SPORTLASELT HARRASTAJALE: Indrek Sei: inimese kvaliteedimärk pole pelgalt olümpiavõit või ülikooli cum laudega lõpetamine

 (6)
Indrek Sei
Indrek SeiFoto: Tanel Meos

Indrek Sei nimi ei vaja liikumisest huvitatud inimestele tutvustamist, tema edukas sportlastee on põnevalt põimunud oluliste ajalooliste sündmustega nagu NSVL lagunemine ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Oma suurte saavutuste juures on ta aga jäänud sõbralikuks ja lahkeks inimeseks, kelle seltskonda nauditakse ja kellel on tõepoolest palju sõpru. Inimlikuks Inimeseks- suure algustähega selle sügavaimas tähenduses.

Ei saa mõõta ühe mehe elutööd vaid medalite ja tipphetkede läbi: saladuseks jääbki, kui palju ta valas higi ja kui mitu tuhat kilomeetrit ujus võistlusteks valmistudes. Või oli ta lihtsalt väga andekas õnnesärgis sündinud päikesepoiss? Sei startis oma karjääri jooksul väga paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Ta on ujumises multitalent, kes on silmapaistvalt esinenud nii 50 m kui 100 m vabaujumises, 50 m seliliujumises, 50 m liblikujumises, 100 m kompleksujumises ja 4 × 100 m kombineeritud teateujumises. Indrekul on olnud läbi aegade palju häid treenereid: Elle Ernesaks, Leili Hein, Urmas Jaamul, Kalle Liivamägi, Tõnu Meijel. Ta on esindanud Eestit edukalt olümpiamängudel Barcelonas, Ateenas ja Sidneys.

Mida mäletad oma esimestest võistlustest?

Mu esimene võistlus oli suusatamises ja see toimus Keilas. Mu isa on selle teema üle väga palju nalja visanud. Nimelt oli mul olnud väga suur võidutahe: vend oli 5-6 m minust eespool, selle asemel, et leppida olukorraga, olin karjunud: „Rada vabaks, rada vabaks“, kuigi vend ei olnud mul üldse ees. Mul on selle suusavõistluse auhind siiani alles: plastmassist elevant. See elevant on siiamaani mu auhinnakapis ja see on kindlalt võrdväärne mu kõikide teiste medalite ja auhindadega. Kõik võistlused on minu jaoks tähtsad sündmused. Erinevatel etappidel on olnud erinevad võistlused erinevad tähtsusega. Olen võimeline ujuma kõiki stiile, nii ujusin vahel võistlustel mõnda muud ala, mitte oma põhiala. Tähtsustasin iga võistlust, püüdsin jõuda sihtideni, mille olin eesmärgiks paika pannud, kuid nägin ka seda, mis ümber toimub. Kuid sellist eesmärki polnud kunagi, et lasen lihtsalt liugu, lähen mütsiga lööma. Andsin endast siiski alati parima, kuid lõpptulemus sõltub ka detailidest: kõike ei saa ette planeerida.

Seotud lood:

Milliste märksõnadega võtaksid oma silmapaistva sportlasekarjääri kokku?

Kui oma karjäär kokku võtta ja teha analüüs, siis oli igal ajal oma märk ja värv. Minu iseloomuga seonduvad eripärad mõjutasid kindlasti minu sportlasteed. Näiteks polnud mul kunagi silmaklappe - nägin spordis palju enamat. Kõige suurem võit, mis mul on, on minu sõbrad, keda olen tänu spordile leidnud. Ägedaid inimesi on palju rohkem, kui võiks arvata, mul on tõepoolest palju sõpru. Mul pole kunagi olnud spordis väga kitsast eesmärki, et sooviksin saada ainult olümpiavõitjaks. Nautisin sporti täiel rinnal ja loodan, et ka mu lapsed naudivad sporti ja soovin, et nad ei teeks trenni valedel põhjustel. 10-12 aastat tagasi lugesin ühte uurimust Soome hoki kohta, kus oli juttu, miks Soome lapsed mängivad hokit. Ja paraku vastasid paljud vormis „mängin selleks, et jõuda NHL- i ja saada rikkaks“. See kõik võib lastel pea sassi ajada, kui mängus on suured summad. Minu arvates pole raha peaeesmärk, vaid see peaks olema protsessi osa. Kui armastatud eesmärkide suunas liikudes tekib taustal ka mõnuga mammonat, pole see loomulikult paha, kuid näiteks minu jaoks pole ta olnud eesmärgiks omaette. 

