ka argipäeva ... Oled aga millegi võrra rikkam ja see "miski" on veel mitu päeva hinges selgelt tunda.
(NB! Ei tohi unustada GPS -i ja mobiiltelefoni autosse ja igaks juhuks võiks GPS -l olla ka varupatareid kaasas)

Sinu põnevaim liikumisealane kogemus?

Neid põnevaid on omajagu ja milline neist just põnevaim on, ei suuda praegu nagu esile tõstagi. Vahest see, kui ükshetk mägedes avastasin, et suudan joosta mööda kivirahne. Ma ei teadnud, õigemini mul polnud meeles, et seda oskan. Sammu pikkuse varieerimine, toetuspunkti hindamine järgmisel kivil, mis ei pruugi fikseeritud olla ja keha tasakaalu ümberpaigutamine tuli kusagilt alateadvusest nagu tasasel maal jooksminegi. Oli vaja tegelda vaid liikumistee valikuga. Teadlikult tundus see olevat võimatu kuid reaalselt töötas. Hiljem tuli meelde, kust see vahepeal unustatud oskus pärit. Mängisime nimelt kooli ajal piki põllu äärde kogutud põllukivide valli kulli. Kes kividelt maha astus, oli automaatselt kull. Kuna nii mängida oli tüki maad lõbusam kui tavaviisil, saigi märkamatult see asi ära õpitud. Olin selle lihtsalt vahepeal aastatega ära unustanud.
Vaimustus oli nii suur, et unustasin ajuti isegi selle, et niimoodi vallatledes võin kergesti jalgadele viga teha ja siis oleksin olnud grupikaaslastel hädaks kaelas. Hiljem sai taoliste asjadega tegeldud valdavalt kohtades, kus see piirdus vaid mu enda riskiga.

Kui palju võiksid inimesed end liigutada, et ealda pikk ja terve elu
Veidi vähem kui tahaksid ja oluliselt rohkem kui viitsiksid. Eks ta ole individuaalne, kuid ilmselt kusagil seal on parajus. Pika ja terve elu jaoks aga peab ka õnne olema. Osa tervisest pole nimelt enda teha.

Sinu suurim kordaminek looduses kulgedes?

Seda ei oska niimoodi välja tuua. Ühe kalandusklubi deviis oli: "Pole oluline, kus me kala ei saa. Oluline on, et me kalale saame".
No kui kalalkäimine veel perele midagi anda võib, siis matkamine kindlasti mitte niivõrd. Palju siis neid abikaasasid on, kes teise rahulolu oma rahuloematuse taustalt märkavad. Nii ongi iga matka suurim kordaminek just enese tööst ja kodust vabaks tegemine (kui just perematk pole). Edasi on juba oluliselt lihtsam.

Sinu suurim taipamine looduses?

Ilmselt on see taipamine nii varakult ära toimunud, et mu side loodusega näib olevat midagi iseenesestmõistetavat. Küll aga mu esimesel mägimatkal tuletati sellest mulle taas midagi meelde nii, et see ka justkui sündmusena mälus talletus: "Sa oled puutumatus looduses nagu kirikus. Sul on siia vaba sissepääs. Sa tunned selle ülevust ja nagu kirikuski ei võta siia kaasa oma halvemat poolt. "
Kahjuks aga ei küüni päris paljud selleni. Vaatasin kunagi, kus päris suur ala metsas oli maasturiga pahupidi pööratud ja mõtlesin kibestunult, et rikkur paps viis ka pere loodusse. Istusid toasussides kodus autosse ja tegid pisikese ringi. Kui me kõik nii teeks, meenutaks mets tankipoligoni.

Jaga palun väikeseid märkamisi ja taipamisi?

