NBA meister, kes tutvustas Kobe Bryantile jääd ja paikas Hindrek Pulga selja
Sel nädalal külastas Pärnu võrkpalliklubi enesele maailmas nime teinud soomlane. 19 aastat USA-s töötanud Marko Yrjövuori analüüsis mängijate liikumist ja jagas neile näpunäiteid.
Kas on üldse olemas lühike vastus küsimusele, kuidas vältida vigastusi?
Vaevalt. Arvan, et see on kombinatsioon õigetest otsustest. Räägin palju taastumisest, eriti Põhjamaades. Soome kohta võin öelda, et seal treenitakse liiga palju. Vigastuste vältimises mängib taastumine väga-väga suurt rolli. Puhkeaeg ei tähenda diivanil lösutades teleri vaatamist, vaid seda, et annad kehale või teatud kehaosadele aega pingutusest taastumiseks. Selleta paremaks ei lähe.
Natuke sinu taustast. Olid sa ise sportlane?
Olin. Via Baltica tee on mulle tuttav, tegelesin skeletoniga ja käisin omal ajal Lätis Siguldas treenimas. Alustasin aga noorena kergejõustikuga ning tulin tõkkesprindis Soome meistriks. Edasi tegelesin võitluskunstidega, peamiselt taekwondoga. Sain ränga põlvevigastuse, kuid kuna armastasin võistelda, jätkasin kelguspordi alal.
Kuidas USA-sse sattusid? Pole ju päris nii, et tuleb mõte ja lihtsalt ostan pileti.
Päris nii polnud, aga jah, ma tahtsin minna. Mida tegema? Ma ei teadnud. Treenima, füsioterapeudiks või midagi sellist. Taotlesin viisat. Seda kutsutakse erilise talendi viisaks. Sain selle, lahkusin ja leidsin seal töö. Nii kõik algas. Mul oli seal erakliinik, tasapisi kuulsid minust NHL-i jäähokiliiga tüübid, keda hakkasin juhendama. Nii sattusin Los Angeles Kingsiga töötama, seal aga algas lock-out (omanike ja mängijate palgavaidluse tõttu jäid 2004/2005 hooajal kõik mängud ära – M. R.). See tähendas, et meil polnud tööd. Nad maksid küll endiselt palka, kuid mängijaid, kellega töötada, ei olnud. NBA-st küsiti, kas oleksin valmis neid lock-out’i ajal aitama. Nõustusin, ning kuna Lock-out kestis terve aasta, oli minu otsus tark –muidu oleksin aasta läbi tööta olnud. Neile meeldis, mis ma tegin, ja ühtäkki oli mul kaks pakkumist: NBA-st ja NHL-ist. Valisin NBA.
Kuivõrd erines sinu töö NBA-s tööst NHL-is?
Vägagi. Töö eesmärk – vigastuste vältimine – on üsna sarnane, aga spordialad väga erinevad. Hoki on äärmiselt kiire, kontaktne ja agressiivne. Uiskude ja keppidega saad pidevalt lööke.
NHLi-s oli seega rohkem tööd?
Kahtlemata. Seal oli mul ka rohkem hoolealuseid, 20-25 mängijat. Korvpall tundus alguses väga aeglane, aga kui läks tõsiseks mänguks, pilt muutus. Nad on väga atleetlikud, suudavad suurepäraselt hüpata, joosta ja visata. Fenomenaalsed atleedid!
Põhihooajal on 82 mängu, lisaks play-off. Kuidas on võimalik mängijaid tervetena hoida?
NBA-s on ka kaheksa hooajaeelset mängu. Sul on õigus, see on suur väljakutse. Ainult terve meeskond võidab. Öeldakse, et sul võib olla maailma parim sportauto, aga kui see ei tööta, ei võida sa sellega tuhkagi. Pinge oli väga suur, aga kui hakkama saime, oli autasu seda väärt. Jõudsin nendega finaali kolm korda ja kahel puhul olin võiduka meeskonna osa. Kahtlemata oli see mu karjääri üks tipphetkedest.
Sa said samuti meistrisõrmuse?
Jah, sain. Mul on kaks sõrmust, olin tseremoonial esimene, kes välja kutsuti. See oli päris lahe. Miljonid inimesed vaatavad, kuidas Marko Yrjövuori saab sõrmuse. Eriline hetk.
Kui lihtne oli töötada Kobe Bryantiga?
Kobe on väga nõudlik persoon. Ta on oma ala parim ja ta tööeetika pärineb teiselt planeedilt. Ta rügas tõesti kõvasti ja kogu aeg. Ta jõudis kindlasti esimesena jõusaali. Kobe’i ei suutnud eriti magada. Tal oli unehäire, magas öösel 2-3 tundi. Päris tihti, olles kella 3-4 paiku ärkvel, läks ta jooksma.
No kas see on siis normaalne?!