Jaga palun oma tähelepanekuid inimestest ja võistlustest oma sportlaseteel.

Ägedaid inimesi, seikasid ja juhtumisi oli võistlustel väga palju. Kihvt on üldse suhelda spordis olnud inimestega. Mingil perioodil nooremana suhtlesin väga palju käsipalluritega. Nad olid juba siis ägedad kujud ja kui vaatan, kui lahedad inimesed nad nüüd on, siis on see super. Pühendumus üksi ei tee mitte kellestki liidrit, väga oluline ka inimlik aspekt. Mind peetakse üdini optimistiks ja väga positiivseks kujuks. Eks ma tõesti ise näen ka inimestes sageli head. Kuid minu jaoks pole inimese kvaliteedimärgiks pelgalt olümpiavõit või ülikooli lõpetamine cum laudega. Piisab sellest, et oled vahva inimene ja muid tiitleid juurde polegi vaja. Väärtused ja inimese sisu ei sõltu ühe või teise ala tulemusest. 

Oled öelnud, et elu on kompromisside kunst ja samas lisanud, et Sa pole spordi nimel pidanud väga suuri ohverdusi tooma. Kuidas need kaks mõtet koos toimivad?

Loe veel

Jah, esindan tõesti seisukohta, et elu on kompromisside kunst ja teistega peab loomulikult arvestama. Nii ka ei tohi, et ainult endale mõtled, kompromisse tuleb elus ikka teha. Kuid ohverdus ei ole kompromiss, mina tõmban siin joone vahele. Sport on hea ja väga arusaadav näide. Kas mul jäi midagi spordi tõtu tegemata? Oleksin ehk kunagi võinud õppida mängima mõnda pilli, aga kas siin on seos spordiga? Midagi pole ju katki, mitte miski ei takista mul nüüd pilli õppimast. Kust üldse algab ohverdus? Ma tahaks õppida näiteks kitarri, klaverit oleks ka tore osata. Kuid ma siiski ei luba, et tuleb päev, mil pilli kätte võtan.

Mis Sind muusikamaailma juures võlub?

Naudin väga musitseerimist. Muusika on nagu kosmoseteadus. Minu jaoks on need, kes on muusikas tipud, igas mõttes tipud. Mulle meeldib, kuidas nad suudavad mängida, keskenduda, võluda. 

Et ise pilli veel ei haara, vaid jääd oma liistude juurde?

Ma ei ole väga suur heietaja, püüan olla põhjalik asjades, millega praegu tegelen ja mis mulle korda lähevad. Ja olen käesoleval hetkel olulisele tegevusele väga lojaalne. Kui praegusel hetkel olen ettevõtja, siis pühendun ka täielikult sellele. Äri on palju enamat kui raamatupidamine, ost ja müük. Inimesed teevad omavahel äri, see on taas kihvt suhtlemisviis. Teatav pragmatism on minus olemas, teatud tõuge peab olema, et midagi teha.

Tänapäeva lapsed on palju arvutis, mida arvad sellest, kui meie järelkasv palju aega arvutite taga veedab?

Tehnika teemal vesteldes on minu jaoks laste liigne arvutis passimine pigem miinusmärgiga. Kuid samas osaliselt tänu play-stationile räägib mu poiss väga soravalt inglise keelt, mistõttu ma ei ütle, et tehnika on üdini halb. Ütleksin, et tasakaal on oluline. Arvutimängude mängimise maht on tänapäeval kohati tasakaalust väljas, mõni laps veedabki kogu päeva ekraani taga. Nagu mõni aine on väga kergesti sõltuvust tekitav, nii ka arvuti. Ja kui suurt „arvutikogust“ kellegi vaja on, et konksu otsa jääda, on juba väga individuaalne.

Sina ja arvuti?