Eks igal matkal avastad enda jaoks mingeid uusi asju. See aeg, kus palju avastamisrõõmu oli, on jäänud rohkem minevikku. Need asjad on tänaseks iseenesestmõistetavaks muutunud ja ma ei oska neid niimoodi välja tuua. Mõned ehk siiski:
Aastaid tagasi avastasin, et matkama pole tingimata vaja minna kuhugi kaugele. Enamiku kordaläinud matka emotsioonist saab kätte ka n.ö lauda taga lepikus. Võtmesõnadeks on oskus ümbruse ilu näha, hea seltskond ja tavamiljööst väljaminek.
Oskus näha ilu pisiasjades teeb elu oluliselt ilusamaks ja õnnelikumakski. Pole olemas looduslikku koledat kohta. Koleda koha saamiseks on vaja inimkätt või õigemini kasutadaoleva mõistuse ja mootorivõimsuse vale suhet.
Eriti üksinda looduses liikudes õnnestub vahel kogeda täielikku vaikust. Enamasti kohtab seda rabas. Vahel harva ka mujal. Ainus heli tekitaja oled ise. Selles on midagi täiuslikku - midagi fundamentaalset. Sarnaselt mõjub ka täielik pimedus, ainult, et enamikule inimestele tekitab see hirmu, sest nägemine on inimese tugevaim meel ja kui see ei tööta, saab kannatada turvatunne. Täielikku vaikust ja täielikku pimedust pole väga paljud linnastuva ühiskonna inimesed kordagi elus kogenud. Tunnistan, et mõlemast tüdib suhteliselt kiiresti kuid lühiajaliselt on see fantastiline vaheldus müra- ja valguseostusele.
On olemas muust ümbrusest (inimese jaoks) oluliselt destruktiivsema või just korrastavama auraga kohti. Õnneks destruktiivsetest hoiab inimene kuidagi instinktiivselt eemale. Nad on metsas ka vastava taju puudumisel suhteliselt kergesti puude järgi avastatavad. Kui keset sirgete tüvede ja liigiomaselt korrapärase oksastikuga puude vahel ühes kohas äkki on samavanad puud kõverad ja ebaloomulikult väändunud võradega, on tegemist suure tõenäosusega destruktiivse auraga kohaga. Selliste kohtade tüüpilisteks taimedeks on ka vaarikad ja kõrvenõgesed. (Pean siin silmas seda kui need kasvavad suurte piide all. Raiesmikul ei näita nad midagi). Taolises kohas kasvavaid kõveraid ja hargneva ladvaga mände nimetati vanasti hongadeks ja neist hoiti eemale. Kui aga kohtate täiesti ühtlases metsas pealtnäha ilma põhjusega tekkinud väikest puudeta laiku, võib see kergesti olla korrastava auraga koht. Harilikult on neis kohtades rohi ümbruses kasvavast oluliselt madalam ja kuidagi kiduram, kuigi võiks arvata, et rohkem valgust võiks rohukasvule positiivne olla.
Mõned aastad tagasi avastasin enda jaoks süstaga surfamise.
Uute materjalide tulek on pakkunud avastamisrõõmu. Näiteks tol ajal kui mina matkamist alustasin, soovitati kasutada matkajalanõude sees villaseid sokke. Täna ei tule sellist mõtetki pähe.
Ka ei sobinud tolleaegsed telgid väga märjale pinnale ülespanekuks. Tänapäevase võib telgi lausa rappa üles panna (pigem hädaabinõu - kuid tehtav)
Telgi lakke riputatav sääsevõrk oli meeldivaks uudiseks.
Gaasipriimuste tulek tegi lihtsamatel matkadel elu mugavamaks.
Meeldivaks avastuseks oli kihiline riietumine, mis võimaldas oluliselt kandami kaalu kokku hoida. Sinna juurde muidugi uued fantastiliste omadustega materjalid eriti aluskihi ja pealiskihi tarbeks. Täna on lisandunud siia kuni 7 kraadi võrra mugavuspiiri allapoole nihutavad magamiskoti linad. Kui nüüd omada kahte magamiskotti mugavuspiiriga -5 ja -15 kraadi ning taolist lina, saab neid kombineerides igaks aastaajaks sobiva kombinatsiooni leida.
Siis veel ehk teistelegi kasulik teadmine, et lisaks matkatarvete kauplustele on veel jahitarvete, militaartarvete ja tööriiete kauplused. Neis liigub kohati sarnaseid asju ja kohati nad täiendavad üksteist. Peab aga täpselt teadma, mida vajad. Olen märganud, et sama asi eesliitega "spordi-" on kõige kallim, eesliitega "matka" on vahel veidi odavam. Eesliide "jahi-" või "militaar-" on veel veidi odavam ja üsna ebapopulaarne "töö-" teeb asja veelgi odavamaks. Kahjuks eesliitega "töö-" on sobivaid asju veidi vähem. Samas matkaks sobivad korralikud kummikud võib saada vahel paar- kolm korda odavamalt. Samuti on tööriiete kauplustes häid sokke, kindaid, UV kindlaid prille ja kihilise riietumise aluskihi riideid. On veel eesliide "kala-" kuid sealt asju ostes peab ettevaatlik olema, sest tihti pole need asjad ette nähtud intensiivseks liikumiseks.
Tasub hoiduda eesliitest "säästu-". Väga väheste eranditega ei tasu neid asju kaasa tassida, sest sihtotstarbeliselt neid kasutada ei anna. Kui eesmärgiks on ainult täiendav koormus võib ka veega täidetud plastpudeleid kotti pista. Tuleb odavam, vesi on sihtotstarbeliselt kasutatav ja selle saab loodust reostamata maha valada kui lisakoormus lõpuks ära tüütab.
GPS -i tulek laiendas matkamise jaoks võimaluste piire. Kuigi vana kooli matkaja, võtsin selle ühena esimestest kasutusse.