Absoluutselt mitte! Me võime selle kahtluse alla seada, aga lõpuks oli ta ikkagi parim selles, mida tegi. Järelikult tegi ta midagi õigesti. Teame, et karjääri lõpu poole oli tal palju vigastusi, aga ta oli ka kutt, kes viibis igal õhtul kõige kauem väljakul.
Ta magas öösel kolm tundi ja tegi päeval kosutavaid uinakuid. Ta on üks neist inimestest, kes ei vaja palju und. Aga minu arvates ei olnud seda ikkagi taastumiseks piisavalt. Karjääri lõpu poole hakkas ta taastumisele rohkem tähelepanu pöörama. Mina tutvustasin talle jääd (muheleb). Ta hakkas seda jalgade ja põlvede ravimisel kasutama ning võttis jäävanne, et taastumist kiirendada. See oli huvitav aeg. Nagu öeldud: ta töötas kõvasti, aga mina täpselt niisamuti.
Kes oli Lakersi terveim mängija?
Tõenäoliselt Derek Fisher. Tal oli minu teada meie mängijatest kõige vähem vigastusi. Oli väga tugev ja kasutas keha nutikalt.
Äsja lõppes Londonis kergejõustiku MM. Meie sportlastel on viimasel ajal palju vigastusi ja sellest tehakse tihti juttu. On see tavapärane? Kuidas on lood Soomes?
Mul on Eesti sportlastega väga vähe kokkupuuteid, veidi enam on kogemusi soomlastega –olen pärast USA-st lahkumist nüüd jälle siin elanud. Kuid mingem jutuga tagasi USA-sse. Seal treenisin ka olümpiasportlasi ja medalivõitjaid. Tänapäeval on sport muutunud aastaringseks tööks. Kuna nad sellest elatuvad, on sportlastel aasta jooksul nii palju võistlusi, milleks pidevalt valmistuda tuleb. Varem oli üks suurvõistlus, millele keskenduda tuli. See võibki olla vigastuste üks põhjuseid: keha pole ette nähtud niimoodi vastu pidama. Vigastusi põhjustab üleüldine koormus. Näiteks reie tagakülje vigastus on ülekasutamise tulemus. Ja võib ka olla, et me lihtsalt räägime tänapäeval vigastustest rohkem, sest meedia pöörab neile palju tähelepanu.
Ka NBA meestel pole enam tervet suve puhkuseks. Nüüd on suveliiga, puhkuseaega jääb üsna vähe alles. Omanikud tahavad aga kalendrisse üha rohkem mänge. Loodan, et leitakse viis, kuidas mängijaid säästa, kuna nad vajavad puhkust. Nad teenivad küll tohutuid summasid, mis aga ei korva seda, et oled pidevalt vigastatud.
Eesti võrkpallikoondisel kipub suvepuhkus jääma paari-kolme nädala pikkuseks. Kas see on piisav?
Kui aastaringselt töötad, siis kaks nädalat pole kuidagi piisav. Aga nagu ütlesin, nii on kalendrid seatud. Korvpallis on sama asi. Meie suvi ei ole vaba, meie rahvustiim valmistub EM-iks (Yrjövuori aitab Soome koondist – M. R.). Need kutid treenivad terve suve. Loomulikult ei pääse igaüks rahvusmeeskonda, ülejäänud saavad aja maha võtta. Ma arvan siiski, et spordialast olenemata nõudlus kasvab, kuna rahvas tahab näha üha rohkem – seega peavad sportlased jooksma ja hüppama üha rohkem. Survet on palju. Kui atleet ütleb, et tahab koondisest loobuda ja puhata, siis paljudel juhtudel mõistetakse ta hukka: kas sa ei tahagi esindada oma riiki? Ent asi pole selles. Ta tahab saada vigastustest priiks ja taastuda, et olla ka järgmisel aastal suuteline oma tööd tegema. Just sel põhjusel paljud NBA tipud enam MMil ei osale – seda kõike on lihtsalt liiga palju.
Kui elevil oled korvpalli EM-i eel?
Oh jumal, oleme väga elevil, kõik ootavad juba mängude algust! Meil on suur grupp fänne, kes reisivad meiega üle kogu maailma. Aga nüüd oleme koduväljakul, see saab olema uskumatu. Meil on peale kasvamas väga head noored, mõned vanemad on karjääri lõpetanud, peame neile asendajad leidma ja see võtab veidi aega. Aga näiteks on meil Petteri Koponen Barcelonas, Lauri Markkanen NBA-s, järgmisel aastal 50 mängijat USA-s ülikoolis, nii poisse kui ka tüdrukuid. See on ennekuulmatu. Hannu Möttöla ja Henrik Dettmann teevad suurepärast tööd, et kutid juba noorena välja saada ja tipptasemel võistlussarjadesse viia. Kui tahad saada NBA-s tipptegijaks, siis tuleb nõnda talitada – minna USA ülikooli õppima.
