Mis teid toob siia maratonirajale tagasi? Tegelikult on see ju natuke selline kannatamine?

See on ühine hobi koos sõpradega. Minu jaoks on see 11. võistlus, sõbral vist lausa 13.

Siis sõprus toob tagasi?

Eks jooksmine kuidagimoodi meeldib ka, aga põhimõtteliselt jah, meil on selline sõpruskond. Ega siin nendest maratonihulludest, kes aastas üle kümne läbi jooksevad, enamvähem tunned kõiki. Pärast istutakse maha, arutatakse jooksu.

Kuidas tänase jooksuga rahule jäite?

Väga rahul. Umbes 4 tundi, ma olen väga rahul. See ongi selline minu harrastaja aeg.

See õhkkond, mis valitseb, see esindab mitmeid väärtusi, mis olulised ka kaitseväelastele. Küünarnukitunne. Kas seda toetust rajal ka tunda on?

Ühest küljest on ta toetav ja teisest küljest on see lootusetus olukorras lõpuni pingutamine ja olukorrast välja tulemine. See võib-olla on hoopis tähtsam selle juures. Seal toetatakse küll üksteist muidugi, aga lõpuks pead sa ikkagi ise mees või naine olema ja need viimased kilomeetrid ikkagi vastu pidama. See väsimus, see sein tuleb kõigil niikuinii ette. Iseasi on see, kuidas keegi sellest üle saab. See on nauding, kui see läbi on. Õlu maitseb paremini, supp on parem, kõik on parem!

Ma olen näinud siin palju kaitseväelasi. Kaitseväelase elukutse pakub niigi katsumusi ja nõuab eneseületamist. Mis sunnib kaitseväelast veel tulema vabast ajast siia ennast proovile panema?

Kui päris aus olla, siis ma olen viimased 10 aastat rohkem kontoritööline olnud. Staap, õpetaja, klassiruum, kabinet ja mu füüsiline koormus oleks muidu väga vilets kui ma ise kõrvalt sporti ei teeks. Kui sa jooksed maratoni, siis natuke pead sa ikka trenni tegema. Nii teed sa nädala sees ka juba natuke trenni ja nii sa selle füüsise kätte saad.

Kokkuvõttes on need rahvaspordiüritused ühed mõnusa seltskonnaga mõnusad kohad?

Ma arvan, et on jaa. Kohtad inimesi 10 korda aastas raja peal, räägid nendega juttu. Pikad elulood on kõik ära räägitud. Tean siin mõningaid prominente ja nende lugusid väga hästi tänu sellele, et jooksen nendega koos.