SPORTLASELT HARRASTAJALE: Nonna Sarana: iseloom on arendatav

 (4)
SPORTLASELT HARRASTAJALE: Nonna Sarana: iseloom on arendatav
Nonna SaranaFoto: erakogu

Nonna on tark kaunis eatu salapärane naine, kes on võistlussportlase tasemel olnud palju aastaid tegev ujumise maailmas. Treenerina on ta töötanud juba veerandsada aastat. Tema isik kinnitab taaskord, et liikuvale kivile sammal ei kasva. Vabal ajal tuuritab kolme lapse ema abikaasaga tsikliga ringi.

Nonnas on palju põnevaid aspekte, häid üllatusi, nähtavaid ning varjatud andeid ja sügavaid väärtusi. Selleks, et hoomata kui imeline ja sisukas inimene ta on, võiks selleks eraldi aega planeerida, sest igale inimesele ta ei avanegi.

Mis aladega oled elu vältel tegelenud? 

Võistlussportlase tasemel tegelesin palju aastaid ujumisega. Mõned aastad peale esimeste laste sündi hakkasin harrastajana sõitma suusa - ja rattamaratone. Lisaks Tartu maratonidele sai läbitud ka Vasaloppeti 90-kilomeetrine suusamaraton. See oli huvitav kogemus. Meil oli väga vahva sõpruskond, kellega koos harjutasime ja võistlustel käisime.

Kas Sul on mõni suur liikumisalane unistus, mida Sa veel saavutanud pole? 

Pikemat sorti triatlon on läbimata. Äkki võtan selle veel koos oma noorima lapsega kunagi ette.

Mis on Su väiksemad liikumisalased sihid näiteks sel suvel?

Olen oma õpilastega mitmes suvises spordilaagris ja teen lastega kaasa kõik
jooksud, matkad ja ujumised. Tunnen nendest laagritest tõelist
sportlikku naudingut.   Kuidas Su treeneritee algas?

Seotud lood:

Alustasin treeneritööga juba 25 aastat tagasi. Lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja asusin oma esimesse ametisse Dünamo ujumiskooli laste ujumistreenerina. Varsti peale seda sündisid mul endal kaks last ja jäin ligi kolmeks ja pooleks aastaks koju lapsi kasvatama. Vahepeal toimusid meie riigis suured muutused ja noore Eesti Vabariigi algusaastatel oli inimestel tegemist, et oma peret ära toita, spordisaalide külastamine polnud sel ajal loomulikult kõige tähtsamate asjade hulgas. Tegelesin ka mina muude eluvaldkondadega. Treeneritöö juurde tagasi jõudsin mitmed aastad hiljem, kui minu endine klassiõde Aivi Kulla (Liiv) mu vesiaeroobika treeneritöö juurde kutsus. Olen talle selle eest väga tänulik, sest vesiaeroobikatundide juhendamisest sai mulle töö, mida senini väga armastan. Mõned aastad hiljem jõudsin tagasi ka ujumistreeneri ameti juurde. Õpetan ujumist 5 -kuni 8-aastastele lastele. See on väga armas, aga loomulikult ka väga vastutusrikas amet, nagu ikka kõik lastega seonduv. Lisaks toredatele lastele meeldivad mulle väga ka lapsevanemad, kes oma tublide laste edusammude üle siiralt ja südamest rõõmustavad. Ka vesiaeroobika treeneritöö ei ole nii-öelda ainult endast andmine vaid see rõõmsameelsus ja positiivsus, mis klientide poolt tagasi peegeldub, annab ka mulle endale tohutult energiat juurde.

Milline on supertreener? 

Eks iga klient, õpilane ja lapsevanem näeb seda omamoodi. Pole olemas treenerit, kes kõigile meeldiks. Ühes asjas, usun, on kõik siiski ühte meelt – treener peab olema professionaalne.
Kuidas algas Sinu liikumistee? Ava palun oma lapsepõlve liikumisi?
Minu isa oli omal ajal tegelenud alpinismiga: olles ise kõrge eani suurepärases füüsilises vormis, suunas ta mind sportliku tegevuse juurde juba varases lapsepõlves. Ta ehitas meie Mustamäe korteri magamistuppa võrratu võimlemislinnaku, millel turnides muutusin läbi mängu sitkeks ja tugevaks. Nelja-aastaselt viisid vanemad mind ujumiskursustele, mis toimusid tolleaegsel Gogoli, praeguse Raua tänava 21. Keskkooli ujulas. Sealt sai tasapisi alguse minu ujumissportlase tee. Tõsisemate treeningutega alustasin esimesest klassist Tallinna Dünamo ujula basseinis treener Siiri Põlluveeri (Oha) käe all. Neljandas klassis treenisime terve rühmaga juba kaks korda päevas. Päeva ujumiskilometraažiks oli 5 kuni 6 kilomeetrit.