Kas teekond on oluline või kohalejõudmine?

Nii üks kui teine. Töös on oluline kohalejõudmine - eesmärgini jõudmine. Teekond puutub asjasse vaid efektiivsuse ja lubatavuse kriteeriumidest lähtudes. Matkamisel omandab teekond olulisemat kaalu. Ühest punktist siin Maakeral teise jõudmiseks on täna enamasti kiiremaid, efektiivsemaid ja mugavamaid meetodeid. Matkama aga minnakse eelkõige kogema - ilu, rahu, omapära, teistmoodi keskkonda, seltskonda .... Nii on matka ajal rõhuasetus eelkõige teekonnal. Et aga siingi on ees mingi ajaline piir, omab ka kohalejõudmine mõningast tähtsust.

Kas Sul on mõni unistuste sihtpunkt?

Selles elus enam mitte.
Ma ei ole seadnud endale matkamises suuri ja pikaajalisi eesmärke. Alustasin ju oma matkamisi kohe paarinädalase mägimatkaga ja olin siis veendunud, et saada maksimaalset elamust matkast, tuleb minna kuhugi erilisse kohta, mis on kodust kaugel ja väga eksootiline.
Kunagi varakevadel aga kogesin, et see ei pruugi kaugeltki nii olla. Mäed olid veel lumevangis ja ja mu tolleaegse lemmikmatkaviisiga veel tegelda ei saanud. Saime paari matkasõbraga kokku. Kandus jutt matkamisele ja kiirelt küpses mõte minna nädalavahetuseks kuhugi telgiga metsa, sest midagi nii koduvillast ei julgenud me matkaks nimetada. Mõeldud - tehtud. Saime oma kamba kokku ja matk saigi teoks. ....
Me tuletasime seda pisikest kahepäevast matka paarikümne kilomeetri kaugusel Tartust, hiljem meelde samas kategoorias paari - kolmenädalaste matkadega kusagil eksootilistes kohtades.
Siis sai selgeks, et elamuse suurus ei sõltu eriti sellest kui kaugele minna. Elamust me aga otsima ju lähemegi.
Pärast seda endale vähemalt matkamise osas, vähemasti sihtkoha osas, eesmärke ei sea. Kui tekib taas soov minna, valin koha kuhu ise minna või midagi matkakorraldajate marsruutide hulgast ja teele! Määrab selle hetke meeleolu.

Milline on üks õnnestunud matk, palun jaga mõne põneva teekonna mälestusi?

