Payton'i tõeline tähelend algas 1990. aastatel Seattle Supersonicsi ridades, mis kulmineerus 1996. aastal finaalis Chicago Bullsi vastu. Seattle'i ja Paytoni kahjuks oldi sunnitud tunnistama Bullsi ja Michael Jordani 2:4 paremust.

Finaali jõudis mees ka 2004. aastal "imemeeskonda" koos Karl Malone'i, Shaquille O'Neali ning Kobe Bryantiga kuuludes, kuid finaalis tuli tunnistada Detroit Pistonsi paremust.

Payton ei lõpetanud karjääri siiski tiitlita, kuuludes 2006. aastal meistriks tulnud Miami Heati ridadesse.

193-sentimeetrine äärmiselt aktiivne tagamängija lõpetas karjääri 2007. aastal.

Tema isiklike saavutuste hulka kuulus 1996. aasta parima kaitsemängija tiitel, üheksal korral Tähtede mängul osalemine, kahel korral esimesse, viiel korral teise ja kahel korral kolmandasse sümboolsesse viisikusse kuulumine ning tervelt 9 korda aasta parimasse kaitseviisikusse arvamine.

Karjääri jooksul kogus mees 21 813 punkti (NBA läbi aegade 34. tulemus), 8966 söötu (kaheksas) ning 2445 vaheltlõiget (neljas) ning aitas USA 1996. ning 2000. aastal olümpiakullani.

Lisaks Paytonile saab korvpalli kõrgeima tunnustuse osaliseks viskekahur Bernard King, kelle karjääri keskmisteks jäid aasatel 1977 kuni 1993 22,5 punkti, 5,8 lauapalli ja 3,3 korvisöötu mängus. King mängis neljal korral Tähtede mängus, kuid ei võitnud kordagi meistritiitlit. Mees proovis Kuulsuste halli ka 2004. aastal pürgida, kuid jäi siis ukse taha.

Lisaks nimetatutele said tunnustuse ülikoolikorvpalli kuulsad treenerid Rick Pitino (Lousville praegune treener), Jerry Tarkanian (Hakeem Olajuwoni treener Chicago ülikoolist) ja Guy Lewis (UNLV) ning naistekorvpalli suurkujud Sylvia Hatchell (treener), Dawn Staley (mängija).