Mis on nii sisemistel kui välistel teekondadel tähtis?
Häälestus igas mõttes. Alati tuleb kasuks ka teatud eeltöö: kuhu lähed, mis Sind ees ootab jne jne. Samas peaks enda puhul jälgima, et meil ei oleks mingeid suurejoonelisi ootusi. See, mis tuleb, see tuleb. See ongi hea. Ootuste mittetäitumise puhul võivad tekkida pettumused ja seeläbi võib inimene minna krampi ning siis võib jääda märkamata palju veelgi põnevamat kui ootused ise. Oluline on ka õiges, st. käesolevas hetkes püsimine ja sellest hetkest on võimalik maksimum enda jaoks kätte saada. Välise teekonna oluliseks asjaks on märkamine ja vaatlemine. Läbi sellise ümbruskonna märkamise ja vaatlemise suudame luua ka silla oma sisemaailma ja välismaailma vahel. Välisel teekonnal on tähtis õige varustus – hea oleks, kui see oleks kihiline, et külmaga saaks midagi kihina peale panna ja sooja ilmaga mingi kihi maha võtta. Soodes ja rabades on sobivaks jalatsiks kindlasti kummikud, metsamaastikel (ka vähem niiskemates lodumetsades) võib ka kõrge äärisega matkasaabas olla. Pärandkultuurmaastikel, nõmmemaastikel ja meresaartel võivad olla erandkorras ka riidest spordijalatsid, kuigi minu rõhuasetus oleks ikkagi ka siin matkasaabastel.
Veel tähtsat mõlema teekonna jaoks: tasub teada, et siia ei tasu tulla kindlasti süngete ja pahurate mõtetega, teatud meie arengut pärssivate või mitteedasiviivate mõttemallidega ja kinnisena ehk mitteavatuna. Sel juhul jääb ka loodus meile süngeks ja kinniseks. Ta ei avane. Vähe sellest: kogenematud ja ilma matkajuhita looduses uitajad võivad koguni tajuda, et nende olemine muutub veel süngemaks, kui oli enne teekonna algust.
Kus läheb piir sisemaailma ja välismaailma vahel?
Kõige konkreetsem piir läheb muidugi une ja ärkveloleku seisundi vahel. Oletan, et igapäevaelus tajume mingeid piire juba seal, kus tavareaalsus põrkub kokku millegi numinoosse, muinasjutulise ja ebatavalisega - ka absurdse või müstilisega. Sellises seisundis olles oleme lihtsalt oma tunnetest kantud, ei mõtle enam või mõtleme kordades vähem. Teatavasti muutub ju ka looduses endas meie teadvuse seisund ja seeläbi oleme sellele piirile seal olles pea kogu aeg suhteliselt lähedal. Kogu see ebatavalisus ongi meie reaalsustaju suurim kõigutaja; ehkki kaudselt oleme endiselt teadvusel, oleme siiski kaasa haaratud loodusjõudude poolt korraldatavasse meeldivasse absurditeatrisse ja selle mängulisusesse. Meil tarvitseb vaid sulanduda loodusega, sellega üheks tervikuks muutuda, tunnetada neid ürglooduse tukseid ja võnkeid ja lasta ennast nendel kanda, lihtsalt kanda ja siis lihtsalt olla ja vaadata, kuhu need meid kannavad. Üldreeglina on need meeldivad sise-ja välismaailma piiri vahel olevad üllatuspidepunktid. Küll Looja teab, kuhu ta läbi selliste kandmiste meid suunata ja kanda kavatseb. Meil tuleb vaid usaldada end tema hoolde.
Kas inimene peaks üldse end liigutama?
Igal juhul peaks liigutama. Liikumine on elus olemise ja terve püsimise üks olulisemaid alustalasid. Lisaks kogeme alati läbi liikumise ka midagi uut, näeme ja tunnetame seda. Iga järgmine hetk on tükk maad teistsugune, kui oli sellele eelnenud hetk. Pole olemas kahte ühesugust hetke. Sellest võivad tekkida meile vajalik inspiratsioon, uued, värsked ja edasiviivad mõtted - väga võimalik, et ka muud kasulikud teadmised. Sellest võivad kujuneda ka erinevad eluliselt vajalikud arusaamad, väärtused, tõekspidamised jne. Liikumine üksi muidugi ei loo veel neid asju, küll aga on ta justkui käivitaja ja vahelüli nende asjade juurde jõudmisel.
Mida arvad tänapäeva inimeste toiduvalikust ja sellest, mida pakutakse kauplustes?