Matkad lähevad enamasti korda, mulle oleks tegelikult vist lihtsam kokku võtta neid, millega päris 100% rahule ei jäänud, sest neid on vähem. Inimene  kuulub loodusesse ja kui ei sea asjatuid ootusi, on iga matk nagu tore kokkusaamine vana sõbraga. Teise poole matka meeldivast küljest
moodustavad matkakaaslased ja siin on ehk kõige enam võimalusi ebaõnnestunud matka tekkeks. On iseloomujooni, mis suudavad ära rikkuda igasuguse ühistegevuse. Matkamine pole siin erand. Õnneks seda tüüpi inimesed eriti matkale ei satu. Omaette teema on muidugi õnnetused.
Õnneks on mul siiani see hobitegevus suuremate viperusteta kulgenud. On küll laviin suhtelsielt ligidalt mööda läinud ja koos moreeniga peaaegu kanjoni servani libisetud (edasi oleks tulnud umbes 200 m vaba langemist), kuid siiani on õnneks läinud. Samas tagantjärele on need
asjad mida meenutada. Ehk võikski siis kokku võtta, et õnnestunud matka tunneb selle järgi ära, et kõik osalejad jäävad sellega rahule. Seejuures pole üldse vaja kuhugi väga eksootilisse kohta minna. Asja määrab ära rohkem see, millised on Sinu ja Su kaaslaste ootused ja kuivõrd need saavad täidetud. Kui võtta sõna „põnev“ otseses tähenduses, siis oli seda mu esimene matk. Nii imelik kui see ka ei tundu, juhtus nii, et minu esimeseks matkaks kujunes kaks nädalt pikk
mägimatk Kaukasuses. Enne seda olin liikunud palju looduses aga alati õhtuks koju tulnud. Vahel harva ka heinamaal küünis ööbinud kuid need polnud mitmepäevased autonoomsed kulgemised, millest olin kuni tolle hetkeni vaid unistanud. Juhtus nii, et üks mu kursusekaaslastest kutsus
mind kaasa mägimatkale ja ma läksin. Juhtus ka nii, et olin ainus, kes polnud alpiklubis Firn läbinud eelnevat teooriakoolitust ja treeninguid. Absoluutselt kõik oli uus: alustades matkasaabastest ja lõpetades mägedega. Polnud ma varem ka lennukiga lennanud nii et ka kohalesõit oli uudne. Seda ei juhtu elus just palju, et kaks nädalat järjest on üks suur ahhaa! elamus. Läksime sügisel pärast heinaaega ja seetõttu oli ka füüsiline vorm niipalju hea, et „sapimaitse“ ei seganud toimuva nautimist. Millegipärast kontsentreeris ka juhus sellesse käiku asju, mis harva ühte matka kokku satuvad. Juba suhteliselt marsruudi algul jäime liustikukeelel äikese kätte. Ümbruskonna tippudesse jooksid peaaegu et pidevad tulejoad. Seda kõike saatis võimas paduvihm ja kõrvulukustav kõuekõmin, mis peegeldus tagasi ümbruskonna mäekülgedelt
ja oli seda võimsam. Elamus oli ühtaegu hirmuäratav ja võimas. Armastan tegelikult stiihiat!
Ka mahtus tollesse matka osalemine päästetöödel. Oli väga kainestav ja minu edaspidisele matkategevusele kasulik näha ära kuivõrd saab siin karistatud ohutsnõuete eiramine. Ka oli minu jaks uus kannatanute allatoimetamine mäest. Sellest ehk kõige enam mällu sööbinud liikumine kannatanuga piki mäenõlva suurte rahnude vahel. Peaaegu 100 kg kaaluv inimene soojades riietes ja magamiskotis improviseeritud kanderaamil, mis liikus ühtlaselt mäest alla. Igaüks haaras sellest raamist kinni kust sai ja püüdis kanda. Kui ta komistas ja kukkus, siis raami liikumist sellepärast ei peatatud. Kukkunu tõusis püsti, jooksis teistele järele, haaras taas raamist kinni ja kandis kuni
uuesti kukkus. Kannatanu liikus sellises ennastsalgavas ühistöös peaaegu ühtlases tempos mäest alla. See on olnud vist ka suurim pikaajaline füüsiline pingutus mu elus. Omamoodi põnev oli ka
seiklus, kus läksime kiiresti saabuvas lõunamaa öös pärast päästetöid järele oma ülejöäänud grupikaaslastele, kes pidid liikuma veidi allavoolu ja panema laagri üles. Liikuda võõras looduses pimeads oli üllatavalt uudne kogemus. Oma kliimavöötmes oskame ka selle vähese info
põhjal, mida silmad pimedas koguda suudavad, enamasti ohtu vältida kuid mägedes on asjad teistmoodi. Leidsime enam vähem käsikaudu kokkulepitud koha üles ja avastasime, et seal pole kedagi. Küll aga oli jõe teisel kaldal lõke. Hüüdsime igaks juhuks mõned korrad ja meie üllatuseks