Mina ise olen raamatuinimene, tänapäeva inimene ei jää aga sageli raamatutest sõltuvusse. Arvuti on hea tööriist ja lahutamatu osa ka minu elust, eriti tööelust. Kuid võin olla vabalt mingi aeg ka ilma internetita. Üks asi, mis mind tõsiselt häirib ja millele meil pole ühiskonnas lahendust, on see, et inimesed ei leia võtit, kuidas lastele lugemine taas meeldima hakkaks. Paljud meie laste õpetajad ütlevad, et lugemisest tuleb väljendusoskus jne. Lahendus ei saa ju nii keeruline olla. Mina ise lugesin väga palju, raamat oli minu lahutamatu kaaslane, lugesin igal pool kogu aeg. Mind teeb nõutuks see, et lapsed aina kaugenevad raamatutest. Ühiskonnas võiks suuremas vestlusringis välja nuputada, kuidas lastele lugemine taas atraktiivseks ja ägedaks muuta. 

Millega Su oma lapsed tegelevad? Mida soovitad tänapäeva lastele või lapsevanematele? 

Soovitan palju liikuda: mängida, ronida, hüpata, tõeliselt laps olla. Mõistan, et huvialaringid ja trennid võivad olla kallid, kuid alati leidub alternatiive, kuidas last arendada. Meie lapsed käivad mõlemad trennis, kus tuleb ennast füüsiliselt pingutada. Poiss käib ujumas ning tüdruk tegeleb põhiliselt iluvõimlemisega ja käib kord nädalas ka ujumistrennis ja seal on väga toredad ujumistreenerid. Eks lastele on alguses väga oluline spordipisiku tekkimisel seik, kas treener meeldib või ei meeldi. Miks me panime ka tüdruku ujuma, on väga lihtne: laps peab oskama ujuda, see on väga pragmaatiline kaalutlus. Nii ei pea me laste pärast muretsema, kui oleme veekogu lähedal.
Meie peres said lapsed väiksest peast mängida väljas, lihtsalt liikuda, mitmekesisus on olnud märksõna. Näiteks tütre puhul on meil väga vedanud, et meie tänaval on temast kuu aega vanem tirts, kellega nad on superhead sõbrannad. See on ka vanematele suurepärane asi, kui lastel mängukaaslasi on. Nad olid hiljuti taas koos õues: mängisid ja möllasid, kui näiteks selliseid sõpru ei oleks, võiks tulla perede ellu pisidetailid, mida ei oska ettegi näha. Üksi võibki mõni laps hakata arvutis suhtlema. Selliste vahvate naabriplikade olemasolu teeb meie perele asja palju kergemaks. Nii teevad nad koos ka tegelikult tublisti trenni läbi oma mängimiste, lisaks arenevad laste sotsiaalsed oskused. Ühistegevus on ülimalt oluline, poisigi puhul oli mulle väga tähtis, kas ta näiteks jagab oma mänguasju. Läbi liivakasti jõuame suurte inimeste maailma. Ka ettevõtluses on tähtis, kas sa suudad teha ühistegevusi, kas Sa oled tolerantne, kas pead sõna, suudad jagada.
Ma ei taha öelda, nagu keegi kardaks last lasteaeda panna, aga ma julgen seda küll väita, et lasteaed on laste arengule väga hea korraldus. Lapsed on erinevad ja eks siingi pole üheseid vastuseid. Aga näiteks on mõned lapsed nii ema külge kasvanud, et kergema vastupanu teed minnes võikski lapse koju jätta, aga hilisemas plaanis võib sellega tegelikult teha oma võsukesele karuteene. Lühikeses perspektiivis teed talle justkui head, kuid suuremas vanuses võib tal uute olukordade ja inimestega kohanedes väga raske olla. Ka keeleõppes on sama teema, viska laps keelekeskkonda ja ta õpib uue keele ära mänguliselt ja imeb selle endasse nagu käsn. 

Millega Sa end vormis hoiad?

Mängin peamiselt tennist, kuid toonust hoian ka teistmoodi: teen aeroobset trenni, käin jõusaalis. Vormis hoiab ka igapäevane töö viie vahva noorujujaga.

Paljud peavad Sind kadunud tennisetalendiks, kuidas seda arvamust kommenteerid?

