Näitleja ja lavastaja Tiit Palu: Joostes ma tunnen tõelisi tundeid
Kangelt tõuseb Tiit Palu murult. "See käib asja juurde!" kõlab rahulolev tõdemus.
See on omamoodi mõnus?
Jah see on see tunne, milleni sa tahad lõpus jälle jõuda. Kõik need tunded, mis pärast jooksu on, on ainult head. Need on päris tunded.
Aeg 3:19:40, kuidas sa sellega rahul oled?
Ma jooksin 3:15 grupis, aga ma teadsin, et ma ei jookse selle grupiga lõpuni. Ma tahtsingi joosta alla 3:20, nii ma seda tempot sättisingi. See on päris hea aeg, olgem ausad.
Sind teatakse rohkem näitleja ja lavastajana, jooksjana võib-olla vähem. Kuidas see jooksu juurde jõudmine juhtus?
Koolipõlves sai seda trenni tehtud koos Sandor Liivega, olime omaealistest parimad Eestis. Aga vahepeal paarkümmend aastat tõesti ei teinud. Oma esimese maratoni ma jooksin tegelikult aastal 1989, niiet maratonistaaži on juba 25 aastat. Kokku olen ma jooksnud neid 11.
Me teame mida maraton või jooksutrenn annab füüsisele, mida ta vaimule annab?
Kas see on see hea seltskond ?
Jaa. Mina jooksen selles grupis kus on sellised tõsised harrastussportlased. Seal visatakse ka ikka head nalja ja mingil hetkel muidugi igaüks nohiseb omaette. Üldiselt on see üks hea seltskond, kus ollakse üksteise vastu viisakad, sest grupis joostes, kui on ebatasasus või järsk kurv, ükskõik kui väsinud ollakse, hoiatatakse üksteist. See on hea seltskond, kes hoolib oma tervisest ja iseendast.
Ka seda iga päev ei kohta.
Ei kohta. Ja siis ma näen seda perekondade koostööd, kus naised toidavad oma mehi. Tulevad ratastega või autodega välja, toovad neile juua ja süüa. Ja mehed naisi samamoodi. Lapsed on radade ääres ja päris tundmatud inimesed innustavad. See on üks suur pidupäev ja minu meelest sellisel hästi õnnestunud spordipeol on võimalus kuulda isegi seda, kellele lüüakse hingekella.