22-aastane Kullamäe liitus Leedu hiiuga 1993. suvel, pärast Saksamaal toimunud korvpalli EM-i, kus Eesti saavutas kõrge kuuenda koha.

Kuidas sa Žalgirise ridadesse jõudsid?

„Pärast EM-i oli mul mõttekoht, et mida edasi teha. Pakkumisi tuli ka mujalt. Nii Rootsist kui Saksamaalt tunti huvi mu vastu. Toona mingit agenti ei olnud ja ise pidi suhtlema inimestega ja läbi rääkima võimalike üleminekute osas. Ühel hetkel tekkis aga võimalus mängida Žalgirises. Noore poisina tegin emotsiooni pealt otsuse ja kolisin Leetu.”

Miks otsustasid just Žalgirise kasuks?

„Täpselt ei oskagi öelda. Noor poiss nagu ma olin, siis ikka teed vahel emotsiooni pealt otsuse. Sinna jõudes selgus, et Jaak Salumets tuleb ka peatreeneriks. Kuna olin temaga varasemalt koostööd teinud, alles EM-i ajal oli ju meie koondise peatreener, siis olin tema käekirjaga tuttav. Allahindlust ta mulle muidugi ei teinud, kohtles mind teistega ikka võrdselt.”

Mis on enim meelde jäänud toonasest hooajast?

„Euroliigas jäi mängimata. Noore korvpallurina ikka lootsin, et ehk õnnestub Euroliiga taset saada tunda. Eesti klubidega seda võimalust polnud. Ehkki Žalgiris polnud ka muidugi see Žalgiris, kes ta nüüdseks on, jäi meil vaid üks mäng puudu Euroliigast. Viimases eelringis enne põhiturniiri läksime vastamisi Türgi klubi Efes Pilseniga (praegune Istanbuli Anadolu Efes - toim). Kodus kaotasime 17 punktiga, aga võõrsil suutsime neid 15 silmaga alistada. Toona selgus edasipääseja kahe mängu kokkuvõttes. Kusjuures meil oli veel teises mängus viimase sekundi vise, millega oleks võinud kindlustada koha Euroliigas, aga läks paraku mööda. Sellest on küll kahju. Seega pidime piirdume teiste liigadega."

"Mängisime koduses Leedu meistriliigas, kus oli toona 10 tiimi. Meistritiitli me võitsime, alistasime finaalis teise Kaunase meeskonna Atletase. Toona Vilniuse Rytas nii tugev polnud, tooni andsid kaks Kaunase meeskonda. Õnneks meistritiitel tuli ära. Oleks natuke naljakas olnud, kui me poleks Kaunase Atletast alistanud. Noored mehed mängisid toona, neil oli näiteks nooruke Zydrunas Ilgauskas (mängis hiljem 13 hooaega NBA-s – toim).

Kui oluliseks seda võitu pead oma karjääris?

„Raske on öelda, kui oluliseks ma seda meistritiitlit pean. Eks tase polnud ka päris see veel Leedu liigas, mis ta praegu on. Noore mehena ma tiitlitele nii väga ei keskendunud, tähtsamad olid ikkagi mänguminutid ja see kogemus, mis ma sain.”

Mida kõige rohkem õppisid sellest ajast?

„Üksi hakkama saama. Teise riiki kolimine ja iseseisev elu õpetab ikka palju. Tingimused seal mängimiseks olid ka juba korralikud. Kogu treenerite tiim oli olemas, lisaks veel füsioterapeudid ja nii edasi. Ole ise ainult mees, ära virise ja anna endast kõik.”

Veetsid Žalgirises ühe hooaja. Kas oli võimalus ka jätkata?

„Tegelikult tehti mulle pakkumine ka uueks hooajaks. Salumets soovis samal ajal aga Eestisse minna ja siin ühte tipptiimi kokku panna. Nii ma otsustasin ka ise lõpuks sinna minna. Pärast liikusin alles 6-7 aastat hiljem välismaale tagasi. Ma nüüd ei oska öelda küll, et kas tegin üht või teistpidi vale otsuse. Sellised otsused sai tehtud ja nii ta läks.”