Mulle on tõesti mitmeid kordi öeldud, et olen justkui avastamata anne tennisemaailmas. Mitmed tennisetreenerid on kiitnud, et olen kadunud talent ja avaldavad arvamust, oleksin ka tennises kaugele jõudnud. Hakkasin tennisega tegelema, sest see lihtsalt meeldib mulle, ma ei ajanud kunagi tulemust taga. Mu plussideks on koordinatsioon ja elastsus. Alustasin kohe koos treeneriga tennise õppimist: see koostöö andiski mulle omasugustega võrreldes keskmisest parema tehnika. Alustasin tennise harrastamisega aastal 2005, tol ajal oligi populaarne alustada koos treeneriga. Tegin endale selgeks, mida, miks ja kuidas teha ja ka treener oli super. Vaikselt arenesin ja mängisin. Oluline ongi leida ala, mis meeldib ja sellega tegeleda. Kui mul kunagi tekib rohkem vaba aega, võib-olla hakkan kitarri õppima, võib-olla mitte. Lubadusi ei anna.

Palun räägi oma tööst ujumiskoolis.

Mu teine suur kirg ja hobi on laste treenimine, see on väga vahva. Ujumiskooli ja klubi lõime koos minu treener Tõnu Meijeliga aastal 2000. Kolm aastat tagasi sai alguse minu tegevus viie lapse treenerina. Minu laste koolis Rocca al Mares on sportlikule tulemusele orienteeritud ujumistrenn kuni 4. klassi lõpuni. Sealne treener ütles mu pojale, et ta võiks alaga edasi tegeleda, kui ta 4. klassi lõpetas. Mu enda poiss ütles, et ta sooviks, et mina teda edasi treeniks. Oma treeninggrupi vedamine on minu jaoks väga tõsine ja missiooniga töö. Kui lähen laste tundi, on see nagu teine maailm, lülitan ennast muust täiesti välja. Jagan seal energiat ja teadmisi, kuid saan sealt ka ise energiat, see on teatud mõttes perpetum mobile: ammutan asjadest energiat, mille jaoks mul energiat vaja on. See annab rahu. Suur lust on lapsi treenida, kuigi see on väga tõsine väljakutse. Lapsed pole mänguasjad, et täna teen nii ja homme jätan nad sinnapaika. Lastele ka meeldib ja mulle tundub, et meie koolis lähevad asjad õiges suunas, see on ka hea motivaator. Aleksandr Popov on maailma parim ujuja, tema treener Gennaadi Turetski, kes temast tegi kõigi aegade tippujuja, treenis sportlasi edasi, kuid uut Popovi pole tulnud. Iga sportlane, iga laps on täpselt nii eriline, kui olla saab, iga lugu on unikaalne. Pole mingit kindlat formulari, kuidas viia üks või teine inimene tippu. Kui soovin viit erinevat last aidata, siis pean neile kõikidele lähenema viite eri moodi ja sedagi pidevalt üle vaatama ja muutma. Minu privileeg treenerina on see, et mu leib tuleb lauale muu tegevusega. Nii saangi nautida väljakutset viie lapse treenimise näol. Tunnetan, kust lähevad piirid, kuhumaani neid aidata saan. Tunnustan ka lapsevanemad, kes on nende laste taga, nad aitavad metslikult kaasa, mu trennis käivad väga kihvtide perede lapsed. Vaatan, et laps ja ta ema isa on üks tervik. Olen pigem pehme treener, ütlen: „Teete enda jaoks, kui suudate teha, siis tehke.“ Minu metoodikasse ei kuulu karistamine, arvan, et tunnustamine mõjub positiivsemalt. Tänapäeval loobutakse kergelt sporditeest, sest on ühiskonnas palju pinnapealset suhtumist.

Mida märkad meie ühiskonnas?

Tänapäeval on palju killustatust, väärtused on kiiresti muutuvad. See näitab ühiskonna meelestatust- kõik on ajutine, kiirelt mööduv. Pikaajalised eesmärgid pole niivõrd olulised. Lühiajalisus oli ka masu üks põhjustest. Alati võiks asju vaadata suuremas pildis, pinnapealsus devalveerib väga olulisi väärtusi. Ma arvan, et olulised on lihtsalt teatud asjad, milleta ei saa teha ka innovaatilisi asju. Seega on ka innovatiivsus seotud traditsioonidega.
Et kiiresti ujuda sprinti, peab ujuma trenni raames ka pikki distantse. Ainult kiireid lõike tehes ei jõua ka treeningutemaailmas kaugele.