Ma arvan, et sel on arenguruumi. Üldjoontes, eks ta ole paljuski kahjulike ainetega vürtsitatud, aga teisalt jälle olen viimaste aastate jooksul täheldanud selles osas ka palju murrangulist. Inimesed on hakanud tervise koha pealt asju rohkem teadvustama, enda jaoks lahti mõtestama, hakanud nendel teemadel ka rohkem kaasa rääkima ja ka nende toiduvalik on väikeste sammudega hakanud muutuma rohkem tervislikus suunas. Pean minagi möönma, et tavakaupluste poolt pakutavas on liiga palju keemiat sees ja tervislikus plaanis on seepärast suur osa sellest minu jaoks ka küsimärgi all. Samas, ei saagi me eeldada, et kõik siiamaani meie elanikkonna poolt omandatud toitumisharjumused hüppeliselt muutuksid, et tervislik toidulaud päevapealt omaks võetakse. Selles aga, et asi liigub vaikselt ja sujuvate sammudega paremuse suunas, olen ma kindel. Tõsi ta on: kellelegi, ka teatud toiduainetööstustele, on vajalik veel vanast kinni hoida. See toob neile rohkem sisse, aga eks varem või hiljem uuristab tervislik ja edasiviiv mõtteviis ka sinna oma augud sisse ja siis hakkab jää ka sealt mõranema.
Milline näeb välja Su enda ninaesine?
Erinevad pudrud, salatid, smuutid, sinna sekka ka kergemad liharoad, peamiselt kanalihast ja kalalihast. Sügiseti aga, kui on seenehooaeg, nagu praegu, siis ikka ka seeneroad, sellised nagu näiteks hapukoore-rõõskkoorega tehtud mahe seenekaste koos kartulitega.
Kas inimene on see, mida ta sööb?
Jah, on küll. Läbi selle muutub ka meie organismi keemiline koostis ja viimane mõjutab ju teatavasti meie enesetunnet. Viimasest aga sõltub väga palju see, mis mõtteid ja ideid me genereerime. Edasiviivad ja head mõtted tulevad paljuski õigest toitumisest.
Kas Sa oled õnnelik?
Väga hea küsimus. Jah, ma olen õnnelik. Defineerin siinkohal ka oma õnne mõistet: Õnn tähendab minu jaoks rahulolu ehk tasakaaluseisundit, aga sellele annab toitu või n.ö. süüdet pidev eneseareng. Loomulikult olen ka mina inimene ja sestap on ka mul omad tagasilöögid, aga need on olnud rohkem sillaks õnne juurde ja selle arusaama juurde, mida õnn endas kätkeb. Mul on hea meel ja ma olen õnnelik, et elu on läbi selliste kasvuraskuste, mida mul on tulnud viimase aastakümne jooksul kogeda, juhatanud mind selliste aarete juurde, kus ma praegu olen. Õnne ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe - teda peaks alati olema kogu aeg parajalt. Võrdleksin teda kallihinnalise õrna kristallnõuga, mis tahab ettevaatlikku kohtlemist ja pidevat hoolt ning tähelepanu. Paigalseis õnnes on hea, aga pikapeale, kui olulisi muutusi sisse ei tooda või neid ei tule, läheb ka õnne kvaliteet küsimärgi alla. See kipub justnagu tuhmuma. Õnn on rahulolu käesoleva hetkega ja ta ei tohiks olla otseses sõltuvuses teistest hetkedest. Ehkki ta küll ei sõltu teistest hetkedest, saame tema kvaliteedile siiski õige hinnangu anda alles sellele tagasivaatavalt. Tõepoolest, tema kvaliteedist ja selle sügavusest saab paljuski aimu seda oma raskete aegadega või vähem õnnelike aegadega kõrvutades. Leian, et mida rohkem erinevaid eelnevaid hetki oma käesoleva õnne kõrvale paigutada, seda rohkem omandab see ka teatud kvaliteedi ja sügavuse.
Kas on veel küsimusi, millele soovid vastata, aga ma ei küsinud?
Ei ole, kõik mida Sa küsisid, nendele vastasin ja mõnele küsimusele vastasin ehk vist ka ülearu palju. Paljud Sinu poolt küsimata jäänud küsimused omavad siiski siin küsimustikus vastuseid teiste vastuste vahel hajutatuna.
Mis on Su lõpusõnad eestimaalastele Liikumisaasta 2014 puhul
Head liikumist ja siinses ajas ning ruumis kulgemist! Kasutage iga hetke selleks, et natukenegi liikuda. Märgake asju enda ümber ja tundke rõõmu neist väikestest asjadest, mida liikudes näete ja mida eluvool Teieni kannab. Teadke, et nendest väikestest asjadest moodustuvad pikapeale suured asjad ja just suured asjad ongi need, mis kujundavad meie saatust, mis vormivad meie elukulgu.
Ja sõnum neile, kes tugevalt tavarutiinis kinni on: Julgege teha see esimene samm, mis viib Teid peavoolust kõrvale. Julgege oma oravarattast välja tulla ja Te näete, kui ilus elu tegelikult on. Te märkate siin elus peale hallikarvaste toonide ka teisi värve.