sukeldusid pimedusest ükshetk välja kaks meie grupi tüdrukut. Selgus, et sellel kohal läksid jämedad puutüved üle jõeharude ja grupp oli läinud teisele kaldale. Ühtlasi oli tunda ka värskes mägiõhus, et nad olid igavusest veidi kergendanud grupi kandamit piiritusevarude osas.
Seetõttu ei pannud me väga imeks, et nad puutüvesid käpuli ületasid. Järgnesime neile sirge seljaga, seljakotid seljas. Kusagil ajusopis jooksis mõte, et miks nad küll ei osanud alkoholiga piiri pidada. Järgmisel päeval kui sealtkaudu valges tagasi tulime, tekkis endalgi soov madalamat profiili hoida, sest see veemöll, mis seal all vahutas, polnud just julgustav. Samal matkal suutsid ka kohalikud ennast mitmest küljest näidata. Õnnestus meil kogu grupiga püssitoru ees seista
kui mingid sellid meilt piiritust pommida püüdsid. Samas mingi teine seltskond, kellega samas autos matka lõpus mägedest Suhhumi sõitsime, suutis meid niipalju alkoholiga kostitada, et asi päädis telkide ülespanekuga kusagil Suhhuumi külje all küla jalgpalliväljakul väravapostide vahele ja ärkamisega selle peale, et vist kõik küla pisikesed musta värvi poolmetsikud sead kolistasid meie toidunõude kallal. Siit võis küll jääda mulje tolle aja matkajate alkoholilembusest aga nii see kaugeltki polnud. Lihtsalt gruusia kohalik kombestik peaaegu välistab külalislahkuse tagasilükkamist ja see kehtib eriti alkoholi kohta. Peaaegu kahenädalane pudrudieet ei anna siin ka
erilist vastupidavust sedalaadi joogi toimele. Kui see esmavaimustus, mille ajel juba eelmäestikus kogu film sai täis pildistatud, üha uute matkadega üle läks, hakkasin eristama eriti vapustavaid vaateid ja elamusi selle miljöö jaoks tavapärastest. Mägedes leidub kohti, kus tasandikuinimese jaoks niigi ülivõrdes vaated veel kuidagi eriliselt kontsentreeritult oma ilu esile toovad. Ei saa jätta
mainimata tuntumaid nagu Dzilšu org, vaated Elbruse liustikele või siis Raiskaja Poljana. Neist viimase viis küll mudavool paar aastat pärast seda kui tolle koha ilu nägin, lihtsalt minema. On aga olnud ka oma leide. Näiteks üks täiesti tasane väike välu seda poolkaares piirava lumise mäeahelikuga. Sellele välule laiali valgunud jõeke, mis moodustas kuni poole meetri laiuseid voolukanaleid ja väikeseid tiigikesi, mis vee aeglasele voolamisele vaatamata, olid päris sügavad ja täidetud erksinise veega. Välu ise oli aga kaetud justkui pügatud muruga. Mingi samaliigiline muru moodi väljanägev taim, kes ise hoiab umbes 5 cm -st kõrgust ja tiigikeste ning kanalite juures keerdub kergelt veepinna poole. Kokku siis erkroheline ühtlane muruväljak, mis on täiesti tasane
ning mille sees eresinised pisikesed tiigikesed nende vahel voolavate kitsaste, samuti eresinsite kanalitega. Omamoodi elamus oli Katškanari mäel Kesk – Uraalis. Sattusime mäetipul pilve sisse. Mäetipp oli aga kulunud lamedaks ja selt turritasid üles mõnikümmend meetrit pikad mustad magnetiidisambad. Asjale lisas müstilisust see, et need sambad olid nii pikad, et kadusid ülapool pilve ja tekkis mulje sammas-saalist. Ka Tšusovaja jõgi, mis läbib Kesk – Uurali, pakkus
küllaga imepäraseid vaateid. Jõgi on lõiganud kanjoni läbi mitmevärvilistest kivimikihtidest koosneva Uurali peaaheliku ja kõik need kihid, kord horisontaalsetena, kord mäetekkeprotsesside poolt
kõikvõimalikesse asenditesse pööratud, on nähtaval. Vahele mõnes madalama kaldaga jäekäärus muinasjutuliselt ilus puitkirik. Kõike seda peab aga ise nägema, sest kirjeldus jääb siin paratamatult kahvatuks. On terve rida TV kanaleid, kust võib vaadata veelgi imepärasemaid kohti maailmas ja juba see visuaalne pilt on parem kui igasugune kirjeldus. Hoopis kahvatuks jääb aga kirjeldus isikliku kogemuse kõrval.

