Samas ei kohta me seaduslikkuse järelevalvajat seltskonna- ja muude kergemat sorti ajakirjade esikaantel, sest õiguskantsler on virtuoos veel ühes distsipliinis: era- ja tööelu lahushoidmise alal. Spordi suhtes teeb Ülle seekord erandi.

Kui ma diktofoniga reede pärastlõunal õiguskantsleri kantseleisse jõudsin, oli Ülle Madise töönädal juba lõpusirgel. See nädal oli kunagise sporditüdruku jaoks olnud korralik maraton, oma kabinetis arvuti taga sai õiguskantsler „jalga puhata” harva.
Ühel päeval, kui ametlikud kohtumised kestsid kella üheksast üheksani ja joosta tuli nagu tuuleiil, väsis mind saatev töövari õhtuks ära.
(rõõmsalt) Aga kestvusalad meeldisid mulle juba lapsepõlves ja pikamaadistantsil läheb mul siiamaani hästi.

Ülle, oled ühes meie varasemas vestluses konstateerinud, et ülikoolis on kõigepealt mõistlik endale faktid selgeks teha ning selle jaoks on kõige paremad Brockhaus Enzyklopädie ja Encyclopaedia Britannica.
Aga enne ülikooli? Mis oli siis sinu jaoks oluline?
Sa ise ju enne diktofoni sisselülitamist ütlesid, et tee sporti, siis on ka õppimine korras. Mul oli korras ja tahtsin kangesti tippsportlaseks saada.
Töökus oli küll maksimaalne, aga näed, iluvõimlejat ja seitsmevõistlejat minust ei tulnud. Võitmise tahe on minus alati olnud – sellepärast tahtsingi tippsportlaseks saada.
Treener küll kinnitas, et geneetiline andekus tuleb korrutada töökusega, aga ükskõik kui palju ma trenni ei teinud, tippsportlast minust ei saanud. (naerab)

Nagu tüdrukule kohane, meeldisid Üllele graatsilisemad ja silmale rohkem ilu pakkuvad spordialad.
Küllap esimene spordielamus oli iluuisutamisega seotud. See oli nii võrratu, ma lausa rippusin teleekraani küljes! Mäletan hästi Anna Kondrašovat (Levandit), tema hüppeid ja käed puusas maandumisi. Ka täna annaksid need lisapunkte.
Võtsin seda kui ülevat tunnet, osavust ja inspiratsiooni. Rõõmustasin andekaid ja kõvasti trenni teinud inimesi vaadates, et see tuleb neil võistlustel nii kihvtilt välja.
Üksnes rõõmustasid? Kas sa ise ...
Jah, aga sellega tegelemiseks Tartus võimalusi ei olnud. Oma uisutiirud tegin põhiliselt hoovis. Ka maal tiigijääl või kui eriti vedas, siis Külitse järve peal. Meil oli küll hokistaadion nii kooli kui ka kodu lähedal, aga enamasti olid seal hokipoisid, kes tüdrukud mõistagi välja tõrjusid.
6-aastasena tahtsin kangesti kooli minna, aga mind ei võetud. Nii rõõmsameelne laps, kes juba kolm aastat lugeda mõistab, rikkuvat neil kõik ära. Aga ma sain vähemasti iluvõimlemistrennis käia.
Sealt sain hea füüsilise põhja alla. Iluvõimlejaks saamise unistus kadus, kui kuulsin pealt, kuidas vanematele öeldi: „Siit tippu ei tule. Võib niisama teha.”

Räägime tänapäeva spordist ka! Kas vana hea sport on kadumas ja pead tõstavad geeniteadlased? Kas rohkem dramaatikat on võistlusrajal või kohtuvaidlustes?
Mina jälgin sporti ikka samasuguse tundega nagu lapsepõlves. Aga õigusteadlasena meeldiks, kui juura ja sport oleks võimalikult lahus. Sportlane võib olla küll tubli jurist ja jurist hea sportlane, aga kui medalite jaotuse otsustab jurist, siis on suusad läinud risti ...
Oleks hea, kui sport, keemia ja juura jääksid lahku.

Pikemat intervjuud Ülle Madisega loe edasi ajakirjast Sport.