Kuidas oled inspireerinud oma lapsi trenni tegema? 

Loe veel

Kuna meie kodus on alati olnud väga sportlik õhkkond, ei ole me pidanud oma laste treeningutele suunamisega eriti vaeva nägema. Peale korraliku ujumisoskuse omandamist olen andnud neile võimaluse valida endale meelepärane spordiala. Pean lapseeas sportimist väga oluliseks, see annab kogu eluks sellise füüsilise põhja, mida hiljem elus on nullist väga raske saavutada. Lisaks kehalisele arengule õpetab treeningutel osalemine paremini oma vaba aega planeerima, arendab tahtejõudu ja järjepidevust, ka rutiinitaluvust, see viimane on eriti oluline meie pere noorima lapse puhul, kes on oma olemuselt ääretult emotsionaalne. Meie pere kaks vanemat last on juba täiskasvanud ja on meile tahtejõu ja püüdlikkusega oma õpingutes alati suurt rõõmu valmistanud. Poeg Rait lõpetas TTÜ infotehnoloogia bakalaureuseõppe cum laude ja tütar Greta lõpetas väga edukalt Tallinna Inglise Kolledzi IB õppe ja õpib nüüd Inglismaal Leedsi ülikoolis. Pere pesamuna Smaragda Luchia on alles oma koolitee alguses, aga pürgib usinasti vanema õe ja venna jälgedes.

Kas teed lisaks oma juhendatud trennidele veel endale eraldi ka trenni? 

Varasematel aastatel, kui andsin nii vesiaeroobika kui ka spinningutunde kuus treeningut päevas, siis küll enda treenimiseks enam jõudu ega ka vajadust polnud, koormus oli niigi nagu tippsportlasel. Nüüd aga, mil osa töökoormust on asendunud ujumistreeneritööga, püüan ikka pisut juurde treenida, kas siis mõnda rühmatreeningut külastades või jõusaali võimalusi kasutades. Aga see kõik on ikka selline kerge treening, pigem mõnusa enesetunde jaoks. Talvel käin koos noorima lapsega uisutamas, suvel rulluisutame.

Kuidas alustad oma päeva? 

Minu praegune elurütm käib meie pesamuna järgi. Seega alustan oma päeva tema kooliviimisega. Kuna kool asub piisavalt kaugel, kulub selleks ligi tund aega autosõitu. Sellele järgneb aeg iseendale. Hea kohv, kerge hommikueine. kosmeetilised protseduurid. 

Kas iseloom on saatus? Kui tahtejõuline isik Sa ise oled? 

Iseloom on arendatav ja lapse iseloomu arendamisega peaksid vanemad alustama juba üsna varajases lapsepõlves. Mäletan ennast eelkooliealisest ajast, mil isa õpetas mulle tireltõusu kangil – minu esimene reageering oli kohe „ma ei saa“ Seepeale manitses mind isa: “ Ära kunagi ütle esimese asjana, et ei saa, vaid hakka proovima.“ Ujujana tõusin ma meistersportlaseks ja Nõukogude Liidu noortemeistriks liblik- ehk delfiiniujumises. Ei saa öelda, et mul oleks olnud silmapaistvat annet, pigem oli see töökus ja tahtejõud. Ja see tahtejõud ei olnud mitte ainult minul, terve Eesti ujujate koondis ujus ca 8 km treeningul ja nii kaks korda päevas, lisaks veel üldkehaline ettevalmistus. Tänapäeval on mitmedki lapsevanemad öelnud, et nad ei taha oma last üheks või teiseks asjaks sundida, aga siinkohal meeldib mulle mõttekäik, et lapsevanemate ülesanne ei ole mitte ainult oma lapsele meeldiva lapsepõlve tagamine, vaid ennekõike edasiseks eluks ettevalmistamine. Ja elu ei ole alati kaugeltki mugav. Kui me aga maast madalast oma lapsed kõikidest väiksematest ebamugavustest eemal hoiame, siis ei pruugi see lapse iseloomu arengule kasuks tulla, seda enam, et laps tahabki üldjuhul tegeleda sellega, mis hetkel meelepärane, suutmata ette näha, mis kasu võiks tal ühest või teisest asjast aastate pärast olla. Selleks ongi lapsevanem, kes last seejuures suunab, innustab ja vahel vajadusel ka sunnib. Ka minu enda ema ütles mulle lapsena korduvalt: „ Sina, Nonna, saad alati hakkama!“ See lapsena oma vanemate poolt sisendatud enesekindlus on mind ka hilisemas elus palju aidanud. 