Milliste matkadega oled valdavalt tegelenud, kellega liigud?

Olen rohkem tegelnud jalgsi-, mägi- ja veematkamisega. Veidi vähem jalgratta ja suusamatkadega. Jätsin kõrvale koopamatka ja kõrbematka. Esimese  sellepärast, et tunnen ennast koobastes ebamugavalt ja teise seepärast, et ei talu hästi veenappust. Automatka ei defineeri jälle enda jaoks
matkaks. Enamasti olen püüdnud sõpru ja tuttavaid kaasa kutsuda. Juhtus nii, et minu esimesel matkal "ülendas" tookordne grupijuht mind grupijuhi abiks. Tema lõpetaski tolle matkaga oma grupijuhitegevuse. Ega neid inimesi just palju ole, kes on valmis tegema tasuta korraldustööd
ja lõppkokkuvõttes ka vastutust võtma. Kui mõni matkaseltskond taolise inimese kaotab, tuleb enamasti enda hulgast uus leida ja edasi olen valdavalt ise gruppe juhtinud kui just pole kasutanud vahelduseks mõne kutselise matkakorraldaja teenust. Asi näeb nii välja, et tuleb tahtmine minna ja siis otsin üles sõbrad, tuttavad, kes tahaksid/saaksid kaasa tulla ja need võtavad vahel mõne oma tuttava kaasa. Vahel harva õnnestub ka ise kellegagi kaasa minna. See on päris mõnus vaheldus.
Mingi lühema perioodi jooksul on enamik grupist samad inimesed. Pikemas ajamastaabis aga koosseis pidevalt muutub. Neist, kellega kunagi alustasin, pole enam kedagi koosseisus. Mis parata! Inimesed saavad täiskasvanuks. Kui taolist tagasitõmbumist täiskasvanuks saamiseks
lugeda, siis mina mitte. Viimasel ajal orienteerun üha enam üksinda matkamisele ja seda sugugi mitte seepärast, et ei leiduks kaaslasi. Lihtsalt elutempo mu ümber üha tõuseb ja inimesi ei saa enam kokku. Kõigil on koguaeg midagi ees. Minul ka. Kui siis paus tekib, on üksinda lihtsam. Ka olen viimasel ajal matkamisest üha enam hakanud otsima seda vaimset tasandit. Hulgakesi näeb vähem ja tajub vähem ning raske on ennast viia ümbritsevaga samasse rütmi.

Kuidas möödus Sinu lapsepõlv ja kui liikuv olid?

