Kuidas vabaneda rasvast ja tselluliidist?

 (1)
Kuidas vabaneda rasvast ja tselluliidist?
Marek MorozovFoto: erakogu

Nii mõnedki õrnema soo esindajad on nuputanud, kuidas vabaneda tselluliidist? Mis tselluliit on ja miks see tekib avab Sparta jõusaali personaaltreener Marek Morozov.

Termin tselluliit on võetud kasutusele Prantsuse arstide poolt tombulise nahaaluse rasva tähistamiseks, mis asub naiste tuharatel, reitel, käsivartel, alakõhul. Üks, mis tselluliiti põhjustab on toksiliste ainete kuhjumine keha kudedesse, mis on omakorda põhjustatud rafineeritud ja töödeldud toitude ületarbimisest ja vähesest puu- ja eriti juurvilja tarbimisest. Sellest tingituna tekivad vee-, rasva- ja jääkainete tühimikud, mis annavad nahale lohulise efekti mida nimetatakse ka apelsinikooreks. Eriti nähtavaks muutub see siis, kui nahka vajutada sõrmede vahel kokku.

Samas jällegi enamik arstid, teadlased ja treenerid on siin üksmeelsel seisukohal, et tegemist on tavalise nahaaluse rasvaga ja toksiinidel pole selle loomuliku protsessiga midagi ühist.

Põhjuseks, miks nii paljudel naistel ja isegi saledatel on puusadel ja reitel tselluliit, on naissuguhormooni östrogeeni liiga kõrge tase, mille tõttu koguneb just nendesse piirkondadesse rasv, millest enamus esineb nahaaluse rasvana.

Rasva leidub organismis peamiselt nahaaluste ja kehasiseste rasvadepoodena, peale selle veel mikroskoopiliste tilgakestena või lahustunud kujul peaaegu kõikides keharakkudes.

Nahaalune rasvakiht katab lihastikku ja annab inimese kehale tema voolujoonelised kontuurid. Rasvkude leidub just neis keha piirkondades, kus on vaja mehaanilist survet pehmendada või elutähtsaid elundeid kaitsta (süda, neerud, sooled). Tänu oma ehitusele talub rasvkude hästi rõhumist ja rebimist. Tugeva kestaga ümbritsetud rasvaga täidetud rakud on üksteise suhtes küllaltki liikuvad ja funktsioneerivad nagu puhvrid.

Seotud lood:

Rasvkoel on soojuse isolatsiooni ülesanne. Nahaalune rasvapadjand kaitseb keha liigse jahtumise eest (korpulentsed inimesed taluvad külma paremini kui kõhnad.)

Rasvadepoo on keha tähtsaks energiavaruks. Nälgiv organism kasutab algul oma süsivesiku reserve, mis on glükogeenina salvestatud maksarakkudes ja lihastes. Neid jätkub suhteliselt lühikeseks ajaks. Seejärel algab rasvarakkude "põletamine", mille tulemusena inimene kõhnub. Kui ka see rasvavaru on ammendatud, algab kehavalgu lõhustamine energeetiliseks otstarbeks, mis viib lihaste ja siseelundite kõhetumisele ning vere valgusisalduse vähenemisele, mis lõpeb tõsiste tervise häiretega. Need on väga olulised momendid ennem kui hakata kaalu langetama.

Iseärasused rasva paigutusel hakkavad ilmnema juba lapseeas. Rasva mass kasvab kiiremini kui nahaalune rasv. Väikelapse ja noorukieas jätkub see tendents ainult tüdrukutel. Poisid koguvad rohkem rasva kerele noorukieas, kusjuures väheneb nahaalune rasv jäsemetel.

On teada, et sisikonna rasv suureneb vananedes, alates 20 eluaastast mõlemal sool. Rasv kõhu piirkonnas, suureneb vananedes meestel siiski rohkem kui naistel.

Vanusega muutub nahk õhemaks ja vähem elastseks, seega muutuvad rasvaga täidetud rakud rohkem märgatavamaks. See apelsinikooreefekt võib muutuda veelgi nähtavamaks päevitamisega, sest liigne päike muudab naha elastsust.

Spetsiaalsed süstid, elektri ravi jne. ei oma mingit püsivat efekti. Parim viis tselluliidist vabanemiseks on ikkagi õige tasakaalustatud toitumine ja kehaline aktiivsus.

Tähtis osa mida etendab treening, tuleneb energiakulu ja energia tarbimise tasakaalustamisest või kulutuste suurendamisest üle energia tarbimisest. Tulemuseks on kaalu vähenemine ja ülemäärase keha rasva kaotamine, pluss vastuvõtlikkuse vähendamine kroonilistele haigustele.

Kehaline aktiivsus mõjutab eelkõige ainevahetust rasvkoes, stimuleerides rasvkoe kasutusele võtmist energiaallikana. Rasvade oksüdeerimine(kaotus) tekib üksnes pikaajalisel mõõduka intensiivsusega ja katkematul tegevusel. Lühiaegsed pingutused ei anna oodatud tulemust. Lisaks pingutuse intensiivsusele on oluline stabiilne madal insuliini(veresuhkru) tase veres, mis tähendab eelkõige õigesti koostatud toitumiskava - kui tihti süüa, mida süüa ja mis koguses.

Liiga kõrge või liialt üles-alla kõikuva insuliini taseme korral, peab treening esmalt langetama selle hormoonkontsentratsiooni (ka see on üks vastupidavustreeningu tulemus) ning alles siis hakkab treening positiivselt mõjuma rasva hulgale.