Oled öelnud, et Sul on üksteist täiendavast suhe naisega, mis märksõnu teie vahva liidu kohta välja tood?

Mul on väga tore teinepool, tunnistan, et ega ma lihtne isiksus pole. Mulle meeldib näha temas kogu tervikut: kogu kompotti, mis teebki meie kooselu värskeks, huvitavaks ja ka vürtsikaks. Meie suhtes on kaks last selgelt tipphetked. Aga suuremas plaanis pole meie ühisel teel vaid ühteainsat nn. tipphetke, seegi on suurem tervik paljude põnevate hetkedega: koos kulgemine, kus iga kild annab värvi juurde. Oleme palju koos kogenud ja meil on väga palju, mida meenutada. Suhtes on väga lihtne – saan läbi, ei saa läbi. On või pole. Toimib, ei toimi, aga see kõik ainult tingimusel, et on olemas vastastikune empaatiavõime näha kooselu põhiväärtusi ja lähtuda teineteisest. Meil on ja toimib. Mulle meeldib see, kus ma olen ja kellega ma olen. Lapsed on selgelt meie kooselu kauneimaid tulemusi, lapsed on meie enda väljendus ja rõõm.

Milline on Sinu sõnum ja märksõnad harrastajatele, kel on plaan treeninutega alustada?

Algajate kontekstis on minu arvates kõige suurem oht käegalöömine. Soovitan kõigile tugitoolisportlastele mitte liiga palju stressata. Et kui sa ka ei suuda alati olla järjepidev ja paned „käe maha“ ,komistad, ei maksa kohe ka vaimselt ära kukkuda. Ei tasu karta tagasilööke ja pause. See ei ole alati läbikukkumine. Kui see paus on vajalik, tehke see. Jõusaalis oli näiteks mul ka pea aasta paus, oli aeg, mil mängisin ainult tennist. Minge jooksma ükskõik kuhu, tehke seda, mis meeldib. Rutiinse iganädalase trennimineku vajadus tuleb pikkamööda, kuid kogu vaev on seda väärt. Tasub luua endale toetav rutiin. Kui inimesed muudavad oma elu, võib keha minna mõneks ajaks stressi, isegi kui tehakse positiivne muutus. Tuleks endaga leebe olla ja anda aega uuega harjuda. Mu massöör, kes on nagu mu teine ema, kinnitas, et ka kehad lähevad stressi. Kuid sellest saab üle ja see võib olla positiivne uus algus.
Vahel on inimestel inimlikud nõrkused, ka minul. Mõnele ei mõju need nõrkused näiteks kehakaalule positiivselt: näiteks söömisega või joomisega seotud harjumused. Iga inimene peab tegema ise valikud ja mitte äärmustesse minema. Samas tasuks märgata muutusi oma harjumustes ja olla endaga aus. Kui hakatakse rohkem grillima ja kosuma, on seegi fakt. Ja selle tasakaalustamiseks võiks ka ennast rohkem liigutada ja vastukaaluks näiteks naisega mere ääres jalutada.
Mu vennatütar on personaaltreener, täpsemalt fitness- ja jõusaalitreener. Ta ütles, et võiksime koos midagi inimestele pakkuda, aidata teha kavasid, kuid seni pole veel ise nõustama hakanud. Näis, mida tulevik toob.

Ava palun märksõnu toidu teemal. Kuuldavasti oled suurepärane kokk?

Tõepoolest, mulle meeldib väga süüa teha, see on 10 aastat olnud mu kutsumus ja hobi. Olen oma peres võtnud endale rolli teha iga päev süüa. Varem oli mul igal õhtul kell 16-19 trenn. Nüüd on mu üks ajaviitevormidest söögitegemine. Tänapäeval on palju infot ja retsepte, mida teha. Kui oskad retsepti järgida, siis on garanteeritud ideaalne tulemus. Täpselt sama kehtib muude elulisemate „retseptide“ puhul. Toidukunst on väga lihtne, ka koos söömine lisab kõigele vürtsi ja võlu. Minu toidutegemise tee algas ajal, mil mu naine ootas meie teist last. Tal oli raseduse ajal palju süda paha ja see käivitas minus soovi minna kööki ja ise vaaritada. Mul on tekkinud toidu suhtes teatud tunnetus ja suudan jõuda juba tulemuseni, mis on täitsa maitsev. Julge teha, julge olla, ära karda eksida, ära karda tunnistada seda ja uuesti proovida. Ükskõik milline tippkokk on kindlasti elu jooksul toitusid põhja kõrvetanud. Arvan, et suhtumine on toidutegemise juures väga oluline. Teha toitu tunnetusega, siira õhinaga ja mitte ennast morjendada lasta, kui alati ka ideaalselt ei õnnestu.