Olen pärit maalt. Meie peres ei tehtud omaette eesmärki. Liikumine, kui selline, kuulus lihtsalt eluviisi juurde ja kui parasjagu mõni talumajapidamises tehtav töö energiat ära polnud kulutanud, tõukas tagant noore inimese sisemine säde, mis ei lase kohapeal tukkuda. Nn. „nõuka ajal“ küll jahh otseselt talusid polnud, kuid mingi suurusega maalapikest lubati ja paari lehma ja siga lubati pidada. Paraku tuli aga sellel ajal ja sellsite mastaapide juures teha tööd käsitsi ja seda viisil, mille õitseng jäi kuhugi paarisaja aasta tagusesse aega. Mäletan heianaaega, kus päev algas kell 4 hommikul. Siis "jalgsimatk" 3 km kaugusele metsaheinamaale. Siis niitmine käsivikatiga kusagil kella 8 – 9 -ni (kuniks jätkus hommikust kastet ja päike veel liiga palav polnud). Siis 3 km koju hommikust sööma. Siis tagasi heinamaale eelmistel päevadel niidetud heina rehaga sasima ja puude – põõsaste varjust välja päikese kätte vedama, et hein paremini kuivaks. Siis seda kokku kandma. Õhtul kella 18 – 19 ajal sai siis paar heinasaadu püsti ja taas jalgsi koju tagasi. Üksi edasi - tagasi käimist kogunes 12 km jagu. See muidugi oli tippkoormuse aeg, kus vihmased ilmad väiksema koormusega päevi vahele andsid ja ega see heianaaeg ka tervet suve kestnud. Talv
oli aga oluliselt väiksema koormusega ja siis tulid tegevused, mida tänapäeval liikumiseks nimetatakse. Meil oli 2 korda nädalas rahvatantsu trenn (ei saanud ma selle asjaga 7 aastat, mille jooksul sellega tegelesin, sõbraks) ja kui selleks vähegi lubas, suusatasin. Radu tuli
endale ise teha ja alla 10 km läbisõiduga suusapäevi eriti ei olnud. Siis pidi ikka väga vilets ilms olema. Hästi palju käisin ümbruskonna metsades nii üksinda kui sõpradega ringi kolamas ja mingil
ajaperioodil ka indiaanlasi mängimas. Vibud, noad, ja pisikesed kirved kuulusid varustusse ja täna olen mõelnud, et mingil perioodil oskasime poistega neid nii hästi käsitseda, et kusagil soojemas kliimas oleks ehk isegi looduses end ära elatanud. Ainult metsarahvaste kultuuri kuuluv
tarkus oli puudu. Selline peaaegu igapäevane looduses lahtiste silmadega viibimine tekitas mingi imetabase ühtekuuluvistunde. Tundsime ennast ikka niivõrd looduse osana, et pidasime mõttes peenikest naeru kui avalik propaganda rääkis looduse alistamsiest ja inimese kui looduse
krooni vastandumisest ülejäänud mõttetule loodusele. Õnneks on peavoolu avalik arvamus tänaseks sellest enesehävitajalikust eksiarvamusest üle saanud. Me peaaegu et tundsime ümbruskonna suuremaid loomi isiklikult. See polnud mitte taoline äratundmine, et see neljajalgne seal on kits vaid et see on konkreetselt see kits ja too teine on teine ehk siis tundsime loomi mitte ainult liigi vaid konkreetse isendi kaupa. Neid jälgides ja jäljeradu lugedes saime päris hea ettekujutuse ümbruskonna metsade neljajalgsete tegemistest, isiksustest ja kohati ka elukäigust.
Küllap sai siit alguse mu matkahuvi. Samas nii otsene suhtestumine ümbritseva  loodusega on tänaseks lootusetult kaduma länud. Ma ei ole looduses enam nagu külamees oma külas vaid nagu turist võõras linnas. Ma tean küll kuidas see toimib, kuid olen siin võõras - vähemalt tolleaegse tasemega võrreldes.

Sa ostsid süsta. Ava palun miks see on nutikas mõte Eesti rannajoont arvestades?