Palun jaga märksõnu toitumise kohta. Kuidas näeb välja Su enda ninaesine? 

Toitun sisetunde järgi, ei keela endale ühtegi toiduainet, aga seejuures ei söö kunagi kõhtu liiga täis. Tähtis on õppida enda keha kuulama. Kui ühel päeval saigi veidi rohkem maiustatud, siis järgmisel päeval toitun tervislikumalt. Kaalunumbreid ma taga ei aja, mõistliku toitumise puhul püsib ka kaal stabiilne. 

Mis on Sinu soovitused algajatele harrastajatele? 

Iga algus on raske ja siinkohal on kõige tähtsam järjepidevus. Lihtne on leida endale vabandus, miks pole võimalik treenida, tunduvalt raskem on ennast sundida järjepidevalt harjutama. Hea, kui on olemas mingi kindel eesmärk, näiteks valmistuda mõne lihtsama rahvaspordiürituse läbimiseks. See distsiplineerib ja hasart (mõõdukas koguses) tuleb asjale ainult kasuks.

Mis on Sinu soovitused edasijõudnud harrastajatele?

Kui algajate puhul on oluline see nii-öelda käimasaamine, siis edasijõudnute puhul on tähtis, et oma piir ära tuntakse. Oluline on jälgida oma sisetunnet, ka harrastajana võib ennast üle treenida. Kindlasti ei tohiks nõrkemiseni treenida kõhnumise eesmärgil. See edasijõudnud harrastaja, kes säilitab tasakaalu oma treeningute ja mu tegevuste vahel, püsib heas füüsilises vormis kõrge eani.

Mida soovitad Liikumisaata puhul Eesti peredele ja lastele?

Lapsed arvutite tagant välja! Eriti suvi on see aeg, mil lapsed peaksid palju jooksma, õues mängima, toredates laagrites osalema. Treenerina on väga kurb, kui algklassi laps saabub pärast suvepuhkust treeningule suurtes ülekilodes. Ülekaal väikeste laste puhul on tänapäeval juba tunduvalt suurem mure, kui me seda tegelikult tunnistada tahame.

Millest ammutad tasakaalu?

Oma abikaasaga koos veedetud ajast.

Mis on elus kõige olulisem?
Kindlasti perekond. 

Sul on kaunis toimiv suhe, mis on selle saladus? 

Minu abikaasa on ääretult huvitav ja mitmete erinevate annetega inimene, kellega koos ei ole mitte kunagi igav. Oluline on ka teadmine, et meil mõlemal on teineteise näol kindel seljatagune.

Kuidas veedad oma vaba aega? 

Suurema osa vabast ajast veedame abikaasaga koos. Me oleme sõna otses mõttes teineteise suurimad fännid. Meie ühiseks hobiks on meie väikeses kodustuudios abikaasa heliloomingu salvestamine ja muusikavideote valmistamine. Mu mehel on suur kirg tsiklisõidu vastu ja eelmisel aastal kinkis ta ka mulle minu iluduse Harley Sportster 1200. Tegin motikajuhi load ja kuna Smaragda Luchia on meil kirglik laagrilaps, siis naudime meie abikaasaga Eestimaa suve tsiklitega ringi tuuritades. 

Mis on Su lõpusõnad Eestimaa liikumisharrastajatele? 

Innustagem üksteist spordiga tegelema, aga kõige tähtsam, innustagem oma lapsi rohkesti liikuma. Lapsena tuleb see kõik mängeldes, mille jaoks hiljem on vaja väga suurt vaeva näha.