Mis on Sinu sõnum edasijõudnud harrastajatele, mida võiksid nad Su sportlaseteest õppida?

Tundke rõõmu sellest, millega tegelete. Spordis ei tohiks olla tulemus eesmärk omaette, vaid enda arendamine ja paremaks saamine. Paljud harrastussportlased ajavad tulemuse ja enese arendamise paraku tihti sassi ja lähevad lausa ebaausale dopingu manustamise teele ainuüksi sellepärast, et mõni võistlus võita. Ja nii võib enda tervisele väga suure paugu panna. Liikumine ei tohi muutuda vastikuks kohustuseks. Kui on piin näiteks jooksususse jalga panna, tuleks aeg maha võtta ning mõelda üle põhiväärtused, miks treeningutega alustasin ja kust see rõõm tekkis? Võib-olla oleks hea mõte jooksmise asemel uurida, kas ehk on mõni sobilikum liikumisharrastus, mis tuhina taas tagasi toob? Kuhu rõõm kadus, polegi niivõrd oluline ja see võibki jääda ebaselgeks. Kui inimestel midagi viltu veab, siis palju lihtsam oleks tunnetada ja tuletada meelde, mis on need vahvad asjad, teemad, miks üldse alustatud sai, mis oli tõeliselt lahe ja inspireeriv. Pole mõtet otsida vaid vigu, puuduste otsimine ongi sageli põhiprobleem ja nii ei jõuagi me kunagi positiivsete lahenduseni. Seega soovitan inimestel otsida positiivseid pooli. Muretseme uue auto ja lapsed? Aitab, ärme muretse enam, rõõmustame parem. Ärme otsi enam vigu, vaid leiame inspireerivad motiivid ja põhjused taas enda seest üles. Ma pole ka väga tüüpiline eestlane: soome-ugri ängi mul pole, olen ulta-positivist. Juba noorena oli mul võimalik tutvuda paljude rahvusvaheliste inimestega ja see tegi mu maailmapildi märksa avaramaks.
Kuid eks sel medalil on ka teine pool.

Ja see oleks?

Ei tahaks üldistada, kuid teinekord võib „näkku saamise“ ja negatiivse seiga analüüs olla väga õpetlik. Leida üles põhjused, miks miski üht- või teistviisi läks. Vahel tuleb juhtunut lihtsalt tunnistada ja kokkuvõte teha. Sageli inimesed lihtsalt ei mõista üksteist, nii võib tekkida isegi tõsisemat sorti arusaamatusi ja tulemuseks on üksteise mõttetu süüdistamine. Seega tuleb vahel tõesti leida probleemi tekitanud põhjused. Julgus põhjust näha on väga eluterve. Kontakt reaalsusega peab jääma ja vahel peamegi tegelema igasuguste probleemidega. Kuigi positiivsus on loov jõud, olen ka selles osas omad vitsad saanud. Näiteks usaldamise teema: loodad kõige paremat ja vahel see toimibki, kuid teinekord mitte. Tuleb jääda siiski objektiivseks. Üks asi on see, mida soovitakse, teine on see, mis on. Näiteks mängid tennist ja vastane lööb jube ilusa punkti joone peale. Aga näed millegipärast, et pall oli väljas, ju soovisid, et see oleks väljas. Soovmõtlemist tuleb ka muudes valdkondades ette, illusioonidesse pole mõtet sukelduda. Eks inimene ongi põnev ja keeruline elukas. Kõigile toimivat elu edu valemit ei tea keegi. Tasub mõelda positiivselt, aga arvestada tuleks reaalsusega.

Mida ütled Liikumisaasta puhul harrastajatele?

Liikuge täpselt nii palju, kui tahate, aga liikuge ja ärge unustage tasakaalu muude tegemistega. Ma arvan, et eestlased on suhteliselt tublid. Kauneid liikumisaastaid kõigile.