Üldiselt on hea, et kui millegagi põhjalikumalt tegeled, vastava tegevusala isiklikku varustust. Neil, kes matkamist alles proovivad, ei tasu sellest avaldusest siin ennast heidutada lasta. Alguses ja lihtsamate matkade puhul võib rahulikult hakkama saada kas laenatud varustuse või ka igapäevavarustust kasutades. Näiteks ühepäevase ringi jaoks kusagil RMK matkarajal pole vaja enamat kui mugavaid madala kannaga jalatseid ja võibolla mingit pisemat seljakotti kuhu jook, võileib ja võibolla keep pista. Matkakorraldajate matkadel on osa varustust n.ö hinna sees ja osa saab laenata. Seega äraproovimiseks pole vaja midagi enamat kui enese lävepakult lahtitõukamist ja head tuju. Kui aga matkamine, kui liikumisviis, sobib, pole keeruline tasapisi varustust hankida. Enamuses on siin tegemist asjadega, mis ostetakse aastateks ja selliste asjade tasapisi kogumine ei kujune ülejõu käivalt kalliks. Ka on paljud neist asjadest kasutatavad ka väljaspool matkamist. Ka mittematkajatel läheb vahel vaja telki, magamiskotti, alusmatti ja seljakotti. Korralikud vaba aja jalatsid kuluvad ka ära.
Keerulisemate matkade puhul on aga hea kui saad kindel olla, et Sul on varustus siis kui tarvis võtta, see on korras, äraproovitud ja Sulle paras. Ka tead, mida üks või teine asi selles varustuses talub ja kus on tema kasutuspiirid. Oli ükskord juhust näha, kus uued matkakaaslased ostsid endale kaubamajast telgi ja arutlesid, et miks "lollid" suurusjärk kallemaid telke ostavad. Tõusin hommikul enne teisi ja läksin suvehommikut nautima. Suvehommik looduses on asi, mida ei tasu magamisele raisata. Kui laagri juurde tagasi jõudsin, saabus ka pisike äikesepilv. Et mul oli keep kaasas, tõmbasin selle selga ja ei hakanud telki ronima. Juba esimeste piiskade järel hakkas tollest "heast ja odavast" telgist kostma rahulolematut suminat, ja hetke pärast jooksis kogu selle telgi "elanikkond" vandudes lähima puu varju. Keegi kommenteeris, et see telk ei olevat isegi vihmapiiskade trajektoori muutnud.
Temperatuuril +20 on see lõbus seik aga temperatuuril +1 kraad paras probleem.
Niipalju siis üldistest põhjustest, miks on mõttekas tasapisi oma varustus soetada. Mis aga süsta puutub, siis sellega on asi pisut keerulisem: Kui oma süstaostust räägin, siis olin väga ammu unistanud oma süstast. Eestil on hästi palju rannajoont, saari jõgesid ja järvi. Viskad süsta autokatusele ja sõidad kohale ning nad on Su jaoks kättesaadavad. Pole veekogu kus süstaga sõita ei tohiks ja süst sobib sõitmiseks nii paarimeetrises laines kui poolde säärde ulatuvas vees. Kiirust mingi 6-7 km tunnis pole keeruline ka pikemat aega hoida ja takistustest jõuab süsta mööda kanda. Pärivoolu sõites lisandub ülaltoodud kiirusele vee voolamise kiirus. Pole ühtki teist ujuvvahendit, mis kõike seda võimaldaksid.
Siinkohal võiks selle süsta jutu ka võidukalt lõpetada kuid paraku on nii suure asja hoidmisega probleeme. Kui kodus on hoidmise koht olemas ja autole saab katusele panna raami, millel kandejõudu vähemalt 30 kg, siis ühe inimese süsta puhul kõik nii ilus ongi kui kirjeldatud. Kui aga süsta kodus hoida ei saa, siis võib juhtuda, et on mõistlikum süsta laenutada. Ei ole eriti tõsiseltvõetav variant, kus sõidad esmalt mõnekümne kilomeetri kaugusele süsta järele ja siis oma kodu suhtes vastassuunas veel mõnikümmend kilomeetrit ja seda veel süsta hoiukoha suunas 2 korda, kulub üle poole päeva logistikale. Sõidukulu sinna juurde. Olen seda asja veidi arvutanud ja tuleb välja, et kahepäevase matka puhul merel tulevad kulutused olemasoleva süstaga umbes samad kui teenust ostes.
Ka ei tohiks unustada, et süstaga üksinda avamerele minek vee madala temperatuuri ja tormisevõitu merega kätkeb endas omajagu riski, millega tuleks arvestada.

Sinu lõpusõnad käesoleva ja ka järgnevate Liikumisaasta te puhul?
Tsiteerin siinkohal minu jaoks tundmatu autori mõtet: "Meie elu on nagu sõitmine jalgrattaga. See eeldab nii liikumist kui tasakaalu. Kui kaotame ühe, kaob ka teine ja me kukume". Soovin kõigile pikka sadulaspüsimist!