Taban ta 3. Tartu Linnamaratonil hetk enne kuulsat lauda, kus aurab seljanka ja ootavad rosinakuklid. Küsin kas kõht on väga tühi. "On tühi küll, aga räägime!"

Aeg tuli vist natuke üle 3:35?

Aeg läks üle 3:36 vist vähekese. Tunne on võimas, üldse ainsa korra elus ma olen sinnakanti jooksnud - aastal 2004. Siis oli 3:35:05 niiet minut ja natuke peale jäi isiklikust rekordist puudu. Väike soov oli seda ületada aga midagi kripeldama ei jää, et rajale sai jäetud kogu ramm.

Oled Sa Liikumisaastal liikuv olnud?

Hea küsimus. Ma arvan, et vähem kui eelmine aasta, aga eelmine aasta oli see latt päris kõrgel. Võib ütleda, et ma ei ole vähe liikunud ja järgmine aasta ma ei kavatse ka vähem liikuda.

Läbi Võrumaa on joostud, Lätis on joostud, kuhu veel joosta on?

Mul üks suur eesmärk on – 3 aasta pärast on 150. juubel läti luuletajal Veidenbaumsil (Eduards - autor) ja tema juubelit ma tahan tähistada, kuna ta käis siinsamas Tartus koolis. Teinekord käis ka jalgsi Tartust Kalāčisse, see on kuskil 150 kilti niiet tollega tahaks enda tippsportlase karjäärile punkti panna. Siis ma hakkan rohkem loodust nautima, ega sporti ma ei jäta.

Kuidas see õhkkond võrreldes esimese korraga muutunud on?

(Esimese poolmaratoni jooksis Contra Tartu Jooksumaratonil 2003 - autor)

Rahvast on üritustel muidugi meeletult rohkem. Ega õhkkond hirmus muutunud ka ei ole, selline lustakas seltskond on ta alati olnud. Muidugi kui ma hakkasin 10-11 aastat tagasi maratoni jooksma oli maratonijooksjaid meeletult vähem. Eesti suurim maraton oli 150 lõpetajat ja nendest olid ka osa soomlaseid. Selles suhtes on asi läinud paremuse poole.

See on ju ainult tore?

No kuis see siis tore ei ole!

Soovin Contrale head isu ja õnne eduka maratoni puhul. Kui hiljem söögialale naasen, teeb Contra maratoonari visadusega huvilistega pilte ja vahetab jooksjatega muljeid. Tõeline rahva(spordi)mees.