Kuid tuleb koheselt arvesse võtta, et ka kõige otstarbekamalt korraldatud treeningu mõju ei ole kiirelt ilmsiks tulev. Näiteks sportlasel, maratonijooksu (42 km) vältel kasutatakse küll valdavalt rasvasid(eriti distantsi teisel poolel) energia-allikana, kuid ikkagi on kogu rasvakulu kogu jooksu vältel umbes 200 grammi(1860 kcal).

Liialt rasvunutele peab eriti hoolikalt planeerima spetsiifilisi harjutusi, mis on sobiva intensiivsuse- ja kestusega. Kasulikud, regulaarsed harjutusprogrammid peaksid olema erinevas vormis. Näiteks on otstarbekas ära kasutada mitmesuguseid ergomeetreid nagu (veloergomeeter, sõudmine, kõndimine), kus saab täpselt koormust doseerida ning pulsisagedust jälgida.

Ujumist võiks kasutada siis kui jalad ei pea liigse kehakaalu tõttu küllaldaselt kõndimisele vastu, või on sellest tingituna juba eelnevalt saadud vigastus. Ujumisel tuleb arvestada seda, et tänu praktiliselt kaaluta olekule vees on energiakulu väike. Samal ajal toimub suurem energia äraandmine suhteliselt külmas vees. Basseinis tuleks kogu treeningu vältel ujuda ühtlases aeroobses režiimis (õige pulsisagedusega).

Rasvunutele soovitaks peale ujumise ka vesiaeroobikat (hüdroobikat), kuna see võimaldab vähendada kehakaaluga seoses tekkida võivaid traumasid.

Treeningute alustamisel tuleb olla ettevaatlik neil, kelle kehakaal on väga suur. Näiteks suure kehakaaluga inimesed, 130 - 160 kg on esialgu suutelised läbima kõndides ühes treeningus 3 km, 35 - 40 minutiga. Neil aga kelle kehakaal oli veelgi suurem 160 kg ja enam, kulub sellisele tasemele jõudmiseks mitu kuud.

Jooks on rasvunute puhul vastunäidustatud just eelkõige traumade tõttu. Peamine vigastuse oht langeb siin põlvedele. Samuti saab liiga suure koormuse süda, kuna pulss tõuseb liialt kõrgele ning selle tulemusena väsib inimene kiiresti ja ka treeningu kestus osutub liialt lühikeseks, et soovitud effekt saada.

Peale spetsiaalsete treeningute soovitan ülekaalulistel võimalikult palju liikuda, loobuda isikliku auto- ja ühistranspordi kasutamisest, kasutada liftide asemel treppe jne.

Positiivseid muutusi kehakaalus saab ainult pikaajalise süstemaatilise harjutamisega.

Peale optimaalse kehakaalu ja töövõime saavutamist tuleb edasi treenida, et positiivsed muutused säiliksid. Eriti raske on seda saavutada geneetiliselt rasvunutel s.t. kui mõlemad vanematel on soodumus ülekaalulisusele. Siin aitab ainult väga range päevaplaanist kinnipidamine.

Soolised erinevused keha rasva vähenemises on seoses rasva paigutusega kehal. Meestel on rohkem lipolüütiliselt aktiivset rasvkudet kui naistel. Suurem proportsioon kogu keha rasvast, mis asub kõhu piirkonnas tingibki soolised erinevused treeningu mõjus. Meestel põhjustab treening suurema rasva kulu kui naistel. Tüsedad naised on suhteliselt resistentsed treeningule rasva kaotuse osas. Rasvkoe madal tundlikkus on mehhanism, mille abil naistel säilitatakse keha rasvu teiste bioloogiliste funktsioonide jaoks. Naistel paigutub ülearune rasv peamiselt tuharatele ja reitele. Reitel asuvad rasvkoe rakud on lipolüütiliselt vähem aktiivsed kui kõhurasvad. Treening, mis on määratud kaalu vähendamiseks, mõjub kõhurasvadele, reitel paiknev rasv väheneb aeglasemalt. Kuid kui treening on küllaldaste koormustega ja kui toitumine on piiratud või viidud vastavusse tegeliku energiakuluga, kindlustab see rasva massi vähenemise loomulikult kõigil ja kõigis kehaosades ehk rasv kaob ikkagi keha pealt ühtlaselt.

Kaalukoatuse põhitõed:

1. Päevane toidu kaloraaž ei tohiks olla vähem kui 25 kcal ühe kehakilogrammi kohta ööpäevas, et säiliks normaalne ainevahetus organismis.

2. Toitainete (valgud, rasvad, süsivesikud) vahekord peab olema kindlalt paigas ning samuti nende kogused ja söögikordade kellaajad. Toidukordade vahed ei tohiks venida pikemaks kui 3-4 tundi ehk teisisõnu peaks päeva jooksul sööma 4-5 toidukorda.

3. Negatiivne kalori kulu ei tohiks ületada 500 kuni 800 kcal päevas, maksimaalne kaalu kaotus võib olla maksimum 3 kg kuus.

4. Pikaajaline harjutuste programm peab põhinema vähemalt 3 x nädalas treenimisele 30 – 60 minutit (oleneb treenituse tasemest), 60 – 70 % maksimaalsest pulsisagedusest (maksimaalse pulsisageduse saame kui lahutada 220 - st oma vanus). Samuti aitab kaasa sellele treening jõusaalis. Mida suurem lihasmass, seda rohkem saab endale toitu lubada. Kõige parema tulemuse annabki, kui neid kahte aeroobne- ja jõusaalitreening oma vahel kombineerida.

5. Tuleb tagada, et uued toitumis- ja treening harjumused jätkuksid kogu elu, et säilitada saavutatud kehakaal. Selleks pöörduge jõusaalitreeneri poole, kes koostab juba individuaalse toitumis-ja treeningplaani.

Autor: Marek Morozov